esmaspäev, 22. august 2016

Kas teha palju või teha hästi?

Üks kommentaator kirjutas maru huvitavalt: „Ma käin täistöökoha kõrvalt teises linnas ülikoolis (kaugõpe, kuus umbes 30 tundi + õppimine kodus) + trennis (kuus umbes 24 tundi). Peres kasvamas 3 last, neist noorim on 2-aastane. Kõigega ja kõigiga jõuame koos mehega tegeleda.”

Ma olengi tähele pannud, et tänapäeval, ja mitte ainult Eestis võtavad inimesed kole palju ette. Tegeletakse saja asjaga, piltlikult öeldes, sest muidu on raske hakkama saada, või vähemalt nii väidetakse. Aga, ja nüüd tuleb oluline, NB! - mitte midagi ei suudeta teha hästi.

On selge, et kui vanemad on hommikust õhtuni tööl, ja veel käivad koolis, siis ei suuda nad olla head lapsevanemad. Ja tegelikult ei suuda nad laste kõrvalt ka olla kuigi head töötajad, ma mõtlen maailma tasemel tegijad.  Ja töö kõrvalt õppimine on ka selline pooletoobine tegevus. Ning trenni joosta, kui ei suudeta trennile korralikult keskenduda, pole esiteks üldse tervislik ja teiseks pole sellest ka midagi kasu.

Sellest kirjeldusest on näha, et mitte millegagi ei suuda see pere korralikult tegeleda, kaasa arvatud lastega.

Ja siis küsitakse, miks Eesti pole paljudes asjades maailma tasemel, kuigi eeldusi justkui oleks. Aga see ongi põhjus - inimesed ei suuda keskenduda ühele asjale ja teha seda hästi. Tegeletakse paljude asjadega ja mitte midagi ei suudeta teha hästi.

Tegelikult on see küllalt vana tarkus juba - tee pigem vähem, aga tee hästi - aga sellest vaadatakse tihtipeale mööda. Päeva lõpuks pole tähtis see, mida või kui palju sa teed, vaid see, kui hästi sa midagi teed.

38 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sinu puhul ütleks ka seda kui tarku mõtteid pole, siis on vahel vaikimine palju parem. Sa ise ei sa ka aru kui naeruväärseks te oma perekonna olete teinud. Kõik irvitavad teie üle, aga ikka tuleb pärleid. Just sellepärast teid loetaksegi, et tahaks teada kui kõrgele teie idiootsuse lagi ulatub. aga te üllatate jätkuvalt. kui 2 inimest ei saa mitte millegagi hakkama, siis pole ka õigustust teisi kritiseertida. peale väsitavat tööpäeva annab alati sport või trenn uue laengu. mina olin ka just pika päeva tööl, tegin õhtusöögi valmis ja nüüd lähen trenni ja ma naudin seda täiega. koju tulles olen nagu uuesti sündinud. täis energiat ja tegutsemistahet, aga inimene, kes päevad läbi voodis viriseb ei suuda seda iialgi mõista.

Inno ütles ...

Aga on midagi sellist, mida sa hästi teed, milles oled parim Eestis või koguni maailmas?

Anonüümne ütles ...

Aga miks peab olema parim Eestis või koguni maailmas? Miks ei aita sellest kui olla parim vaid oma enda pere jaoks?

Inno ütles ...

Motiveeritus peaks olema kõrgem, muidu ei saavuta elus midagi. Mina tahan küll olla maailma parim isa, mitte lihtsalt oma pere parim isa! Oma pere parim olen nagunii.

Ann ütles ...

Ja milles sa hea oled? Lamamises?
Kõike ei peagi hästi tegema, peaasi et ise rahul oled.Tervisesport tehes ei pea sa saavutama maksimumi. Saad hea enesetunde ja oled kodus rõõmus ja hea lapsevanem.
Kas edukad töötajad ei peaks olema siis lapsevanemad? Ei usu sellesse. Lastega koos saab kõike teha ja nii et oleks emad/isad õnnelikud ja ka lapsed. Laps ei vaja 24/7 kullipilku.

