kolmapäev, 24. august 2016

See, mida ma kartsingi: õnnelikud on need paarid, kus naine teenib rohkem

Väljavõte Esquire'i veebist.

Öeldakse, et mees peab teenima rohkem ja perele leiva lauale tooma. Ent kaasajal, kus naistel on meestega võrdsed võimalused raha teenida, on õnnelikumad hoopis need paarid, kus naine teenib rohkem, vahendab Esquire viimase 15 aasta jooksul läbi viidud uuringut. Nimelt tekitab raha teenimise vajadus meestel ärevust, mis ei lase mehel areneda ja mõjub halvasti tervisele. Pole siis ime, et töörügajad mehed noorelt surevad.

Nimelt, nagu teadlased on kindlaks teinud, võtavad mehed raha teenimist kui kohustust. Mees tunneb end väga halvasti, kui ei suuda teenida piisavalt. Kui naine osa sellest kohustusest enda peale võtab, tunnevad mehed end märksa paremini. Samas vastupidi, naine ei näe raha teenimises mitte kohustust, vaid võimalust, tema enesetunne pigem raha teenides paraneb. Teadlased on sellest järeldanud, et mehi ei tuleks vaadata kui ainult raha teenijaid.

Ma nõustun sellega täielikult: mulle mõjub väga hästi, kui naine tööd teeb ja raha teenib. Nüüd mõtlete kindlasti, et ma kasutan naisi ära. Oh ei, kaugel sellest - ma ei soovi kuidagi naise najal liugu tahaks lasta, pigem vastupidi, olen valmis mitmekordselt pingutama selle nimel, et naine saaks end teostada. Mind motiveerib naise toetamine, see tagab mulle hea enesetunde. Seetõttu püüdlen alati selle poole, et naine saaks täita oma unistused.

Näiteks Irjaga koos elades olen ma teinud kõik selleks, et ta saaks valmis oma raamatu, millest ta on aastaid unistanud. Oma eelmises suhtes tegin kõik selleks, et mu abikaasa saaks Kroonika peatoimetajaks, millest ta unistas, ning et sel väljaandel läheks hästi. Ma näen, et naised on õnnelikud, kui saavad end teostada, kui neil on oma teenistus. Olgem ausad - paarisuhtes saab naine ainult siis ametialast karjääri teha, kui mees teda toetab. Ehk õnnelikud on need paarid, kus mees oma naist toetab.

Ma tean head nippi naise toetamiseks: tuleb lihtsalt suurem osa koduseid ülesandeid, näiteks söögi tegemine, pesu pesemine ja lastega tegelemine enda peale võtta. Sest naised on sellised, kes kipuvad end matma kodustesse töödesse ning ei saa sealt enam välja. Näiteks minu ema, kes tööalaselt eriti ei edenenud, kulutas suurema osa oma ajast triikimisele. Tavalisele pesu triikimisele. Ma lapsepõlvest muud ei mäleta, kui et ema kogu aeg triikis, triikis ja triikis. Mina olen mõlemas suhtes triikimise kategooriliselt ära keelanud - meie peres ei triigita mitte midagi, meil pole isegi triikrauda. Voodilinu pole mõtet triikida, need kuivavad ise sirgeks. Paljud naised triigivad oma meeste päevasärke - mina ostan omale sellised päevasärgid, mis ei vaja triikimist. Paned õhtul puu peale kuivama ja hommikuks on täiesti sirge särk.

Oma eelmises suhtes tegin kõik selleks, et naine tööalaselt edeneks. Sest ma teadsin, et ilma mehe abita ei jõua lastega naine elus mitte kuhugi. Ma võtsin kõik kodused ülesanded enda kanda, et naine saaks 100% tööle pühenduda ja ma olin sellise korraldusega väga rahul. Ise organiseerisin omale kodutöökoha, et saaksin paremini koduseid ülesandeid täita, lastega tegeleda, pesu pesta ja maja kraamida. Minu traagika oli aga selles, et ma vajasin vahetevahel, nii korra kuus veidi lõõgastumist, aga naine seda mulle ei lubanud. Algul lubas, hiljem enam mitte. Ta muutus väga armukadedaks, aga asjatult, mul polnud tema kõrval mitte kedagi. Lõpuks muutus ta väga vihaseks ja lausa kurjaks, talle enam ei meeldinud, et ma lastega tegelen, et lapsed tunnevad end minuga hästi. Ta hakkas mind kutsuma mitte issiks, vaid Innoks. Ta tuli mulle lausa kallale. Muidu oli kõik pealtnäha väga hästi, me mõlemad teenisime korralikult, meil olid toredad terved lapsed, saime reisida ja väljas söömas käia, meil olid mõlemal uued autod, me ei tundnud millestki puudust. Naine oli õnnelik, et sai end teostada ja teenida - tema sissetulek oli minust kaks korda suurem. Ma ei saagi aru, mis naise lõpuks kurjaks muutis. Lõpuks ma ei suutnud selles suhtes enam edasi olla.

Ma ise arvan, nüüd tagantjärele analüüsides, et naine, või osa naisi ei saa ikka päris lõpuni karjäärile pühenduda ja koduseid ülesandeid meestele usaldada. Nägin seda Irja pealt, kui ma ise väikse lapse kõrvalt lapsepuhkuse võtsin ja Irja tööle läks. Ta ise tahtis minna! Aga temagi oli töölt tulles väga vihane, sest oli tööl olles kogu aeg laste peale mõelnud. Ma olen aru saanud, et naine ei saa ikka väga pikalt lastest eemal olla ja ta muutub lausa tigedaks, kui nii juhtub. Naisel on lapsega mingi maagiline side. Vähemal osal naistest.

See on ka põhjus, miks ma iga hinna eest lapsi enda juurde ei pressinud peale esimese suhte purunemist. Ma oleks saanud seda teha, hambad ristis, veri ninast välja pressida. Ilmselt oleks see lõpuks õnnestunud, vähemalt ühe lapse oleks suure võitluse tulemusel enda juurde saanud. Ent mul hakkas naisest kahju - ma ei saa sinna midagi parata, olen selline pehmeke. Ma sain aru, et naine, olgugi laste suhtes vägivaldne, ei saa ilma lasteta elada. Ma ei tahtnud naiselt lapsi ära võtta, sest see oleks olnud talle hukatuslik. Ma ei tahtnud ka lapsi üksteisest eraldada. Selle asemel asutasin blogi, et naine teaks, et niipea, kui ta lastele liiga teeb, saab sellest teada kogu maailm. Ma olen sellise otsuse pärast palju kannatanud ja kannatan ilmselt veel edasi. Paljud arvavad, et talitasin valesti, aga seda, kas tegin õigesti või valesti, näitab aeg.

Naine pole õnnelik, kui on koduseinte vahele aheldatud. Varem arvasin, et naine on õnnelik, kui saab karjääri teha, aga nüüd olen aru saanud, et õnnelik olemiseks peaks naine ka karjääriga piiri pidama. Naine võiks näiteks lõuna ajal kodus söömas käima, nagu paljud mehed teevad. Kõige parem on, kui mees ja naine saavad mõlemad kodus töötada ning pidevalt koos olla ja ühiselt kõike teha. Mis lahku kasvamisest saab siis rääkida, eksole?!