esmaspäev, 29. august 2016

Kas ma peaks suvalise töö vastu võtma?

Võrumaa Teataja reporterina oma kabineti ukse juures, paremal peatoimetaja Kalev Annom.

Töötuks olemise juures on dilemma, kas võtta vastu suvaline töö, mis parasjagu pakutakse, või siis teha seda tööd, mis meeldib, mida oled õppinud ja milles sa oled edukas.

Tegelikult oli mul töö, mis mulle väga meeldis. Nimelt reporteri töö Võrumaa Teatajas. Ma olin olnud Võrumaa lehes praktikal ülikooli ajal ning hiljem unistasin töötamisest väikses maakonnalehes. Lihtsalt tundus huvitav ja minu unistus täitus.

Aga ma olen selline töönarkomaan, viis aastat töötasin ilma puhkuseta ja kui võimalus avanes, põrutasin soojale maale ja puhkasin kohe terve kuu järjest. Ent olime reisil koos lastega, lapsed jäid haigeks ja tagasisõit lükkus edasi. Võrumaa Teataja meid aidata ei saanud, mistõttu ei saanud me enam tagasi. Lihtsalt polnud raha. Ei osanud aimata ka, et selline asi tuleb ette. Varem polnud nii hullu seisu olnud ka. Mitu kuud ei leidnud Võrumaa Teataja mingit raha ning kui kirjutasin toimetuse töötajatele mureliku kirja, sulges peatoimetaja päevapealt minu töötelefoni ja töö e-maili postkasti ning teatas pärast seda, et ma pole kunagi Võrumaa Teatajas töötanudki. Mis oli minu jaoks üllatus, kuna elatise asjas oli kohus teinud just vahetult enne seda otsuse, et mul oli Teatajaga töösuhe. Kuivõrd peatoimetaja hakkas mind süüdistama ka Teataja maksujamades ja kohtuasjades, panin asja nö suure kella külge, kirjutasin asja kohta avaliku kirja. Teataja maksujamad teatavasti algasid juba enne, kui me Irjaga üldse Võrru saabusime (sel põhjusel lahkusid enne meie tulekut Teatajast protesti märgiks korraga pea kõik töötajad) ning kohtuasjad tulenesid Annomi enda poolt Irjale sokutatud infost, mille kohta andis Annom Irjale korralduse artiklid kirjutada. Annomi huvi oli värskelt Riigikokku saanud Ülo Tulikul jalgealune kuumaks kütta ja ses osas kasutas ta Irjat lihtsalt ära. Mina ka ei osanud midagi paha aimata, lihtsalt ei näinud seda kohe läbi. Info tundus nii usutav.

Ma ei teagi täpselt, mis minu olukorras teha. Esimese hooga kirjutasin töövaidluskomisjoni, et vähemalt puhkuseraha kätte saada. Komisjon võttis asja menetlusee ning istung on septembri keskel. Eks siis selgub täpsemalt, mis värk on.

Et kas ma olen siis Teataja ajakirjanik või mitte? Kas ettevõte saab ikka töötaja niisama lihtsalt üle parda heita. Mul oli toimetuse mobiiltelefon, arvuti, oma töökabinet, silt ukse peal ja puha. Lisaks oli mul Võrumaa Teataja töötõend ja kasutasin sõitudeks toimetuse autot. Ainult töölepingut ei olnud. Oli kokkulepe, et kirjutan honorari eest.

Ja tegelikult ma tahaks ikka ajakirjaniku tööd edasi teha. Ma arvan, et olen sündinud ajakirjanik. Muud tööd nagu ei oska ka ja ma ei usu, et ma tahakski midagi muud teha. Lihtsalt puudub motivatsioon.

6 kommentaari:

Kääbakas ütles ...

Kuna olete nüüd ilmselt keskmeediaga tülis, siis endiste staarajakirjanike surnuaeda ehk kesktelevisiooni Innol asja vist pole. Seega ei jää muud üle, kui selg hästi kõveraks lasta ja minna koputama Sputnik Eesti ukse taha.

Inno ütles ...

Sputnik võidakse iga hetk kinni panna ju.

Ann ütles ...

Miks olekski pidanud tööandja sulle raha saatma? Heategevuseks?
Kui sul polnud töölepingut, siis oli sul ei ole ju ka puhkust. Sa töötasid VÕS alusel ja seal ei ole puhkust ette nähtud, kui just pole tehtud lepingut. Pole lepingut, pole õigusi.

Mirjam Kala ütles ...

Sul on jälle mäluga pahasti. Saite ju lausa 2 korda tagasisõiduraha. Ühe korra lausa 2000.
Kui lastega puhkama sõita, siis tuleb ju kõike asju ette arvestada ka seda, et tuleb teha reisikindlustus ja kui palju ressursse jätkub.Alati ei saa ju ainult teiste peale loota. Kõige imelikum on see, et sa oled seda tagasitulekut juba nii mitmeid kordi kirjutanud , pannud pilte ja summasid kuidas te 5 ööd Lissaboni hotelle testisite ja ikka selline tunne, et küll oli raske see tagasitulek. Tallinna jõudes olite ju nii väsinud, et pidite veel Radissoni ööbima minema.

Kristel RR ütles ...

Innol ja Irjal on selline nõukogude inimese mentaliteet- au ega häsitunnet ei eksisteeri, raha või 3 minuti kuulsuse nimel on nõus tegema mida iganes ja kehvades olukorrades, mille nad ise tekitanud on, asuvad otsima rahvavaenlast, keda süüdistada. Kuna see mõnedes tingimustes töötab ka- parem on visata paarsada euri kui lollidega jahuda, siis see täiesti mõistusevastane jama muudkui jätkub ja jätkub....

Kristel RR ütles ...

'häbitunne oli mõeldud