Anonüümne ütles ...

Puhas kadedus, ei enamat.

Anonüümne ütles ...

Tead, Inno, sina räägi Parimaks Isaks olemisest siis, kui su kaks "päris " last (siis tütred, või no vähemalt Roosi) on nii umbes 15-16-aastane/aastased. Siis hakkab selgeks saama, milline on nende läbisaamine ema-isaga, kuidas koolis läinud, milline iseloom, käitumine jne jne. Mis viga etendada Head (ei, vabandust, Parimat Isa), kui kogu elu koosneb kitsukeses korteris külg külje kõrval kügelemisest. üheskoos pikutamisest, multikate vaatamisest, noh, vahel ka jalutamas ja kohvikus käimisest. Eks paistab, kuidas Parim Isa lahendab olukordi, kus laps satub näiteks koolikiusamise ohvriks (jah, seda juhtub ka nn paremates peredes); või tahab sõpru külla kutsuda, aga pole, kuhu kutsuda; ekskursioonile minna, aga issil-emmel pole raha, sest raha on paha-paha; või kui su tütar tahab teada, miks teistel on vanaema(d) ja onud-tädid, aga temal pole (tegelikult, mitte formaalselt). Sinu tütar otsustab ühel päeval, kui hea isa sa oled, sa ise võid endale juba praegu kaalikast auraha treida, paraku ei maksa see mitte midagi. Kuidas vanarahvas ütles - ära hõiska enne õhtut!

Anonüümne ütles ...

jah ja siis lõpetavad niimoodi http://sport.delfi.ee/news/liikumine/uudised/fotod-sundmuskohalt-tuntud-spordiklubi-noor-naistreener-uppus-firma-suvepaevadel?id=75407585


tean mitut tubli inimest kes ennast surnuks rabelenud.

ann ütles ...

Njaa, mina olen ka selle peale mõelnud. Tööl käies nägin näiteks inimesi, kes ei võtnud välja puhkust. Või siis isegi võtsid, aga tegelikult ei puhanud. Istusidki terve suve linnas ja tegid tööasju. Mina aga sõitsin puhkuse esimesel päeval ilusti suguvõsa maamajja. Sest ma olin koolipõlvest igal suvel harjunud maal olema ja mis see olgu, istuda kogu suvi linnas. Õhtuti käisin trennis -jooksmas, täpsemalt. Ma ütlen,et näiteks 45min trennile keskenduda pole mingi probleem. Maailmameistriks muidugi ei saa, kuid stressi maandab suurepäraselt, keha on enda jaoks piisavalt sportlik ja tuleb hea ööuni takkapihta. Ainult diivanil istudes vaimu välja ei puhka, võib tekkida kehv uni jne. , aga mingi füüsiline tegevus "tuulutab" hästi.

Kui nüüd küsida, et miks ma pole teinud ainult ühte asja, vaid jaganud ennast mitmete asjade vahel, siis: minu meelest on ainult ühte asja tehes elu liiga üksluine. Ja kuna minu meelest oleks ainult ühte asja tehes elu liiga üksluine, siis olen teinud ja teen ilmselt edaspidigi ikka mitut erinevat asja.

Nüüd on mul veel perekond ka - enne ei olnud. Kuna ma olin enne nii palju aastaid töötanud, siis lapsepuhkuste ajaks oli mul nii kavandatud, et ma kindlasti sel ajal ei tee palgatööd ega õpi.

Anonüümne ütles ...

Kui esimene laps oli aastane alustasin magistriga ning lopetasin 2 aastat hiljem kiitusega. Viimase semestri ajal kaisin ka juba tool. Mees tegi samal ajal doktorikraadi yhes maailma korgeimalt hinnatud ylikoolis ning tegi eraldi projekte yhe konsultatsioonifirma juures. Ahjaa, trenni tegime ka molemad. Nyyd on sellest moodas 13 aastat ja kas tead- see laps, keda kooli, töö ja trenni korvalt kasvatati, on kasvanud imeliselt tubliks, toredaks, targaks, ilusaks nooreks neiuks. Ja meie oleme oma eluga joudnud kaugele. Voodis lamades ja ainult tahtes miski voi keegi olla, ei juhtu kyll midagi ja ei saada kellekski- isegi mitte parimaks isaks oma lastele.

