kolmapäev, 31. august 2016

Iga tegevuse jaoks on oma aeg

Pühakiri ütleb, et igal asjal on oma aeg: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.”

Samuti ütleb pühakiri: „Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa.”

Mis on igati loogiline: iga tegevuse jaoks on siin ilmas oma aeg ja kui inimene teeb tööd rõõmuga, siis kukub see kõige paremini välja. Vihaga ja vastumeelselt tehtud töö rikub tervise ja viib mõistuse.

Paljud vanemad hakkavad lastega tegelema siis, kui nad on 5-aastased. Mis on imelik, sest isegi koera kutsikaid hakatakse õpetama sünnist peale. Paljud vanemad püüavad väiksed lapsed ära sokutada - kas sugulaste, tuttavate, hoidjate või vanavanemate hoole alla. Ent lastega tuleks intensiivselt tegeleda just siis, kui nad on väiksed, 1-2-aastased. Suureks kasvanud lapsi pole enam võimalik kasvatada ega õpetada - siis on selleks juba liiga hilja. Siis ollakse juba lahku kasvanud.

Vanemad peavad väikeste lastega palju koos olema, neid kasvatama ja arendama, kui nad on päris väiksed. Seetõttu võimaldatakse emadel väikse lapsega koos olemaist - et neist ikka kasvaks inimesed. Väikeste lastega peaksid tegelema ka isad. Kui vanemad soovivad, et lapsed kasvaksid nende sarnasteks ja jagaks nendega samu väärtushinnanguid elus, siis tuleb nendega ise tegeleda. Ainult nii välistavad lapse vanemad olukorra, kus nad võivad öelda: Ma ei tunne oma last ära.

Loodus on andnud vanematele kõik eeldused, et olla koos oma väikeste lastega ja teha seda rõõmuga. Kasutagem seda võimalust, kuni selleks on aeg!