pühapäev, 31. juuli 2016

Kas munad on mütsi sees?

Irja isa (pildil paremal) koos teiste leegionäridega kümme aasta tagasi kogunemisel Keila koolimajas.

Tore oli lugeda, et Sinimägedes oli jälle relvagrenaderide ehk Eesti Leegionis võidelnute mälestusüritus. Eriti tore oli näha, et mõned leegionärid on veel „rivis”.

Minu isa, kes astus Eesti Leegioni vabatahtlikult 17-aastase poisikesena ja läks selle asemel, et sakslastega Saksamaale kaasa minna, koos paarisajast mehest koosneva salgaga Keila alla vene tankidele vastu, suri 2007. aastal 80-aastasena, aga ma tean, et kui ta elaks, siis ta oleks kindlasti nii Sinimägedele kui sügisel Keilasse, Keila lahingute aastapäeva mälestusüritusele minna tahtnud.

Käisin varem ikka isaga neil üritustel kaasas. Keilas koguneti Kumna teeristil, sinna paigutatud mälestuskivi juures, kus peeti kõnesid. Pärast mindi ühiselt Keila koolimajja, kus oli tavaliselt alati pidulik kontsert, kus lapsed vanadele leegionäridele laulsid. Siis ootas vanu sõjamehi koolimaja sööklas väike eine. Selle kõrvale puhuti juttu ja heietati sõjamälestusi.

Minu isa ootas neid kokkusaamisi alati väga, need olid tema jaoks ühed aasta tähtsündmused. Oli ainult üks asi, mis teda nende juures ärritas - et nii vähesed politiikud julgesid leegionäre selle päeva puhul tervitada.

Nüüdki loen, et ainult IRLi esimees Margus Tsahkna saatis oma pöördumise. Mis oli väga ilus -  „Läbi ajaloo oleme pidanud korduvalt oma vabaduse ja iseseisvuse eest võitlema, aga tänu neile võitlustele oleme jätkuvalt vabad oma esivanemate maal, ega lähe siit kuskile. Selle vabaduse eest on võidelnud oma elu hinnaga meie kõikide esivanemad, mille eest neid kangelasi peame meeles pidama. Meie tänase vabaduse võlgneme neile, kes võitlesid Sinimägedes, aga ka teistes lahingutes ja teistes sõdades. Nii nagu meie peame täna olema targad ja julged, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada iseseisvas, vabas Eestis,” märkis Tsahkna. „Sellise meelekindluse ja vaimu ees müts maha nüüd ja alati! Sinimägede poiste häbimärgistamisele tuleb teha lõpp.”

Hästi öeldud, aga ma küsin, kus on Reformierakonna, Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide, EKRE ja Vabaerakonna tervitused meie vapratele leegionäridele? Ja miks ükski nende erakondade liige üritusel kohal ei käinud nagu IRLi liige Tarmo Kruusimägi? Kas munad on mütsi sees??

17 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Soliidsed härrasmehed.

Irja ütles ...

Aitäh :). Isa kõrval seisab härrasmees nimega Kaljo West ning vasemalt teine on Kumna teeristil peetud lahingus osalenud Aksel Kübar, Urmo Kübara vanaisa.

Anonüümne ütles ...

Nõukogude Liidu relvajõudude takistamine teel Berliini oli ülim rumalus ja mõttetute ohvrite toomine sõja pikendamise näol. Oleks võinud endale aru anda, mis oli vägede liikumise tegelik eesmärk.
Sinimägede aktsiooni ainus ülesanne oli Saksa diiselallveelaevade kütteõli tehase evakueerimiseks aja võitmine.
Kõik ülejäänud initsiatiivid on Darwini auhinna väärilised ja häbiväärne episood Eesti ajaloos.

Anonüümne ütles ...

Ära hakkab ka tüütama see Sinimägede igaaaatane heroiseerimine. 1940. a. andsime Eesti vabatahtlikult käest, nüüd aga kiidamae kui kõvad mehed me tegelikult olime.

Irja ütles ...

Sakslastel olid loomulikult omad eesmärgid. Ma olen rääkinud väga paljude Eesti Leegioni meestega ja nende ainus eesmärk oli võidelda Eesti vabaduse eest. Selleks olid nad nõus kandma võõrast mundrit.

Selles, et Eesti 1940. aastal vabatahtlikult käest anti, oli süüdi Eesti tollane juhtkond. Jumal tänatud, et 44. aastal oli mehi, kes vastasid admiral Pitka kutsele. Tänu neile võime öelda, et Eestil oli 44. aastal oma kaitsevägi, olgugi et paarisajameheline. Aga siiski.

Anonüümne ütles ...

Noh, võrreldes sellega, kui pikalt Velikije Lukit ja Tehumardit heroiseeriti, on Sinimägede legend suht lapsekingades..aga toona polnud lihtsalt häid valikuid, kahjuks

Anonüümne ütles ...