Inno ütles ...

Nooh, ja mis te maailma tasemel siis ära teinud olete oma superharidusega, kui küsida tohib? Mida uuenduslikku välja mõelnud?
Ma vaatan, et see justkui teid üllatab, et laps on muude asjade kõrvalt kasvanud toredaks neiuks. Umbes nii, et oleks võinud ka kehvemini minna. Nagu kasiinos. Mingit kindlust sellises kasvatuses ei paista.

Panustaja ütles ...

Aga kui mul on tavaline, päris normaalne laps, noh, tegelikult on mul kaks last, kas mul on siis ka õigus ainult perekonnale keskenduda? Hästi kohe keskenduda, maailmatasemel, kodus passida, vabandust, pereellu panustada, ja riigilt, rahvalt ja headelt lugejatelt selle eest raha nõuda?

Inno ütles ...

Aga palun, keskenduge rahulikult perekonnale. Laste kasvatamine on Euroopa Liidus võrdsustatud tööga ja kuivõrd Eesti on selle liidu liige, siis ka Eestis. Laste kasvatamise eest makstaksegi juba peale, selle eest pole vaja midagi eraldi nõuda. Kui soovite midagi ekstra lahedat korda saata või satute mingil põhjusel hätta, siis võite teha korjanduse ja Eesti inimesed on päris lahked, olen seda ise omal nahal kogenud.

Panustaja ütles ...

Aga kust ma raha saan? Mu lapsed on 7 ja 11. Ja kodu on kolmetoaline.
ja lapsed tahavad süüa.

Inno ütles ...

Aga võtke midagi perega koos ette, pange pead kokku, tehke ajurünnak, lapsed on juba mõtlemisvõimelised, ma usun, et leiate koos lahenduse.

Anonüümne ütles ...

/Nooh, ja mis te maailma tasemel siis ära teinud olete oma superharidusega, kui küsida tohib? Mida uuenduslikku välja mõelnud?/

Ma töötan naiteks tehnoloogia ettevotte r&d juhina ning minu viimane projekt tagab, et mehhiko lahes juhtunud naftaleket sarnasel pohjusel enam juhtuda ei saa, kui on installitud see seade. Kas see on piisavalt maailmatasemel, arvestades, et seda konkreetset seadet on paigaldatud maailma eri nurkades olevatel platformidel?

/Ma vaatan, et see justkui teid üllatab, et laps on muude asjade kõrvalt kasvanud toredaks neiuks. Umbes nii, et oleks võinud ka kehvemini minna. Nagu kasiinos. Mingit kindlust sellises kasvatuses ei paista./

Ei, see ei yllatanud mind, et temast kasvas just see noor neiu, kes ta tana on. Me teadsime vaga tapselt, mida me tegime ning miks.

Aga mida oled sina saavutanud? Maailmatasemel? Euroopatasemel? Voi kodusel tasemel?

Ann ütles ...

Kõik ei saa olla maailma parimad. Peavad olema ka tavalised inimesed. Lihtsalt eluga rahul olevad inimesed.

Anonüümne ütles ...

Anonüümsele r&d mehele:
Mis firmas seda seadet arendad, Mõned eesti firmas või kusagil kaugemal? Lihtsalt tundub huvitav teema..

Arabella ütles ...

Järjekordne artikkel, mus sobiks ajakirja "Pikker" kui see veel olemas oleks. Inno, kes tahab olla aus ja kõike ausalt rääkida, on lihtsalt iseloomutu, munadeta, autundeta limukas. Aga mingil põhjusel ta arvab, et tal on missioon maailmale midagi öelda. Kahjuks miski mida sa Innokene teed, ei küündi isegi Võru Maakonna tegija tasemele.

Inno ütles ...

Praegu on minu missioon olla maailma parim isa.

