laupäev, 30. juuli 2016

Mida teha, et poliitikal oma hinge mitte ära varastada lasta?



Nägin hiljuti üht poliitikut, kelle silmad olid täis hirmu. Kes oli pinges ja ebakindel. Nagu tema olemus, tema tegelik olemus oleks õhku haihtunud või kildudeks purunenud ning ta oleks teinud meeleheitlikke pingutusi, et seda uuesti üles leida. Et ennast uuesti üles leida. See oli päris hirmutav vaatepilt ja tegi mulle lõplikult selgeks, et see, kes poliitikasse läheb, peab väga, väga, väga tugev isiksus olema, et oma hinge ära varastada ei laseks.

Mul endal oli poliitikaga lähedane kokkupuude siis, kui kandideerisin Keskerakonna nimekirjas Rakvere volikokku. Sain loomulikult aru, et valituks osutumiseks pean paljude inimeste ees lipitsema ning rääkima juttu, millesse ma ise ei usu. Peeter Võsa näiteks, nimekirja esinumber, kes pärast tohutult hääli sai, hängis enne valimisi regulaarselt Virma pubis. Kutsus mind ka, aga ma ei suutnud. No ei suutnud lihtsalt. Mul on nimelt väga raske, kui mitte võimatu, teha asju, mida ma ei taha. Isegi siis kui see mulle kasulik oleks :). Miski sees hakkab koledal kombel vastu mässama ning ma löön selja sirgu ja lähen ära. Äkki soome sisu, sest mu eesti rahvusest isa oli palju leplikum kui mina? Samas mu ingerlasest ema on praktiliselt võimatu midagi tegema sundida.

Sellisest kangekaelsusest tekivad paratamatult konfliktid, aga midagi ei ole teha - ma lihtsalt ei saa teisiti. Ma olen allumatu, autoritaarsete inimeste hirmuunenägu. Kõigil, kes on mind midagi tegema sundinud, on kehvasti läinud :).

Samas poliitika mind huvitab ja ma tegelikult tahaks ühiskondlikes küsimustes kaasa rääkida. 

Aga kuidas teha seda nii, et jääd samal ajal iseendaks? Kas see on üldse võimalik?

Ja kui mitut poliitikut te üldse teate, kes on iseendaks jäänud? Mistahes erakonnast, ma mõtlen?

Pildil: mina Lissabonis Tejo jõe ääres, ühel eriti pikal ja mõnusal jalutuskäigul. 

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga mõistlik jutt (ideaalis ainult sellised peaksidki poliitikas olema) ja vahva pilt! Edu!

Irja ütles ...

Aitäh :).

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldivad mässajad ja autoritaarsetele "autoriteetidele" allumatud. Väga hästi, Irja, nii peabki. Autoriteet ja austus tuleb välja teenida, mitte sunni ja hirmuga kedagi alluma sundida.