reede, 20. mai 2016

Asi selge: portugallane eestlase eest sõtta ei lähe

Sattusin ühes Lissaboni söögikohas vestlema kohaliku noormehe, 30ndates eluaastates Danieliga. Juttu tuli sellest, et Eestit ohustab Venemaa rünnak. Kuivõrd Portugal on NATO liige, siis küsisin, kas tema läheks Eesti eest sõtta, kui vaja peaks olema. Vastus oli üllatav: ta ei läheks sõtta mitte üksnes Eesti, vaid isegi Portugali eest. Ta ütles, et ei taha sõjast midagi kuulda, see on nii mõttetu teema 21. sajandi Euroopas.

Samas muidugi tunnistas Daniel, et Venemaa on probleem, aga lisas samas, et Portugal on sellest kõigest õnneks kaugel.

Selline sõjavastane suhtumine on Portugalis küllalt tavaline. Mis on samas mõistetav, sest Portugal oli Euroopas viimane riik, kus sõda lõppes. See oli 1974. aastal, kui kohalikud sõjaväelased, auastmelt põhiliselt kaptenid kukutasid riigivõimu, et lõpetada aastakümneid kestnud verised koloniaalsõjad. Pärast seda ei taha Portugalis keegi sõjast enam midagi kuulda. Kurnav sõda on kõigil hästi meeles ja seda püütakse iga hinna eest ära hoida. Kuigi Portugal on NATO liige, siis sel teemal eriti avalikult juttu ei ole, see on rohkem nagu formaalsus. Hoopis teine olukord võrreldes Eestiga, kus NATO ja sõja teema on avalikkuses igapäevane ning kus seda teemat pidevalt üles köetakse. Mis on samas arusaadav, sest Eesti piirneb Venemaaga, mis on muutunud üha sõjakamaks.

Vaatamata Vene ohule ei saada Portugalis päris hästi aru, miks on vaja Venemaaga tüli kiskuda, kui Venemaaga rahulikult asju ajades võiks sellest palju rohkem kasu sündida. Ses mõttes Soomega sarnane pragmaatiline suhtumine.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ei mõista, kuidas see vastus üllatav oli, kui väga oleks eestlane motiveeritud sõdima mingi Vahemeretükikese eest, sest dokumentatsiooni kohaselt kuulume sama vihmavarju alla? Ei ole nõus väitega, et portugallaste patsifismilembelisus on tingitud sellest, et neil sõda kõige hiljem lõppes, pigem on see tingitud sellest, et nad ei tea mis sõda ongi. Seni kuni nendest pole vägistavad, rüüstavad miljoniarmeed üle käinud peale seda kui linnad on eelnevalt puruks pommitatud, võib nende sõda nimetada "peretüliks". Samuti ei elanud nad peale sõda võõra lipu all, seega puudub neil põhjus kedagi vihata, ammugi mitte Venemaad, kes on nagu ta isegi ütles "sellest kõigest õnneks kaugel".