Mina ja Vello

Avastasin täna fotoalbumeid korrastades selle pildi. Mina (nii umbes kuueaastane, enne kooliminekut) ja minu suur vend Vello Vaher, kes on minust kolmteist aastat vanem ehk siis selle pildi tegemise ajal 23. Vello õppis siis Tallinnas ehitusinseneriks ja oli meil külas käimas. Tema elas pärast oma vanemate ehk siis meie isa ja oma ema Vaida lahutust Tallinnas ema juures ja me ei puutunud eriti kokku, aga vahel käis Vello isal Rakveres, Tõru tänaval (kus nad vanema venna Einoga üles kasvanud olid) külas ja ühe sellise külaskäigu ajal see pilt tehtud saigi.

Mina, mu ema ja isa elasime siis veel Tõru tänaval, mis jäi pärast isa ja Eino-Vello ema lahutust isale. Ma ei tea veel, et paari aasta pärast peame sellest majast välja kolima. Isa eksnaine nimelt varastas Einol külas käies (Eino elas isa juures) isa lauasahtlist paberi, mis tõendas, et isa oli talle pool maja kinni maksnud, ning hakkas pärast seda nõudma meie kodu müükipanemist. Midagi ei olnud teha - isal maja kinnimaksmist tõendavat paberit enam ei olnud, maja läks müüki ja isa pidi hakkama 60-aastase mehena uut maja ehitama. Minu jaoks oli kõige kurvem lahkuda oma Tõru tänava sõpradest, aga õnneks leidsin meie uues kodus Paju tänaval, kuhu isa oma töökoha, Rakvere Metsamajandi kaudu krundi sai, kähku uued sõbrad. Halvemini läks mu emal, keda kodu kaotamine kõvasti kõigutas. Ta ei saanudki sellest üle ja ma olen üsna kindel, et tema edasiste aastate vaimsete probleemide põhjus peitub ses sunnitud väljakolimises. Ema tuletas seda, kuidas ta oma kodust välja pidi minema, „välja tõsteti”, nagu ta ütles, kogu aeg meelde, ja hakkas selle tulemusena kartma kõiki muutusi, isegi väikeseid. Kasvõi selliseid lihtsaid asju nagu remont või toa koristamine.

Isa ehitas uue maja oma äia, minu ema isa Väinö abiga kiiresti valmis ja me saime sinna enne sügist, enne minu kolmandasse klassi minekut sisse kolida. Kuid eks jah, palju jäi majas ka tegemata. Isa oli ikkagi juba kuuekümneaastane mees ja kuna tal oli tulnud maja valmis ehitada kiiresti, siis käis ta ehitamas ka haigena. See pani ta südamele põntsu. Kuid muidugi ei olnud see kõik Eino ja Vello, mu vendade süü. Eino õppis pärast Tartu Ülikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis ning Vello vahetas ehitusinseneri karjääri kondiväänamise ja tsirkusetegemise vastu. Mõlemad käisid sagedasti meil Paju tänaval külas. Eino kolis aastate pärast kõrvaltänavale, Vello jäi Tallinnasse, aga aastas korra-paar astus ka tema koos perega meie poolt läbi.

Isa eksnaine mõistis oma viga, kui vanas eas raske insuldi sai. Ta vabandas isa ees, et oli teda petnud, ja kompenseeris tekitatud kahju rahaliselt. Isa andestas talle ning nad said kuni isa surmani küllaltki sõbralikult läbi.

Ka mina ja mu vennad läksime raha pärast tülli, aga see ei tähenda, et nad mulle kallid poleks ja et ma neile kaasa ei elaks. See on suurepärane, et Vello Ameerika talendisaates nii kaugele jõudis. Kahju, et edasi ei jõudnud, aga vähemasti sai end näidata ja palju uusi tutvusi. Soovin talle igatahes südamest edu. Siin pilt meist kõigist kolmest koos:



Tõru tänava maja trepil, koos hundikoer Rekaga:



Meie isa Georg, umbes 52-aastasena ehk sama vanalt kui Vello praegu: