reede, 26. august 2016

Vaesusest ja vaesuse häbenemisest

Ma olen hetkel vaene ega häbene seda. Miks peaks häbenema, kui sul on mingil ajahetkel vähe materiaalseid võimalusi?

Või miks peaks häbenema seetõttu abi paluda?

Minule ei ole abi palumine mingi probleem ja ma leian, et see ei peaks seda olema kellegi jaoks. Jah, sellega kaasneb oma nõrkuse tunnistamine, aga kas inimene peab kogu aeg tugev olema? Miks ei võiks inimene vahel nõrk olla ja teistele toetuda? Ma olen tähele pannud, et kristlikes ühiskondades käib abi palumine ja abistamine kuidagi väga loomulikult, sellest ei tehta numbrit ning pigem imestatakse, kui sa abi saades kohmetud ja piinlikkust tunned. Nii see ju peakski olema, sest andja rõõm on alati suurem kui saaja rõõm - mäletan seda ise, kui suuremate materiaalsete võimaluste ajal sõpru ja sugulasi aitasin.

Kuid minu meelest ei ole Eestis probleemiks lahkete ja abivalmite inimeste vähesus. Seda, et häid inimesi on palju, kogesime ise, kui Portugalis Eestisse tagasi sõitmiseks rahakogumiskampaania korraldasime. Saime kokku üle tuhande euro ning iga ülekande juures oli ka soe ja südamlik tervitus. Ei, eestlased on, vaatamata sellele, et tegemist ei ole fanaatiliselt uskliku rahvaga (aga võib-olla on nad just rohkem usklikud, aga päriselt, südames?), väga-väga abivalmid.

Eesti probleemiks ei ole lahkete ja abivalmite inimeste vähesus, kindlasti mitte. Eesti probleemiks on inimesed, kes ise abi ei palu. Kes toonitavad, et rabavad enne küüned verele kui abi paluvad. Kelle arvates abipalumine ei ole väärikas. Nemad mõistavad ka teiste inimeste abipalumise hukka ja mõnitavad seda, häbenemata kaela karata ka tõelisesse kitsikusse sattunud peredele, keda näidatakse Kodutunde saates. See tuleb ilmselt nende inimeste lapsepõlvest, kus neile on edastatud sõnum, et vaesust tuleb häbeneda. Nõnda kannavad nad hirmu võimaliku tulevase vaesuse ees endaga eluaeg kaasas ega pea ühtki ohvrit üleliia suureks, et mitte kunagi vaene olla. Ja kui nad isegi kunagi - oo õudust! - vaesed on, siis vähemalt ei tunnista nad seda iialgi. Ja rabavad küüned verele, et see vaesus mitte kusagilt välja ei paistaks.

Minu arvates on see kurb, sest ainus asi, mis meid siin elus edasi liikumast takistab, on hirm. Kui me tunneme hirmu vaesuse ees ja teeme selle vältimiseks oma südametunnistusega kompromisse, siis ei saa me kunagi õnnelikuks. Vaesuse ees kabuhirmu tundev inimene võtab vastu töö, mida vihkab, ning maandab sellest tulenevad pinged oma lähedaste peal. Või matab need enda sisse ja jääb haigeks. Kõik seepärast, et kartis nii väga nii lihtsat asja nagu vaesus. Sest kartis abi paluda. Tunnistada, et vajab abi. Ulatada kätt kaasinimese poole. Loota kristlikule ligimesearmastusele.

Mulle meeldib tabuteemasid narrida. Vaesus. VAESUS. Paljud inimesed on vaesed. Miks te häbenete seda? Miks te ei palu abi?

Kui inimene sureb, siis armastatakse tema matustel rääkida ennekõike sellest, kui kõvasti ta tööd murdis. Säästmata ennast ja teisi. Kui palju maja ehitas, kui raha teenis, mida saavutas. Sellest, kas inimene õnnelik oli, tavaliselt ei räägita. Võib-olla igatses juba pikemat aega surma, sest elu ei pakkunud talle enam mingit rõõmu.

Meenub ühest ajakirjast loetud intervjuu hingehoidjaga, kes rääkis, et surijad, kelle voodi veerel ta on istunud, ei kahetsenud kunagi, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või raha teenitud. Absoluutselt kõik surijad kahetsesid, et ei veetnud piisavalt aega koos oma kõige lähedasemate inimestega.