Anonüümne ütles ...

Maailma parim isa oma poegadele?

Anonüümne ütles ...

Maailma parim isa peaks hoolitsema ka selle eest, et lastel oleks kõik olemas ja ei elaks ainult riigi ja annetajate kulul.

Riinu ütles ...

Kas sa oled olnud parim isa siis? Miks Juuli ei osale yheski teraapias? Mis teeb isast maailma parima isa?

Irja ütles ...

Mis on teraapial ühist parimaks isaks olemisega? Teraapia on lihtne, laiskade vanemate lahendus, kes oma lapsega ise tegeleda ei viitsi. Meie arendame Juulikest ise. Kuna angelmani sündroom on Eestis nii haruldane, siis on Eesti arstide sellealased teadmised väga nõrgad, et mitte öelda olematud. Kui Juulike diagnoositi, siis ei osanud temaga tegelenud arst selle kohta midagi öelda ja pidi sündroomi guugeldama. Meie aga loeme erialaajakirja ja hoiame end ise kõikide arengutega aktiivselt kursis.

Teraapiat ei välista, aga see saab olla ainult meiepoolse arendustegevuse täienduseks.

Anonüümne ütles ...

tule taevas appi. tõesti tõesti. ma juba hakkangi seda uskuma, et te ei tahagi üldse, et juuli kunagi kõndima hakkaks, sest inno ju kirjutas, et siis läheb nii raskeks, et hakkab igale poole ronima ja peab kogu aeg järgi jooksma.

Inno ütles ...

Iga asi omal ajal. Ega 3-kuust last ka käima pressita, kuigi teraapiatega oleks see ilmselt võimalik.

marge ütles ...

"Teraapiat ei välista, aga see saab olla ainult meiepoolse arendustegevuse täienduseks." Palun täpsustage, milline see teiepoolne arendustegevus konkreetselt on?

Anonüümne ütles ...

mind huvitaks ka mida te siis juuliga kodus teete. see, et ta oma 1, 8 aastase õega mängib ei ole ju eriline ravi.

Anonüümne ütles ...

Polnud see nii väga ammu, kui Tähismaad siin nädalate kaupa kui rauda raiusid, et nende Juulike läheb tavakooli ja ei mingit muud juttu. Ja kõik, kes püüdsid kas otsesemalt või kaudselt neile selgeks teha, et ennekõike lapse seisukohalt pole see õige lahendus, said nii et tolmas. Meie teame ja meie tahame ja meil on õigus tahta ja saada jne (erikoole võrreldi koguni koonduslaagtritega). Nüüd enam mitu aastat enam tavakoolist juttu ei tehta, tea, miks küll nii vähenõudlikuks on muututud.

Vika ütles ...

Ää kuidas sa saad olla maailma parim isa kui sa oled neljast lapsest kaks last hüljanud??? Nali vist v??? Maailma parim isa my ass��

Riinu ütles ...

Kuidas Juulike suhtleb? Angelmanide probleem ei seisne mitte ainult kondimises ja kaelises tegevuses vaid ka enese lihtsamate vajaduste valjendamise oskus on vajalik. Mil viisil suudab Juulike valjendada janu? Et tal on kylm? Et ta tahab oma lemmik manguasja? Kas see valjendusviis seisneb ainult teiepoolsel "arvan ara, mida sa tahad"? Teraapia ei ole ainult fysio...

Riinu ütles ...

