kolmapäev, 24. august 2016

See, mida ma kartsingi: õnnelikud on need paarid, kus naine teenib rohkem

Väljavõte Esquire'i veebist.

Öeldakse, et mees peab teenima rohkem ja perele leiva lauale tooma. Ent kaasajal, kus naistel on meestega võrdsed võimalused raha teenida, on õnnelikumad hoopis need paarid, kus naine teenib rohkem, vahendab Esquire viimase 15 aasta jooksul läbi viidud uuringut. Nimelt tekitab raha teenimise vajadus meestel ärevust, mis ei lase mehel areneda ja mõjub halvasti tervisele. Pole siis ime, et töörügajad mehed noorelt surevad.

Nimelt, nagu teadlased on kindlaks teinud, võtavad mehed raha teenimist kui kohustust. Mees tunneb end väga halvasti, kui ei suuda teenida piisavalt. Kui naine osa sellest kohustusest enda peale võtab, tunnevad mehed end märksa paremini. Samas vastupidi, naine ei näe raha teenimises mitte kohustust, vaid võimalust, tema enesetunne pigem raha teenides paraneb. Teadlased on sellest järeldanud, et mehi ei tuleks vaadata kui ainult raha teenijaid.

Ma nõustun sellega täielikult: mulle mõjub väga hästi, kui naine tööd teeb ja raha teenib. Nüüd mõtlete kindlasti, et ma kasutan naisi ära. Oh ei, kaugel sellest - ma ei soovi kuidagi naise najal liugu tahaks lasta, pigem vastupidi, olen valmis mitmekordselt pingutama selle nimel, et naine saaks end teostada. Mind motiveerib naise toetamine, see tagab mulle hea enesetunde. Seetõttu püüdlen alati selle poole, et naine saaks täita oma unistused.

Näiteks Irjaga koos elades olen ma teinud kõik selleks, et ta saaks valmis oma raamatu, millest ta on aastaid unistanud. Oma eelmises suhtes tegin kõik selleks, et mu abikaasa saaks Kroonika peatoimetajaks, millest ta unistas, ning et sel väljaandel läheks hästi. Ma näen, et naised on õnnelikud, kui saavad end teostada, kui neil on oma teenistus. Olgem ausad - paarisuhtes saab naine ainult siis ametialast karjääri teha, kui mees teda toetab. Ehk õnnelikud on need paarid, kus mees oma naist toetab.

Ma tean head nippi naise toetamiseks: tuleb lihtsalt suurem osa koduseid ülesandeid, näiteks söögi tegemine, pesu pesemine ja lastega tegelemine enda peale võtta. Sest naised on sellised, kes kipuvad end matma kodustesse töödesse ning ei saa sealt enam välja. Näiteks minu ema, kes tööalaselt eriti ei edenenud, kulutas suurema osa oma ajast triikimisele. Tavalisele pesu triikimisele. Ma lapsepõlvest muud ei mäleta, kui et ema kogu aeg triikis, triikis ja triikis. Mina olen mõlemas suhtes triikimise kategooriliselt ära keelanud - meie peres ei triigita mitte midagi, meil pole isegi triikrauda. Voodilinu pole mõtet triikida, need kuivavad ise sirgeks. Paljud naised triigivad oma meeste päevasärke - mina ostan omale sellised päevasärgid, mis ei vaja triikimist. Paned õhtul puu peale kuivama ja hommikuks on täiesti sirge särk.

Oma eelmises suhtes tegin kõik selleks, et naine tööalaselt edeneks. Sest ma teadsin, et ilma mehe abita ei jõua lastega naine elus mitte kuhugi. Ma võtsin kõik kodused ülesanded enda kanda, et naine saaks 100% tööle pühenduda ja ma olin sellise korraldusega väga rahul. Ise organiseerisin omale kodutöökoha, et saaksin paremini koduseid ülesandeid täita, lastega tegeleda, pesu pesta ja maja kraamida. Minu traagika oli aga selles, et ma vajasin vahetevahel, nii korra kuus veidi lõõgastumist, aga naine seda mulle ei lubanud. Algul lubas, hiljem enam mitte. Ta muutus väga armukadedaks, aga asjatult, mul polnud tema kõrval mitte kedagi. Lõpuks muutus ta väga vihaseks ja lausa kurjaks, talle enam ei meeldinud, et ma lastega tegelen, et lapsed tunnevad end minuga hästi. Ta hakkas mind kutsuma mitte issiks, vaid Innoks. Ta tuli mulle lausa kallale. Muidu oli kõik pealtnäha väga hästi, me mõlemad teenisime korralikult, meil olid toredad terved lapsed, saime reisida ja väljas söömas käia, meil olid mõlemal uued autod, me ei tundnud millestki puudust. Naine oli õnnelik, et sai end teostada ja teenida - tema sissetulek oli minust kaks korda suurem. Ma ei saagi aru, mis naise lõpuks kurjaks muutis. Lõpuks ma ei suutnud selles suhtes enam edasi olla.

