kolmapäev, 31. august 2016

Äkki mu ema on autist?



Hei, kas kellelgi on kogemust autistliku lapsevanemaga?

Ma nimelt kahtlustan, et mu ema võib olla autist. Kahtlustasin varem skisofreeniat, kuna sel seisukohal oli mu onu, aga nüüd olen järjest rohkem hakanud mõtlema, et mu ema võib olla autist. Tal ei ole näiteks üldse empaatiavõimet, ta ei suuda teisi inimesi kallistada (kallistamise asemel ta raputab) ja inimestele silma vaadata (vaatab mööda). Samuti on tal oma rutiinid  - näiteks uste lahtioleku kontrollimine ja nende lukustamine kindlal kellaajal. Kui veel temaga koos elasime, siis lukustas ta Inno oma rutiini järgmise nimel isegi ükskord keldrisse. Inno nimelt oli sel ajal keldris tööriistu otsimas, kui ema keldri ukse lahtiolekut kontrollima tuli, ning kuigi Inno hüüdis, et ma olen siin, pani ema ikka ukse kinni. Kui temalt pärast pärisin, miks ta nii tegi, siis ütles ema, et „no aga uks peab ju kinni olema.”

Kui isa veel elas, siis oli ta peaaegu iga päev hädas sellega, et pidi linnast koju tulles seestpoolt lukustatud esikuukse taga kolkima. Kuigi isa ütles emale iga kord enne linna minekut, et palun ära pane esiku ust seestpoolt kinni, tegi ema seda ikkagi. Kui isa pärast küsis, miks ta seda jälle tegi, sai ema vihaseks ja läks oma tuppa mossitama.

Emal on veel teisigi naljakaid käitumismustreid. Näiteks asjade kogumine. Mitte midagi ei tohi ära visata. Kui veel koos elasime, siis kontrollis ta iga päev oma asjad üle, et midagi ei oleks ära visatud. Kuna asjade äraviskamine teda nii väga hirmutas, siis ta ei lubanud meil Innoga isegi oma tuba koristada. Ise ta seda ei koristanud. Kui ma seda ükspäev siiski tegin - koristasin tema toa ära, sest seal oli mitme aasta tolm ja ukse alt tuli juba halba lõhna - , siis sai ema maruvihaseks ja pani ukse lukku, et ma sinna enam minna ei saaks.

Selliseid rutiinides kinni olemise näiteid on veel - WCs hädal käies tule ära kustutamine, peeglite kinni katmine, kindlal kellaajal linna minek, ühes kindlas kohas söömas käimine, hirm pangaautomaadist raha võtta ja igal pensionipäeval pangatöötaja abi palumine jne.

Isa nimetas seda „veiderdamiseks” ja keeldus tunnistamast, et emal võib mingi psühholoogiline probleem olla. Kui julgesin arvata, et ema võib arsti abi vajada, siis ütles isa, et jätame selle jutu.
Nii see asi jäi.

Ohtlik mu ema ei ole - ta ei jäta kunagi pliiti sisse ja ka oma arved maksab alati ilusti ära. On lihtsalt selline omamoodi.

Kas keegi on olnud samasuguses olukorras ja oskab mulle nõu anda, kuidas autistliku lapsevanemaga käituda?

Pildil isa ja ema oma koduaias Rakveres Paju tänaval.