Minu arvates võiks sellest elu ülimast tõest aru saada juba siis, kui sa oled noor. Tööd võib teha, aga lähedastega peab koos olema. Lähedastega peab koos olema isegi siis, kui sa oled vaene. Või - see, et sa vaene oled, ei tähenda, et sa pead lähedastega koos olemise lõpetama ja tööle tormama. Ja kui sa seda teed, siis kindlasti mitte hirmust vaesuse ja abipalumise ees.

Ja kui tööd teha, siis sellist, mida armastad.

Ja kui juhtub, et sul hetkel tööd ei ole, siis pole mõtet meelt heita. „Täna sul ei ole raha, aga mõne aja pärast on võib-olla väga palju raha,” armastab öelda mu onu. Tal on õigus. Kes silmad lahti hoiab, see leiab lõpuks ka meelepärase töö ja raha koos sellega. Tähtis on elada oma südame järgi ning mitte kunagi südametunnistusega kompromisse teha.

Sel ajal, kui oled vaene, tuleb aga kasutada kõiki abisaamise võimalusi, mis ju selleks loodud ongi. Et inimesed, kes abi vajavad, hätta ei satuks. Ärge häbenege vastu võtta asju, mis on loodud teie olukorra parandamiseks. Ärge häbenege tunnistada, et olete nõrk ja vajate abi. Mitte keegi peale teie enda ei saa teid selle pärast häbistada.

Kui siin kohvikus on aga kedagi, keda abipalumine häirib ja kes jätkuvalt arvab, et vaesust tuleb häbeneda, siis võib ta rahumeeles oma kohvitassiga mõnda teise kohvikusse üle kolida.

46 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma saan aru kui inimene on vana ei jaksa endale elatist teenida, tal pole lapsi, on haige ja ei tule ots-otsaga kokku, aga inimesed, kes priiskavad võõra rahaga, ei mõtle homse päeva peale, kes on võlgu ja ise veel pidevalt seda toonitavad, et neil on ju õigus küsida ja miks ei võiks ja uhked veel selle üle-need ei vääri küll ei aitamist ega ka kaastunnet.Eriti rõve on veel see,e t pidevalt lapsi ära kasutada raha kerjamisel. kui oma lapsi toita ei jaksa,ei vastuta ise sellee eest, et neil oleks kõik eluks vajalik ja ainiult teiste peale loota, siis tõesti tuleb enne mõelda kas on mõtet neid siia ilma ikka sünnitada.Lapsed peaksid ju ikka endale rõõmu tooma mitte riigile ja võõrastele inimestele. te olete ise enda laste eest vastutavad.

Anonüümne ütles ...

Pesueht laiskus ja mugavus on see!

Anonüümne ütles ...

Mina ei saa aru miks sa selliseid kirjutisi nii tihti kirjutad? Kas sul endal äkki hakkab ka juba tunduma, et see kuidas te teiste kulul tahate kuidagi hakkama saada pole ikka päris õige ja südametunnistus ikka ka natuke piinab(kui sul üldse seda on) ja mõtled, et kui ma endale seda kogu aeg tõestada tahan, et nii ongi õige ja see ongi just see, mida me elult tahame, siis hakkab kergem ja tundub õigena. Praegu mässite küll ennast päev päeva järel ikka rohkem ja rohkem pasa sisse ja ükskord see tuhast tõusmine saab ikka väga raske olema, sest teie nimed on praegu ikka väga määritud ja enamus ei pea teid terveteks inimesteks.

Pärlkana koos siiditibudega

Anonüümne ütles ...

Jajah, mida iganes, aga ühiskond kahjuks ei toimi nii, et veedame aga kõik lõputult aega oma lähedastega ja tööle ei hakka. Rantjee elu saavad endale lubada selleks piisavalt materiaalselt kindlustatud inimesed. Teine variant, et inimene pole tervislikel põhjustel töövõimeline, selleks on siis sotsiaalsüsteem ette nähtud. Aga noored, terved ja töövõimelised inimesed, kes tööle ei lähe - otsi mis eneseõigustusi tahes, see puhas laiskus.

Irja ütles ...