Ma ise arvan, nüüd tagantjärele analüüsides, et naine, või osa naisi ei saa ikka päris lõpuni karjäärile pühenduda ja koduseid ülesandeid meestele usaldada. Nägin seda Irja pealt, kui ma ise väikse lapse kõrvalt lapsepuhkuse võtsin ja Irja tööle läks. Ta ise tahtis minna! Aga temagi oli töölt tulles väga vihane, sest oli tööl olles kogu aeg laste peale mõelnud. Ma olen aru saanud, et naine ei saa ikka väga pikalt lastest eemal olla ja ta muutub lausa tigedaks, kui nii juhtub. Naisel on lapsega mingi maagiline side. Vähemal osal naistest.

See on ka põhjus, miks ma iga hinna eest lapsi enda juurde ei pressinud peale esimese suhte purunemist. Ma oleks saanud seda teha, hambad ristis, veri ninast välja pressida. Ilmselt oleks see lõpuks õnnestunud, vähemalt ühe lapse oleks suure võitluse tulemusel enda juurde saanud. Ent mul hakkas naisest kahju - ma ei saa sinna midagi parata, olen selline pehmeke. Ma sain aru, et naine, olgugi laste suhtes vägivaldne, ei saa ilma lasteta elada. Ma ei tahtnud naiselt lapsi ära võtta, sest see oleks olnud talle hukatuslik. Ma ei tahtnud ka lapsi üksteisest eraldada. Selle asemel asutasin blogi, et naine teaks, et niipea, kui ta lastele liiga teeb, saab sellest teada kogu maailm. Ma olen sellise otsuse pärast palju kannatanud ja kannatan ilmselt veel edasi. Paljud arvavad, et talitasin valesti, aga seda, kas tegin õigesti või valesti, näitab aeg.

Naine pole õnnelik, kui on koduseinte vahele aheldatud. Varem arvasin, et naine on õnnelik, kui saab karjääri teha, aga nüüd olen aru saanud, et õnnelik olemiseks peaks naine ka karjääriga piiri pidama. Naine võiks näiteks lõuna ajal kodus söömas käima, nagu paljud mehed teevad. Kõige parem on, kui mees ja naine saavad mõlemad kodus töötada ning pidevalt koos olla ja ühiselt kõike teha. Mis lahku kasvamisest saab siis rääkida, eksole?!

12 kommentaari:

Jenna ütles ...

Kas sa kunagi üle ka saad Ingridist? Iga päev on uus postitus Ingridi teemal. Juba 10 aastat pole üle saanud.

Inno ütles ...

No ja mis siis? Kas ma peaks saama? Ta oli mu abikaasa 13 aastat.

KANA1 ütles ...

Inno, te ei saa siis Irjaga ju mitte kunagi õnnelikuks. Irja tööd tegema ei hakka ja sina ei saa ka ennast pottide-pannide ja laste vahel teostada, sest pole kedagi toetada.

Lugesin ka teie kohtuotsuse läbi - kumbki su lastest ei tahtnud tulla sinu juurde elama, mis taotlemisest sa räägid ometi?
Saa ükskord aru, et sa oled isana ja mehena läbi kukkunud. Nii kurb kui see ka ei ole.

Inno ütles ...