Irja, seda postitust lugedes jääb mulle veelgi arusaamatumaks, miks te leegionimeeste täieliku vastaspoole ehk Revade-Linterite kambaga kunagi sõbrustasite ja Soomes mingil miitingulgi käisite?

Inno ütles ...

Sest meile ei meeldinud, kuidas inimeste mälestusest Prokssõduri eemaldamisel teerulliga üle sõideti, nagu Stalini ajal. Kõigil on õigus oma esiisade mälestusele.

Irja ütles ...

Kuna mulle on kallis oma isa mälestus, siis ma suutsin mõista, miks neile nende vanaisade mälestus kallis on. Aga loomulikult olen Eesti patrioot nagu mu isa :)

Anonüümne ütles ...

Pronkssõdur on Nõukogude okupatsiooni sümbol, ja ausalt öeldes, nende marodööride mälestused, kes Tallinna kesklinna segi peksid, mind eriti ei huvita...Lõuna-Eesti on täis nende marodööride kallite vanaisade poolt mahapõletatud talukohti,

Anonüümne ütles ...

"Lõuna-Eesti on täis nende marodööride kallite vanaisade poolt mahapõletatud talukohti"
Mida sa valetad, ei põletatud lambist mitte ühtegi talu maha. Kõik, mis oli vähegi kõlblik asustati inimestega. Lahkuvad sakslased põletasid küll Lõuna Eestis pool väikelinna rongiplatvormile paigaldatud raskekuulipilduja tulega maha. Leekkuulid süütasid tänavate viisi raudteeäärseid puitehitisi.
Oled vist küüditajate käsilaste järeltulija.

Anonüümne ütles ...

millisest Lõuna-Eesti väikelinnast on jutt ?
ja põletati ikka küll, nii 1941, kui sakslaste eest taanduti ning inimesi mõrvati ja vägistati, samuti ka 1944 (ja hiljem) kui metsavendi jahiti ning talusid koos inimestega põlema süüdati..ei meenu, et sakslased oleks sarnase metsikusega Eesti külasid rüüstanud,

Anonüümne ütles ...

"sakslased oleks sarnase metsikusega Eesti külasid rüüstanud"
Töörahva võim ei kottinud töörahvast, väiketalunikele ei tehtud lambist liiga. Tean, mida räägin. Kui mõned kaagid omavahel segast aega ära kasutades teineteist sugesid, siis seda ei maksa panna ühte patta riigikorraga.

Anonüümne ütles ...

kottis küll ja mitte vähe, piisas vaid anonüümsest vihjest kuhu vaja, ja tuldi järele..väiketalunikud peksti kolhoosi, kus kuuseokastega tuli kariloomi toita, aga muidu tõesti riigikorral viga ei olnud, olid vaid üksikud puudused ja vajakajäämised..
Ikkagi, mis linnakese sakslased siis Lõuna-Eestis maha põletasid..?

Inno ütles ...

See nn pronkssõdur polnud ju mingi Lenini või Stalini ausammas, vaid tundmatu sõduri haud, mis pühendatud kõigile lihtsatele sõjameestele, kaasa arvatud neile eestlastele, kes sõja ajal punaarmeesse värvati ja seal hukkusid. Pandud mälestuseks lihtsale sõdurile. Kes täitsid samamoodi käsku nagu Eesti leegionärid Venemaal sõdides või juudi koonduslaagrites valvet pidades. Paljud punaarmeelased tulid eestlastele inimlikult vastu, kuigi nad riskisid eluga, sest nõukogude armees käis politruk järel ja lasi kõigile kuuli kuklasse, kes korraldustele ei allunud. Samamoodi oli ilmselt leegioäre, kes Venemaal vene peresid säästsid.
Pronkssõduri teema oli arutelu alt maas pärast seda, kui Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis koos internats Koganiga Tallinnas võimule tuli. Siis lubati vene kogukonnale sammas alles jätta, lihtsalt tekstid vahetati ära. Pronkssõduri teema kerkis uuesti üles pärast seda, kui Partsi valitsus lasi Lihula samba maha võtta. Siis ähvardas Jüri Liim samba õhtu lasta, kuna paljudele hakkas tunduma eriti ebaõiglane, et pronkssõdur seisma jäeti. Tegelikult oleks võinud mõlemad jääda sinna kus nad olid ja mitte midagi hullu poleks juhtunud.

Anonüümne ütles ...

http://tartu.postimees.ee/3782927/75-aastat-tagasi-taganevad-punavaed-korraldasid-palamuse-kulje-all-joletud-tapatalgud?_ga=1.264091983.2118274931.1427365703

Anonüümne ütles ...

Inno, asi ongi rõhuasetuses - sakslaste puhul oli imestamistväärt see, kui nad mõne küla koos elanikega põlema panid, venelaste puhul aga see, kui nad kedagi ära ei vägistanud või maha ei lasknud..kusjuures me räägime Eestist, seda, mis toimus Venemaa/Ukraina avarates steppides jääme veel aastaid heietama ja vaidlema..seal toimunut tuleb vaadelda kui Untermensch ja härrasrassi julma ja kompromissitut kokkupõrget,