pühapäev, 8. mai 2016

Panama paberite lekitaja John Doe: kaasaja meedia on läbi kukkunud

Panama paberite lekitaja John Doe vestlus uuriva ajakirjanduse grupiga ICIJ.

Ajaloo suurima infolekke autor, nn Panama paberite lekitaja, kes varjub nime taha John Doe edastas eile õhtul nii Saksa väljaande Süddeutsche Zeitung kui Rahvusvahelise uuriva ajakirjanduse konsortsiumi ICIJ kaudu 1800-sõnalise pöördumise, milles väljendab oma suhtumist kaasaja ajakirjandusse.

John Doe, kes väidab end olevat seotud mitte ühegi luureorganisatsiooni ega valitsusega märgib muu hulgas, et alanud on digitaalne revolutsioon ning see vastandub kaasaja meediale, mis on läbi kukkunud ja muutunud tööriistaks superrikaste käes ning ei avalda enam inimeste jaoks olulist infot. Nii näiteks keeldusid mitmed meediakanalid Panama paberite info avaldamisest.

John Doe märgib, et kaasaja suurimaks probleemiks on kujunenud varanduslik ebavõrdsus, millele valitsused peaks rohkem tähelepanu pöörama. Doe juhib tähelepanu üha süvenevale korruptsioonile, millele valitsused on võimetud vastu seisma. Üheks sellise korruptsiooni näiteks on õigusbüroo Mossack Fonseca, mis aitas superrikastel varjata oma maksutulusid.

John Doe märgib murega, kuidas nii USAs kui Euroopas tehakse põrguks elu neil info vahendajatel ja aktivistidel, kes paljastavad ärimaailma telgitaguseid. Edward Snowden peab end varjama Moskvas, kus USAs tahetakse teda anda kohtu alla süüdistatuna spioneerimises. Oma NSA-teemaliste paljastuste eest väärib ta kangelase nimetust ja auhinda, mitte karistust. Bradley Birkenfeld teenis Šveitsi panga UBS-i teemaliste paljastuste eest miljoneid, ometi pandi ta USAs vangi. Antoine Deltour on praegu kohtu all, kuna andis ajakirjanikele infot Luksemburgis registreeritud rahvusvaheliste firmade miljarditesse eurodesse ulatuva maksupettuse kohta.

Doe märgib, et info edastajad vajavad valitsuste poolt täielikku puutumatust. Ühtlasi nõuab Doe, et eri riikides oleks ettevõtte- ja äriregistri andmed avalikud. Doe märgib, et makudest kõrvale hiilimisega ei suudeta võidelda, kuni poliitikud võtavad vastu raha, mis on saadud maksude maksmisest kõrvale hiilides. Doe märgib, et viimase 50 aasta jooksul pole suudetud maailma maksuparadiise sulgeda.

Kõige eelneva taustal väidab Doe, et juristidel on kadunud au mõiste, nad on korrumpeerunud, samuti on maailmast kadumas eetilised standardid ning kapitalism on muutunud majandusliku orjuse tööriistaks. Tähelepanuväärne on see, et selles orjuses pole orjadel ülevaadet ei oma seisundi ega oma peremeeste üle, kuna need on varjunud juriidilise eesriide taha. Mossack Fonseca ei saanud tegutseda vaakumis, sellele aitasid kaasa nii juristid kui valitsused üle terve maailma. Mossack Fonseca suguse petukontori olemasolu näitab, et demokraatia on ohus, kuna puuduvad kontrolli võimalused.

Ajaloos on paljud revolutsioonid saanud alguse võimu kuritarvituse ja maksudest kõrvalehiilimise tulemusel. Varem on valitsused rahvaid vaos hoidnud sõjaväe abil, nüüd tehakse seda info levikut kontrollides. Ent me elame kiire interneti ja odava infotalletuse ajastul, mis ei tunne riigipiire ja mida on üha raskem kontrollida, mistõttu võib kaasaja revolutsiooni pidada digitaalseks.

Kohviku kommentaar: 
John Doe seisukohad ühtivad seisukohtadega, millele Kohvik on aastaid tähelepanu juhtinud. Eestis on ajakirjanikud ja meedia väljaanded sunnitud seadusega avaldama info allikaid, mistõttu on kadunud ajakirjandusvabadus ja ajakirjandus on muudetud valitsuse käpiknukuks. Eestiski kiusatakse taga info edastajaid, kõige ehedam näide on eri liiki paljastustega tegelenud Inno ja Irja Kohviku pidajate kodus toimunud läbiotsimine ning fabritseeritud süüdistused. Eesti meedia kiitis Kohviku rappimisele takka, kuna meediaväljaanded on Eesti poliitilise eliidi ja superrikaste kontrolli all.

Eestis pööratakse tähelepanu vaid poliitilisele korruptsioonile, näiteks poliitilisele koostööle Venemaaga, aga täiesti tähelepanu alt on väljas majanduslik korruptsioon, kus Eesti superrikkad varjavad oma tulusid maksuparadiisides ning ei osale riigi ülesehitamises, samas rahastatakse mustast rahast erakondi, kes kirjutavad superrikastele seadusi. Sellise korruptsiooni ehedaim näide on Eesti juhtivas Reformierakonnas välja toodud nn Silvergate ehk kilekotiäfäär. Mingeid süüdistusi sellele paljastusele ei järgnenud. Kõige ehedam musta raha kasutamise juhtum Eestis on Autorollo afäär, kus nii maksumaksja kui võlausaldajate raha võeti lihtsalt ettevõtte kassast välja ning rahastati sellega erakonna tegevust. Eesti juhtivad poliitikud, kes olid afääriga seotud, pääsevad aga karistusest, kuna kasutavad oma mõjuvõimu. Tegemist on organiseeritud kuritegevusega kõige kõrgemal tasemel, millele ei järgne mingit karistust. Kannatavad Eesti riik ja rahvas.

Kommentaare ei ole: