reede, 26. august 2016

Elatisega lahmimine toodab ülalpeetavaid

Viimasel ajal on elatise asjas läinud päris suureks lahmimiseks, seda eriti riigi eestvõttel. Ma saan sellest ühtpidi aru - probleem on tõesti suur, üksikuks jäänud vanematele ei maksta elatist. Või õigemini lastele ei maksta, lihtsalt üks vanem on see, kes elatist nõuab. Teiselt poolt võib selline elu kibedaks tegemine lõpuks riigile väga kalliks maksma minna.

Toon ühe näite oma elust. Mul oli abikaasaga elatise vaidlus, mis kestis kokku 3 aastat. Lõpuks, kui mult elatis välja mõisteti, tolle aja kohta küllalt suur summa, kahe lapse pealt 7500 krooni kuus, ja seda veel mitu aastat takkajärgi, siis oli loomulik, et ma korraga seda summat tasuda ei suutnud. Ent endine abikaasa tahtis kõike korraga ja lasi võla katteks arestida pangakontod. Ta ei arvestanud sellega, et ta oli olnud minu õppelaenu käendaja ning kuivõrd mina oma kontosid enam kasutada ei saanud, siis pidi tema hakkama maksma minu õppelaenu. See oli päris suur summa, ligi 30 tuhat krooni. Ehk siis, lootuses raha saada, pidi ta hakkama hoopis ise maksma. Ta oli selle, tegelikult omaenda rumaluse peale tulivihane ja nõudis mulle selle eest vanglat.

Praegune riigi lähenemine elatisele on umbes samasugune. Võlglase elu püütakse teha võimalikult kibedaks, aga ei mõelda sellele, et elu kibedaks tegemine muudab inimese automaatselt ülalpeetavaks. Ta lihtsalt ei tule enda eluga enam toime. Ehk siis selle asemel, et raha saada, peab riik hakkama ise peale maksma.

Näiteks mina olin enne elatise-nõuet korralik maksumaksja, endale ise tööandja, maksin oma õppealenu ja oleksin olnud võimeline maksma ka elatist - mitte kohe, aga mõne aja pärast. Mingi 1000 eurot kuus oleks olnud ikka võimeline maksma. Kokkuvõttes oleks kõik olnud võidus - nii mina ise, minu lapsed, endine abikaasa ja riik. Ent riik tegi minu elu väga kibedaks ja täna olen seisus, kus ma ei tule enam toime. Ma ei saa endale olla enam tööandja, nii nagu see oli olnud varasemad mitukümmend aastat. Mul on võimatu leida sarnast tasuvat tööd, vähemalt mitte Eestist. Riigipoolsed kulutused minule on üha kasvanud ja ulatuvad juba ca 1000 euroni kuus, mingit elatist ma sellises olukorras maksta ei suuda.

Ma millegipärast arvan, et ma pole ainus selline. Minusuguseid on tuhandeid, kelle elu riik on teinud kibedaks ja kellest seetõttu on saanud ülalpeetavad.