Mis mõttes ei saa? Ärge olge nii kuri! Me oleme väga õnnelikud. Ma ise pole kunagi olnud õnnelikum kui nüüd, õnnelikus abielus ja kahe väikse lapse isana. Olen kogu aeg sellisest elust unistanud. Meil on hetkel raske, kuna lapsed on väiksed, aga raskused on mööduvad. Kõigil väikeste lastega vanematel on raske, eriti kui üks veel erivajadusega. Meil on praegu nagu väiksed aastased kaksikud majas.
Ja mis minu juurde tulemisse puutub, siis küsiti ainult vanema poja käest, sest noorem õieti ei rääkinudki veel. Ja tema ütles, et soovib jääda praegusse elukohta, sest vastasel korral oleks ta pidanud kolima Tartusse, oma sõpradest eemale. Samas, kui ma oleks tahtnud asja nö kõvaks ajada, ega vägivaldse ema juurde poleks lapsi ikka jäetud. Selles suhtes on siin mõnel kommentaatoril õigus. Ma leidsin, et oma eksnaise kontrolli all hoidmiseks piisab sellest blogist, see on nagu kirves tal pea kohal, mis ei lase koerusi teha. Ja ma pole kuulnud, et ta oleks lapsi puutunud, eks ta leiab nüüd muid inimesi, töökaaslasi või avaliku elu tegelasi, keda kottida. Aeg-ajalt kirjutab ka blogisse mõne sapise sissekande.
Praegune olukord pole just teab mis roosiline, aga ma arvan, et praegune olukord on võimalikest olukordadest parim, mis olla saab. Selle üle olen ka õnnelik.

Jenna ütles ...

Võiks nagu saada üle jah. Ingrid ei heieta sinust iga päev, erinevalt sinust on ta oma eluga edasi liikunud, sina aga tammud ikka sama koha peal. Rõhutan sõna ta "oli" su abikaasa. Sul on uus abikaasa, äkki keskenduks nüüd oma praegusele abielule, mitte kükitada minevikus.

KANA1 ütles ...

Inno, aastaste kaksikutega ei saaks Issukene päevad läbi voodis vegeteerida.

No ja see blogi ei tee su eksnaisele kuidagi haiget, pigem paned iseendale pommi alla. Keegi ei võta sind/teid mõlemaid enam tööle, sest võivad lugulaulu sisse sattuda.

Anonüümne ütles ...

Ainult valed, olgu või väiksed - aga kes valetab väikestes asjades, teeb seda ka suurtes. Ah et Irja läks tööle? -loe läbi toonane blogikoht, Irja "töölkäimine" kestis paar päeva ja juba oli toss väljas. Või see, et sinu noorem poeg "vaevu rääkis", kui sina kodust lahkusid. Vale, otsene vale. Noh, sellest, et sinu meelest naine pole võimeline lapsi üksinda kasvatama ("kui meest kõrval pole"), ei vääri isegi kriitikat mitte. Suudab, ja kuidas veel (isegi kui keegi talle iga natukese aja tagant vett pähe ei vala).
Kana 2 on rääkinud, ja ei, ma pole Ingrid ega ka mitte üksikema. Lihtsalt ei salli valetamist.

Inno ütles ...

Ma vaatan, et tunnete siin minu elu paremini kui mina ise. Ehk siis mul on tekkinud gruupid. Ma olen meelitatud!

Anonüümne ütles ...

Ole aga edasi. Nii nagu sina oma jutu järgi hoiad Ingridil silma peal ja ainult seleks blogi peadki, nii hoiavad sinu gruupid sul silma peal, et su valesid ja vassimisi ja vasturääkivusi välja tuua.

Irja ütles ...

Minu meelest on huvitav hoopis see, et Inno kohtuotsus on saanud justkui osaks rahvuskirjanduse klassikast. Seda tsiteeritakse, selle üle vaieldakse. Selle tegelastest on saanud müütilised kujud.

Anonüümne ütles ...

Võib-olla oleks Innol ka kasulik enne uue jama kirjutamist pisut ajalooga tutvuda et pidevalt puusse ei paneks.kogu aeg läheb ju meelest ära mis sa hing teed nii palju tegemist kogu aeg. hea, et on kõik netis olemas, et me saame talle siis linke saata mis kohus ühe või teise asja kohta tegelikult on otsustanud.Muinasjutuvestjaid on ju alati igas ajas olemas, aga elu on natuke teine.
Pigem kuuluks siis ka sinna kanakarja hulka kui siin valida saab.

Anonüümne ütles ...

Tööpakkumine http://career.ut.ee/failid/WMEE%20assistendi%20t%C3%B6%C3%B6kuulutus.pdf

äkki sobib teile?