Eestlane, kes tuli tagasi

Minu vanaisa Gustav Eduard Vaher oli üks neist eestlastest, kellele 1949. aasta märtsis järele tuldi ja küüdivaguni peale pandi. Mu isa Georg, kes oli sõdinud Eesti Leegionis, oli selleks ajaks juba metsavenna varjamise pärast (see läks banditismi paragrahvi alla) süüdi mõistetud ja Vorkuta vangilaagrisse saadetud. Isa üks vanem õde Aino oli surnud sõja ajal tuberkuloosi ja teine vanem õde Endla põgenenud koos mehe Ruudi ja väikse, üheaastase tütre Enega üle mere Saksamaale. Vanaema Juliet taheti ka ära viia, kuna oma küla eestlane kaebas ta peale, aga vene ohvitser päästis ta.

Aga vanaisa viidi ära ja ilmselt oleks ta ka Siberisse jäänud, kui poleks otsustanud küüdirongi pealt tulema tulla. Isa rääkis mulle, et vanaisa kasutas juhust, kui rong ühes vene külakeses peatus ja valvur külla piima järele läks ning vaguni valveta jättis. Algul tahtnud ta enda asemel mu vanaisa saata, aga vanaisa ütles, et tema küll ei lähe kuhugi. "Sa lased mu ju siis selja tagant maha," protesteerinud ta. Ei jäänud valvuril muud üle kui ohata ja ise minna. Vanaisa kargas aga niipea, kui valvurit enam ei paistnud, püsti ja hõikas kõigile teistele vagunis olnud inimestele: "Nüüd paneme minekit!". Teised, peaasjalikult naised, hakanud selle peale hirmsasti hädaldama ja vanaisa ümber veenma: "Meid lastakse ju siis maha!". Ainult üks noor eesti poiss oli nõus vanaisaga kaasa minema ja nii nad siis tegidki kahekesi sääred. Vanaisale Venemaa päris võõras polnud - ta oli revolutsiooni ajal koos naisega Ufaas olnud ja tal oli seal vanast ajast tuttavaid.

Vanaisa teekond läbi Venemaa on jälgitav neil lühimaarongipiletitel, mida minu isa hoidis alles kui perekonnareliikviaid ja mis on nüüd minu käes hoiul. Nad on mul ka siin, Portugalis kaasas. Minu jaoks sümboliseerivad nad teadmist, et vabadus on kõige tähtsam ja et elus tuleb vahel võtta väikeseid ja isegi suuri riske.

Vanaisa ja too noor poiss jõudsid aga ilusti kodumaale tagasi. Kumbki sõitis oma koju ja vanaisa elas kuni Stalini surmani Osulas, oma kodus kapi taga, kus mu vanaema teda varjas. See risk tasus ennast ära, sest vanaisa elas 86-aastaseks ja nägi ära ka oma lapselapsed, keda ta koos vanaemaga kasvatada aitas. Mõne aja pärast tuli ka teade, et tütre Endla ja tema perega on kõik hästi - saabus kiri Ameerika Ühendriikidest, kus Endla oli astunud ülikooli (temast sai hiljem matemaatikamagister ja kooliõpetaja) ja Ruudi töötas ehitusel (hiljem oli ta ise ehitusfirma omanik).

Huvitav oleks teada, kas on veel selliseid eestlasi, kes küüdirongi pealt ära põgenesid nagu minu vanaisa.