Vanad eestlased kandsid musti rõivaid?

Väljavõte raamatust Russia, google'i veebist.

Paarisaja aasta taguses olukirjelduses on märgitud, et eestlased kandsid põhiliselt musti rõivaid, mustast villasest kangast, mida kutsuti vadmal. Mustad või tumepruunid rõivad olid kontrastis eestlaste kuldsete kiharatega. Päris põnev, kui arvestada, et praeguse arusaama kohaselt kandsid eestlased heledaid linaseid rõivaid. Mustast kangast olid valmistatud kõik palitud, mantlid, seelikud ja jakid, isegi põlvikud ja kindad oli mustast puuvillast. Kasukad olid samuti musta värvi.

Eestlaste elu-olu kohta pole just palju kiidusõnu. Erinevalt näiteks lätlastest ei kasutanud eestlased korstnaid, inimesed istusid suitsustes kodudes peeruvalgel, nii et autor imestab, kuidas inimestel silmad haigeks ei jäänud. Lisaks puudusid eestlastel loomade jaoks eraldi hooned, täiskasvanud, lapsed ja loomad olid kõik koos ühes ruumis. Ainult saunamajad olid eraldi, kus käidi kord nädalas oma muresid maha pesemas ja kus sünnitati lapsi.

Eestlaste kohta on öeldud, et nad on suur laulurahvas, kes tööd tehes muudkui laulab kogu aeg, justkui oma muresid ja rasket elu välja välja lauldes.

Eesti külade kohta on öeldud, et seal on rohkem peresid koos, erinevalt lätlastest, kes elavad mööda maad laiali. Ent erinevalt vene küladest on eesti külades majad risti-rästi, mitte ilusas sirges rivis. Samuti on väidetud, et eesti külades on osa hooneid lagunenud ja majade ümber pole näha aedasid. „Eesti küla on üks õnnetumaid kogu maailmas,” leiab autor, kes oli pool maailma läbi käinud.

Autor märgib, et erinevalt lätlastest, kes ajasid oma habemeid ja venelastest, kes ei ajanud üldse habet ega lõiganud juukseid, olid eestlastel enne abiellumist habe ja juuksed pöetud, hiljem enam mitte, nii et kuldsed kiharad lehvisid.

Eesti naised kandsid rinnas suuri prosse. Oma musta värvi kleite ja seelikuid kaunistati punast värvi ääristega.  Punasest kangast lõigati välja lindude ja lillede kujutisi ning õmmeldi need rõivaste külge.  Eesti naistel polnud peegleid, nad kasutasid enda sättimiseks kausi põhja valatud vett.

Eestlaste jaoks olid tundmatud tehnilised leiutised. Näiteks oli üks noor eesti tüdruk toodud külast isanda juurde teenistusse.  Majas oli suur seinakell, pendli ja klaasuksega. Tüdruk oli mitu päeva seda müstilist asja jõllitanud ja lõpuks küsinud, miks keegi sellele olendile süüa ei anna.

Autor märgib, et erinevalt lätlastest meeldivad eestlastele väga juurviljad. Näiteks hapukapsad on üks nende lemmikroogasid. Lätlased näiteks sõid põhiliselt kruubiputru. Vaesemad eestlased sõid põhiliselt körti- kruubileent.

Joogiks tarvitasid eestlased kalja, mis meenutas sakslaste lahjat õlut. Lisaks armastasid eestlased juua viina. Karskusselts, mida taheti luua, oli avalikult keelatud. Samas juhtisid paljud ülikud tähelepanu alkoholi ohtudele. Näiteks krahv Manteuffel ja arst Kreutzwald kirjutasid mitmeid raamatuid alkoholi laastavast mõjust. Von Lippart pidas joomise kahjulikust mõjust ettekandeid igal pühapäeval pärast jumalateenistust.

Eestlased tähistasid põhiliselt kolme asja: sündi, surma ja pulmi. Vastsündinud lasti ära ristida ja eestlastel oli üks eriline komme panna lapsele paelaga kaela ümber väike tükk haisvat vaiguputke (asafaetida), millel arvati olevat tervendavad omadused. Üldse haisesid eestlased autori kinnitusel selle taime järele.

Matusekombed olid eestlastel nagu teistel põhjala rahvastel, kus surnult küsiti enne mulda sängitamist: „Miks ei jäänud sa meiega kauemaks? Kas puder polnud piisavalt hea? Kas sa enam meie sauna ei külasta?” Koos surnuga pannakse hauda kaasa toitu ning hiljem valmistatakse neile teatud päevadel süüa. Leinates ei kanna eestlased eraldi rõivaid, aga lesed kannavad mõni aeg pärast kaasa surma oma prosse tagurpidi. Pärast iga matust lüüakse nael lävepaku sisse.

Reformatsiooni ajast on eestlastel komme joosta mardi- ja kadrisanti. 9. novembril jooksevad marti noored poisid, 24. novembril teevad seda tüdrukud. Arvatakse, et see komme tuleb Martin Lutherist ja tema abikaasast Catharine von Bora'st. Noored sakslased Tallinnas ja Tartus tähistasid neid õhtuid samamoodi.

Jõululaupäeval kogunesid eesti tüdrukud ja valisid endi seast kuninganna, kelle ümber sätiti end õlgedele istuma. Pärast laulude laumist nõudis kuninganna omale kõiksugu kaunistusi ja ehteid oma teenijatelt ja riputas need omale külge. Kingid anti kõigepealt laulu saatel üle ja siis lunastati samamoodi tagasi.

Eestlaste pulmakombed olid eriskummalised. Noori tüdrukuid hakati pulmadeks ette valmistama juba varases lapsepõlves. Nad pidid kümmekond aastat ketrama ja kuduma, et omale valmistada kindad, rätikud ja põlvikud. Abieluettepanekut ei teinud peigmees, vaid mõni tema sõpradest või vanemad, kes tulid pruudi koju ning pakkusid mõdu ja viina. Nende sisenemise ajal puges pruut peitu, samasugune komme oli lätlastel. Peiu vahendajad tegid siis ettepaneku, kutsusid pererahva jooma, jutustades lugu kadunud tallest või varsast, mida peig soovib otsima tulla. Kui kutse tagasi lükati ja kadunud loomade suhtes ilmutati ükskõiksust, tähendas see, et pakkumine lükati tagasi. Kui pakkumine vastu võeti, siis joodi koos külalisega ning anti võimalus kadunud loom üles otsida. Kui leitud, jõi ka mõrsja ning mõne päeva pärast külastas teda peigmees, tuues kaasa kingitusi.

Pulmapäeval läksid pruudi ja peigmehe sugulased eraldi kiriku juurde ning pärast koguneti koos pruudi kodu juurde. Mõned naised, pruudi sõbrad kallasid pruutpaari hobusele õlut pähe ning puistasid pruutpaarile peale rukkiteri. Pärast seda istuti koos pidulauda ning mängiti eri sportmänge. Järgmisel hommikul mässiti pruut linadesse ning viidi koju peigmehe majja. Pruudi vend oli tavaliselt kutsar. Peigmehe maja juurde jõudes võttis vend pruudi oma sülle ning ema sättis talle selga abielunaise rõivad. Seejärel pandi värskele abielunaisele kolm korda pähe mehe müts, mille too ära viskas, andes mõista, et ei allu mehe võimule. Pärast seda andis mees talle kerge kõrvakiilu, mis oli mehe autoriteedi märgiks. Pärast seda jagas pruut välja kingid oma külalistele, saades vastu lubaduse vastukingitusteks: lambad, hobused, mesitarud. Õhtul tantsis pruut iga külalisega ja sai igaühelt vastu väikse rahalise kingituse. Pärast pulmaööd tegi värske abielunaine koos külalistega ringkäigu majas, et oma uued valdused üle vaadata.

Autor kirjeldab, kuidas eestlastel on erinevalt teistest luteriusu rahvastest säilinud vanad kombed, kus iga puu, mägi ja koobas, mis olid pühad, on seda jätkuvalt. Samuti oli kohti, kuhu talupojad viisid oma annetusi: toitu, raha või ehteid. Paljudel vanadel puudel arvati olevat hing sees. Samuti oli eestlastel tõrksus kristluse suhtes, mistõttu matsid nad oma inimesi mitte kirikuaeda, vaid enda valitud kohtadesse metsa alla.

Eestlaste jaoks oli õnnetu nädalapäev neljapäev, nagu esmaspäev venelastel ja reede paljudel teistel rahvastel.  Eestlaste jaoks olid maod kõige pühamad loomad, madusid ei tapetud. Enne maja ehitust toodi ehituspaigale taimi ja lehti ning kui sinna tulid kõigepealt mustad sipelgad, oli see hea enne, kui aga punased, siis halb märk. Head või halba loeti välja hobuse käitumisest, kui see lähenes haige inimese majale.

Eestlaste põlluharimiskommete kohta on öeldud, et viie aastasaja vältel, mil nad olid oma isandate teenistuses, kasutasid nad nii enda kui isanda põldudel vanu tehnikaid- näiteks harkatra. Põhiliselt kasvatati otra, rukist ja kaera. Nisu tarvitati ainult pidupäevadel. Aiandust eestlased ei tundnud, neile olid võõrad lille-, puu- ja juurvilja-aiad. Nende hoovides olid vaid üksikud õunapuud. Isegi kartul oli neile tundmata ja kapsas ainus juurvili, mida nad sõid. Samas oli väga oluline roll mesilaste pidamisel. Mesilasi peeti puuõõntes. Mett kasutati kookide, mõdu ja pidupäevaroogade valmistamiseks.

Võrreldes lätlastega olid eestlased palju agaramad jahi- ja kalamehed. Kaubanduse ega millegi tootmisega eestlased ei tegelenud. Igaüks valmistas talle vajalikud tarbed ise. Mehed valmistasid kodus vitstest ja puidust esemeid ning parkisid nahku, naised tegelesid ketramise ja kudumisega.  Autor märgib, et nii on eestlased elanud tuhat aastat ja kas nii jätkub ka järgmine aastatuhat, seda ei tea.