neljapäev, 12. mai 2016

Miks Venemaa tungib Balti riikidesse: sest ohustatud on suured Vene linnad

Viimasel ajal on üha enam märke selle kohta, et Venemaa valmistub sissetungiks Balti riikidesse. Selle põhjuseks on asjaolu, et ohustatud on suured Vene linnad, eelkõige St. Peterburg ligi 5 miljoni elanikuga.

Kujutlegem hetkeks olukorda, et mõnest USA suurlinnast, näiteks Washingtonist või Bostonist sajakonna kilomeetri kagusel asuks mõni selline USA suhtes vaenulikku poliitikat ajav režiim nagu Põhja-Korea. Kas USA jätaks sekkumata, isegi siis, kui Korea selja taga asub mõni veel tugevam sõjaline jõud.

Samasuguses olukorras on praegu Venemaa: ühelt poolt on Balti riikide selja taga seisev NATO tugev sõjaline jõud, ent teiselt poolt on kaalul miljonite venemaalaste saatus. Euroopas on saanud Venemaa kõige suuremateks vastasteks just Balti riigid, kes toetavad kõige aktiivsemalt Venemaa-vastaseid sanktsioone ja kus korraldatakse üha tihemini Venemaa-vastaseid sõjalisi õppuseid. Naiivne oleks arvata, et Venemaa seda niisama pealt vaatab ja jätab sellele reageerimata, isegi siis, kui Venemaa on majanduslikult kehvas seisus. Teine ilmasõda näitas, et vene inimene kaitses oma kodu isegi näljasena ja palja püksipersega - Euroopas mujal naljalt sellist patriotismi ei leia.

Niisiis, ühelt poolt võib tõesti väita, et Balti riigid vaenavad Venemaad, kuna on solidaarsed Ukrainaga. Aga kui Ukraina oli Balti riikidele osavalt seatud lõks - mis siis, kui Venemaa huvides polnudki Ukraina, kus nagunii elab sama keelt kõnelev ja paljuski sarnase meelsusega rahvas. Mis siis, kui Ukrainasse sissetung oli osavalt lavastatud provokatsioon?!

Pärast Gruusia-Venemaa sõda Põhja-Osseetia pärast nägi Venemaa, kuidas sellele reageerisid Balti riigid: väga valuliselt. Gruusia liidrile Mihhail Saakašvilile avaldati üksmeelselt toetust, kuigi Lääne standardite järgi oli tegemist kõige pesuehtsama diktaatoriga, kel puudus isegi oma rahva toetus. Saakašvilile aitas sõda lahendada sisepoliitilisi probleeme, näiteks õiendada arveid oma poliitiliste vastastega. Samas nägid venelased, kuidas reageerivad Balti riigid toimuvale.

Seda, et Ukraina sõda polnud mingi õige sõda, vaid provokatsioon, näitab venelaste vähene huvi selle vastu. Krimm võeti ära, aga see oli nagunii vene keelt kõnelev ja venemeelne osa, mis läks Ukrainale pärast sõda, kui Stalin piire nihutas. Nii nagu Setumaa pealinn Petseri läks pärast sõda Venemaa koosseisu - kas Petseri tagasivõtmine oleks Eesti jaoks mingi eriliselt tähtis võit? Venemaa leigust Ukraina vastu näitab asjaolu, et Ida-Ukrainas on venelased jätnud oma sõbrad täiesti omapäi. Kohati tundub, et Läänes reageeritakse Ukrainas toimuvale hullemini kui asi väärt on. Aga kui see ongi Venemaa huvides?

Mõtleme teistpidi: kui te oleks ise venelased, kus te meelsamini tahaks olla ja käia: kas Tbilisis, Kiievis või siis ... Tallinnas? Või Jurmalas? Ma arvan, et siia ongi koer maetud: tõeline kompvek on venelaste jaoks ikkagi Baltikum. Tõeline eesmärk. Kui ma olin Vene kroonus, siis sealsed ohvitserid muust ei rääkinud kui Pribaltika ja Pribaltika. Pudel Vana Tallinna või Rigas Balsamsit tähendas sõdurile automaatselt mitme nädala pikkust uvalnenijet. Moskva neiud olid nõus pimesi sängi hüppama Baltikumist pärit meestega, isegi kui nood olid venelased Kohtla-Järvelt või Narvast. Pribaltika on venelaste jaoks siiani müütilise tähendusega, umbes nagu eestlaste jaoks Ameerika: Dallas, New York või midagi säärast. Õnne sümbol. Kas te ise jätaks sellise võimaluse kasutamata?! Ukraina on lihtsalt ette lükatud selleks, et pingeid suurendada ja venelaste meelsust kujundada, sissetungi ette valmistada.

Praeguseks on vene rahvas õppe-sissetungiga Ukrainasse juba harjunud ja leppinud, nii nagu tegelikult kogu Euroopa. Midagi hullu sellele ju ei järgnenud. Oli veidi jagelemist, aga nüüd on Putin, Merkel ja Hollande rõõmsalt ära leppinud. Soomlased käivad juba Moskvas venelasi musitamas ja kallistamas. Nüüd on õige aeg päris sissetungiks, et sisse kasseerida päris auhind ja see on Balti riigid.

Venemaa liider Vladimir Putin, kes peab NLiidu lagunemist 20. sajandi suurimaks sotsiaalseks katastroofiks tahab minna ajalikku selle liidu taastamisega - sellest arusaamiseks ei pea olema riigikaitsekomisjoni esimees. Oluline osa sellest puslest - Balti riigid on veel ühendamata ja selleks on praegu avanenud ajaloos unikaalne hetk, aken, mis ei pruugi niipea avaneda. Putinil on kõik võimalused, et see asi ära teha ning ta peaks olema püsti hull, kui ta selle tegemata jätaks.

Balti riigid on aga ise lasknud ennast sisse vedada, mõjutada Venemaa tegevusest Gruusias ja Ukrainas sedavõrd, et on unustatud enda turvalisus. Liiga palju on pööratud tähelepanu teistele ja liiga vähe endale - see on olnud Moskva provokatsioonide eesmärk. Pärast Gruusia sõda oleks pidanud Eesti hakkama end relvastama ja kaitsma, aga millegipärast seda ei tehtud. Sõditi ja kulutati raha Lähis-Idas lootuses, et USA tuleb Eestile vajadusel appi. Nagu viimasel ajal on näha, siis USA pigem taandub oma positsioonidest Euroopas ning Euroopa Liidu partneritel pole piisavalt jõudu, et Venemaale vastu astuda.

Praegu on selge, et Venemaa on oma eesmärgi saavutanud: pinged Venemaa ja NATO vahel on kasvanud olukorrani, kus panused on liiga suured selleks, et sõjalist konflikti ära hoida. Eesti on reageerinud ohule üle nädala toimuvate, sisuliselt pidevate õppuste ja mobilisatsiooniga, aga sellega väsitatakse inimesed lihtsalt ära ja tõelise sissetungi korral pole vastuhakuks enam jõudu. Eestisse oleks koheselt vaja vähemalt 10 tuhat liitlasvägede meest, aga liitlased pole selliseks panuseks võimelised. Nagu öeldakse, tõelist sõpra tuntakse hädas, ameeriklased on varemgi otsustaval hetkel alt ära hüpanud, seda oli hästi näha pärast teist ilmasõda, mil Balti riigid kandikul Stalinile üle anti ning Soomest ja Rootsist Eesti põgenikud tagasi saadeti.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Väga "tõsine välispoliitiline analüüs"...