teisipäev, 5. juuli 2016

Jumal küll! Eskimo-onu elab veel.

Väljavõte Postimehe veebist.

See oli täpselt 25 aastat tagasi, aastal 1990 kui ma Tartu ülikooli astusin ja sisseastumiseksameid tegin. Olin Tallinna poiss ja ööbisin eksamite ajal Pälsoni tänava filoloogide ühikas, Päntriks kutsuti seda. Eksamiteks meeldis mulle õppimas käia vanas bussijaamas, pinkide peal. Seal oli parajalt varjuline ja samas põnev - sai vaadata, kuidas kohalikud mehed ja naised omavahel juttu ajasid. Oli vaidlemist, jagelemist, õlle- ja viinaraha klapitamist, isegi kakelungi - kõike. Samas kõrval oli turg, maaliinibussid muudkui saabusid ja väljusid. Mulle meeldis see põnevus. Ma ei saa keskenduda, kui pole melu ümberringi. Ja bussijaama ümber oli Tartus melu kõige rohkem.

Ühel päeval avastasin bussijaama kõrvalt ühe naljaka putka. Mis oli auto järelkäru, aga nii kavalalt tehtud, et paistis nagu iseseisev majake. Ja selle sees oli üks vana mees. Ma küsisin, mida mees teeb seal. Ta vastas, et müüb jäätist. Mulle oli see suur üllatus. Nii vana mees, ammu pensionär, temataolised istusid tollal sängi veerel ja ootasid surma. Aga tema, vana mees, müütab jäätist. Kas tal muud teha pole? Tema ütles, et on müünud jäätist juba aastaid ja ise valmistab seda. Mis tundus mulle üllatav, et kuidas? Sest tavaliselt müüdis jäätist noored näitsikud. Ma täpselt ei mäleta, mida ta seletas, aga vist oli tegemist mingi kooperatiiviga tollal. Igal juhul oli väga põnev. Ja jäätis maitses üllatavalt hea, palju parem kui need külmhoonete omad ja parem kui Pingviini jäätis, mis oli lahja lurr. Kusjuures Pingviini jäätist sai valuuta eest, aga mees müüs palju paremat jäätist rublade eest. Ma mäletan, et Onu Eskimo jäätis oli selline rammus, ikka korralik jäätis nagu jäätis olema peab. Ja mingit järjekorda polnud ka. Ma arvan, et paljud ei teadnudki, misasja sellest putkast müüdi.

Juba siis tuli juttu, et mees on 80-aastane. Ma mõtlesin, et jumal küll, nii vana mees. Tollal oli 80 aastat mehe kohta väga kõrge vanus. Aga tema puhul oleks välimuse järgi öelnud, et 60. Ma siis küsisin, et mis on kõrge vanuse saladus ja tema, et on eluaeg jäätist söönud. Ja pole eriti suitsu teinud ega viina joonud. Ma mõtlesin, et oi-oi-oi, ega mina vist küll ei suudaks elu lõpuni ainult jäätise peal olla. Kuigi seal võib tõetera sees olla, sest vanasti olid jäätised küllalt puhtad, koorest tehtud, ei mingeid säilitus- ega lisaaineid nagu nüüd. Koor oli ikka koor, mitte mingi segu 7.

Ja nüüd on 25 aastat sellest möödas, ma olen teda vahepeal samuti jäätist müümas näinud, kuigi viimastel aastatel enam mitte. Ja tema asemele pole kedagi tulnud ka. Kuigi võiks. Ta oli nii armas onu. Nii omapärane. Aga Eestis vist saabki selliseid onusid olla ainult üks. Imesid juhtub haruharva.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Laheeeee!!!!

Ka mina mäletan seda putkat Tartu bussijaama juures, kus onu jäätist vahvlitopsi pani! Oli rosinatega valge jäätis ja siis pruun jäätis, kus kakaopulber oli jäätise sisse segatud.

Käsitööjäätiste tegijaid on nüüd Eestis tulnud nagu seeni peale vihma. Mingi koolilaste firma teeb kitsepiimajäätist näiteks. Aga müügikohta pole neil nii head nagu onu putka kunagi seal Tartu bussijaamas. Kuuldavasti käib osa oma letiga üritustel, kuhu nad on tellitud, jäätist tegemas ja pakkumas. Kallid on need tänapäeva väiketootjate jäätised vist ka.

Anonüümne ütles ...

"Külaliste eest hoolitsevad samal ajal Helju Pommer ning Priit Tuubel, nemad on Evald Rooma elu argipäevadel ta kõige lähemad hooldajad ja abistajad."
Huvitav, kas vanameistril peret kah on olnud ja lapsi? Kui elupõline vanapoiss, siis pole hea säilivus suur üllatus.

Anonüümne ütles ...

tegelikult väga huvitav tähelepanek, sest ka Eesti vanimal elanikul, 107 aasta vanuselt meie seast lahkunud Elle Mälbergil polnud lapsi, abielus ta siiski oli..

Inno ütles ...

Hmm. Ja mulle kogu aeg räägiti, et vanapoisid jäävad haigeks ja lähevad noorelt hauda. Puhas pettus!