3kuust ei ole voimalik isegi mitte teraapiaga kaima saada, aga 4aastast ka vaga sygava puudega last on voimalik oma soove ja vajadusi valjendama ning sealt saab juba edasi vaadata, mida veel. Eestis on samuti olemas vaga korralik systeem ja oppinud spetsialistid selleks. Kui aga arengut soodustava teraapiaga hiljaks jaada, siis hiljem on tunduvalt raskem ning parim tulemus, milleni oleks voinud jouda varasema alguse korral, ei ole enam voimalik.
Teraapia ei ole laiskade vanemate jaoks. Kas siis hambaparandamine on samuti hambaarsti teha ainult siis kui lapsevanem on laisk ja ise ei viitsi- sest teoreetiliselt on see ju imelihtne...
See, et konkreetne syndroom oli arstile tundmatu- niigi hasti, vahemalt on diagnoos. Mu tuttaval lapsel ei ole isegi mitte diagnoosi (ja teda on uurinud vaga paljud arstid maailmas), aga ometigi on teda arendatud ja voimaldatud areng. (nii fysioteraapia kui naiteks kone/suhtlusteraapia ei vaja otseselt diagnoosi olemasolu vaid naidustusi, millega tegeleda tuleb)

Irja ütles ...

Diagnoosi panemine ei olnud mingi ajugümnastika, seda näitas geenitest ehk veri. Aga see, et Eesti arstid angelmani sündroomist midagi ei tea, on minu jaoks väga murettekitav ja seepärast uurin selle kohta pigem ise - on olemas erialaajakiri Angelman Today, mida me Innoga loeme, ja Facebookis tegutseb vastav community. Eestis ei ole isegi angelmanide seltsi, Soomes näiteks on ja seal ollakse sündroomist ka palju teadlikumad. Suhtlen aktiivselt Soome angelmaniseltsi liikmetega.

Angelmamide puhul on enda väljendamine suur probleem ja ega siin logopeedid ja muud spetsialistid ka kuidagi aidata saa. Juulikese puudekomisjon näiteks ei osanud midagi tarka öelda, lihtsalt laiutasid käsi. See sündroom on lihtsalt Eestis nii vähetuntud, selles see probleem ongi. Vanematel tuleb ennast ise harida või siis mõnda teise riiki elama kolida, kus teadlikkus on suurem.

Teraapial on mõtet ikka siis, kui on olemas spetsialistid, kes asjast ka midagi jagavad. Niisama mulisema ja nalja tegema ei ole mõtet minna.

Anonüümne ütles ...

no muidugi ja teie olete ju targemad kui kõik spetsialistid kokku.

Riinu ütles ...

Eestis on muide olemas spetsialist, kes kogu oma doktoritoo tegi Angelmani syndroomile- ja arvestades, kui pisike on Eesti, siis see yks spetsialistki on suur number. Plajude haiguste korral leiame me esimese lahima spetsialisti tunduvalt kaugemalt.
Olemas ju on spetsialistid symptomitega voi naidustustega tegelemiseks, syndroomi ravida niikuinii ei saa.
Erinevad seltsid on enamasti kokku pandud selle syndroomiga omavahel kokkupuutunud inimeste endi poolt. Miks te ise seda seltsi siis ei asuta?

Anonüümne ütles ...

Mu meelest peaks sotsiaalametnik huvi tundma selle vastu, kuidas teie lapsed kasvavad.

Ann ütles ...

Ma imestan, et ükski sots töötaja pole tulnud teie elu vaatama.
Kelle pealt õpib Roosi elama? Ta peab ise olema haigele õele eeskuju ja õpetaja, aga ise???? Ilma Juulikeseta jällegi oleks Roosike näljas, sest ise lamab ja puhkab, ning "kasvatab" lapsi.

Anonüümne ütles ...

Aiai, nüüd said Tähismaad hea mõtte. Varsti karjuvad üle Võru linna (blogist rääkimata), miks ei tule ükski sotsiaaltöötaja neid vaatama, kuigi peres kasvab kaks last (tsitaat Irjalt: neist üks raske puudega), isa peab tegema tervelt kolm korda kuus ÜKT-d, naabritädikesed talvel enam marju ja seeni ei too, kohus nõuab elatisevõlga, pank krediitkaardivõlga (mis sest et ise ütlesid: vaba tagasimaksega), Savisaar nõuab haigelt ja väsinud Irjalt artiklite kirjutamist, Toomas Lepp mingit 2000 eurikut, lühidalt - pere on jäetud saatuse hooleks, isegi Eesti konsul ei abista, sotsiaaltöötajatest rääkimata. Julm riik, julmad inimesed.