neljapäev, 5. mai 2016

Millel põhineb Eesti otsustajate hinnang, et ohtu ei ole?

Läänest tuleb üha rohkem signaale Venemaa võimaliku agressiooni kohta Eestis, ent Eesti otsustajad ei pea neid millekski ja raiuvad, et mingit ohtu pole.

Samas on Eesti otsustajate väited pehmelt öeldes kummalised, eriti kui arvestada, kui valuliselt on Eestis reageeritud Venemaa ja selle juhi Vladimir Putini tegevusele ning kui ohtlikuks meheks Putinit peavad needsamad otsustajad. Et siis ühel hetkel on Putin ja Venemaa äärmiselt ohtlikud, aga teisel hetkel ühtäkki enam üldse pole? Midagi siin nagu ei klapi. Tegelikku ohtu näitab kasvõi see, et ainuüksi Vene julgeolekuteenistuse FSB töötajaga jutuajamise eest võidakse Eestis juba kriminaalkorras vastutusele võtta ja riigireeturiks tembeldada. Sellist asja ei oleks, kui Venemaa ei kujutaks endast ohtu. Sisuliselt kulisside taga sõda juba käib, lihtsalt täristamist pole tänaval veel olnud.

Olukord on nii ärev, et paar nädalat tagasi, kui Keskerakonna juht Edgar Savisaar ootamatult Moskvasse sõitis, viidi Eestis varjatud kujul läbi üldmobilisatsioon. Oodati seda, et Savisaar ei tule niipea tagasi ja naaseb alles koos Vene vägedega. Selliseid asju ei juhtuks, kui ohtu poleks.

Kohvik on seisukohal, et Venemaa kujutab endast Eestile praegu väga suurt ohtu ning inimesed peaks vastavalt sellele talitama. Otsustajate suutmatus rahvani tegelikku ohuhinnagut tuua on kuritegelik terve rahva suhtes. Naised ja lapsed tuleks Eestist kiiremas korras evakueerida, näiteks Portugali, kus on madal sündivus, palju vaba elamispinda, kus immigratsioonikvoote ei suudeta juba aastaid täita ja kus puudub igasugune sõjaoht.

Eesti inimesed peavad arvestama, et sõja korral isoleeritakse Eesti täielikult ära nii maalt kui merelt, reisilaevad ei sõida ning lennukid ei lenda, puudub võimalus liikuda sisse ja välja. Sõja korral jääb eesti rahvas täielikult Putini ja tema sõjamasina meelevalda. On naiivne eeldada, et Putinis tärkab suur soov eesti rahvast säästa pärast seda, kui Eesti on toetanud aktiivselt Venemaa-vastaseid sanktsioone, mis on vene rahvale toonud kaasa häda ja kannatusi, mille tõttu paljud vene pered on väga raskes olukorras. Võib eeldada, et venelased tulevad Eestisse mõnuga end välja elama, mille kõrval kahvatuvad 1940-1949. aasta koledused.

Otsustajatele kriisiolukorras lootma jääda ei saa, sest otsustajad on lõppude lõpuks inimesed ja käituvad kriisiolukorras eelkõige nii nagu neile endile on parem, mitte nii nagu oleks parem võimalikult paljudele inimestele. Selline on inimpsühholoogia. Eesti viimase aja arengud näitavad, et otsustajad on paanikas ja pole enam võimalised isegi oma vigu tunnistama. See on väga ohtlik trend, arvestades eesti rahva heaolu ja tulevikku.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tsiviilelanikonda nüüd vaevalt nottima hakatakse, ega praegu pole nõukaaeg. Vene keelt tuleb küll rohkem rääkima hakata, muud suurt midagi vast ei muutugi.

Inno ütles ...

Nottima tõesti mitte, aga mingi aeg osutavad Eesti väeosad vastupanu, mistõttu võib jääda mõni laps või naine juhusliku kuuli või miini ette. Samuti võib tekkida ajutine peataolek ühiskonnas, mis tähendab marodööritsemist - pätid kasutavad võimalust, nii nagu see oli pärast NLiidu kokkuvarisemist 1990ndate algul.