esmaspäev, 25. aprill 2016

Fascismo nunca mais!

Käisime täna Inno ja lastega siin Lissabonis Avenida Da Liberdadel, kus oli 1974. aasta Nelgirevolutsioonile pühendatud paraad.




Terve linn oli haaratud revolutsioonivaimustusest. Juba hommikul läks meie akende alt läbi rongkäik - mürtsus muusika ja rongkäigus osalejad jagasid inimestele punaseid nelke. Hüüti "Fascismo nunca mais!" ja lauldi revolutsiooni laule. Hallipäiste, nii kuuekümne-seitsmekümneaastaste memmede ja taatide silmad särasid - nemad olid revolutsiooni ajal noored. Paljudel neist olid Che Guevara pildiga särgid seljas.


Vabaduse puiesteel (just seda tähendab Avenida da Liberdade eesti keeles) valitses vaimustunud, juubeldav meeleolu. Ei oskagi seda millegagi võrrelda - meelde tulevad nõukaaegsed mai- ja oktoobripühade paraadid, kus sai isa käekõrval, õhupall peos, uhkelt marsitud. Kõike seda vaadates tõusis hinge ülev tunne ja ma sain vist aru, mikspärast - inimesed rõõmustasid kõige üldinimlikumal põhjusel - sõja lõpu üle. Sest Portugalis kestis Antonio Salazari fašistlik dikatuur kuni 1974. aastani, alles pärast seda saabus neile tõeline vabadus. Aeg, mil inimesed said vabalt hingata, mõelda, tunda. Enne seda tuli kogu aeg karta poliitilise politsei koputust uksele.


Kuna portugallased mäletavad veel seda hirmu ühiskonda, siis ei taha nad seda mingi hinna eest tagasi ning 25. aprill on nende jaoks püha päev (mitte pühapäev, vaid just PÜHA PÄEV), mida tähistavad nii vanad kui noored. Üllatusin just noorte hulga üle selles tohutu pikas, tervet avenüüd hõlmavas protsessioonis. Nad kõndisid vanadega kõrvu, kandsid punalippe ja loosungeid ning hüüdsid nii kõvasti, et terve tänav kajas: "Abril sempre! Fascismo nunca mais!" 



Seda oli nii hea kuulda. Muie tuli suunurka, kui mõtlesin, et see, mis on siin ja praegu nii üdini loomulik ja tervitatav, on Eestis nii üdini ebaloomulik ja taunitav. Kui ma Eesti tänaval punalipuga vehiks, siis saaksin ilmselt peksa. Või löödaks mind maha. See tundub siit vaadates nii naljakas.  Ja samas kurb, sest sellega on inimestelt võetud võimalus rõõmustada sõja lõpu üle.

Praegu hoiatatakse kõiki EKRE eest ja Vilja Kiisler on kirjutanud Äripäeva äärmiselt rumala arvamuse, kus ütleb, et ärge laske natse võimule.

Kallid inimesed, kallid eestlased. Meil on juba praegu natsid võimul. Vaadake, palun, enda ümber. Mida te tegelikult välja öelda julgete? Mida te tegelikult mõelda julgete? Mida te tunda julgete? Kellega te sõbrad olla julgete?

Kas seda on meile teinud EKRE?


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Jutt jumala õige.