Kõik raha, mille olen saanud seaduslikul teel (ja abi palumine, kui soovite, siis kerjamine, ei ole ebaseaduslik), on minu raha, mitte võõras raha. Selle on mulle andnud inimesed, kes on saanud ja soovinud mind aidata, seega ei ole mul seda vastu võttes mitte mingit piinlikkustunnet. On ainult siiras tänutunne.

Kui teid abi palumine häirib, siis palun lahkuge.

Inno ütles ...

Me kirjutame kõigest, ausalt ja avameelselt. Kui kõik nii talitaksid, oleks maailm palju parem paik elamiseks.

Irja ütles ...

Jutt ei ole tööle mitte minemisest, vaid meelepärase töö leidmisest. Kindlasti me ei kavatse abipalujateks jäädagi :). Lihtsalt praegu on selline aeg elus. Mida ma tahtsin öelda - ärge kartke vaesust ja vahel vaene olla. Langusele järgneb tõus, kuid vahel võib ka oru põhjas kükitada. Et oleks jaksu uuesti mäe tippu ronida.

Anonüümne ütles ...

Mulle ei meeldi mingi töö, aga mulle meeldiks ise endale ülalpidamist teenida.
No peaministritöö meeldiks, aga pola nagu saadaval seda kohta.
Mida teha?
Kerjata ja oodata?

Kana Kaks ütles ...

Meie siin kommenteerime ka ausalt ja avameelselt, mistõttu on kohatu meid siin kanadeks sõimata ja meile oma abipakist teri pakkuda ning pidevalt lahkuda soovitada.

Meie teeme seda, mis meile meeldib ja kritiseerime seda, mis tundub vale. Leppige siis sellega :). Ja oodake taevast kukkuvat raha ja meelepärast töökohta (kas üldse on olemas meeldivat tööd tööpõlgurile?).

Anonüümne ütles ...

see periood kestab teil juba päris pikka aega ja kui ikka lastele pidevalt söögiraha, siis ei saa ju mõelda, et kas meelepärane või mitte. tuleb valida töö, mida saab teha jaedaspidi kui midagi veel meelepärasemat tuleb, siis saab ju alati vahetada.

KANA1 ütles ...

Nooh, teie ei peaks küll abi paluma, sest teie kätest on läbi voolanud nii palju raha, et kole kohe. Paljud inimesed ei näe oma elus ka sellist raha nagu teie olete maha praalinud.
Rääkides nüüd mingisugusest valehäbist, siis osadel seda tõepoolest ei ole:)

Lõpetan oma suurepärast espressokohvi:) ja ilmselt teen ühe tassi veel:)

Anonüümne ütles ...

Huvitav, mis oleks siis Innole ja Irjale sobiv ning meelepärane töö?

Anonüümne ütles ...

Inno, millise töökoha soovi sa töötukassasse märkisid? President? Temale vist ainsana makstakse ka abikaasa kulud.

Kana Kaks ütles ...

Kana1, luba, et jood seda espressot korralikult segipüherdatud voodis. Stiili pärast, eks :)

Ka-kana ütles ...

Inno meelepärane töö on olla maailma parim isa. Ja seejärel blogimine.


Aga miks "kanad" nii leili lähevad teie keirjamise peale ... vastus on lihtne.
Teie, kes suudaksite ise enale ülapidamist teenida, mängite rumalukeste, mitteinformeeritute haledusele, eksponeerides oma olukorda kui teiste süüd ja paratamatust ning muutmatut. Nii võtate tegelikult ära võimaluse abi saada neil, kes seda tegelikult ka vajavad. inimeste rahakott ja südamaheadus pole nii suur, et igaühele, kes küsib, jätkuks.
Saavad need, kes nähtavamalt halavad ja kelle käsi pikemale ulatub. Ja see pole sugugi asi, mille üle uhke olla.

Teil on/oli ju raha ja võimalusi, aga arrogantsist ja mugavusest võib ju ikka raha juurde küsida.

KANA1 ütles ...

Kana Kaks, mul on trussad ka jalas:) Puhtad!

Anonüümne ütles ...

Inno ja Irja, te olete praegu nii egoistlikud, kas te tahategi Aurorale sellised luuseritest eeskujud olla? Te ei saa ainult enda mugavusele mõelda, teie kätes on oma lapse tulevik, tema kujundamine. Või siis viige ta ruttu lasteaeda, et normaalsed teda kasvataks.

Kana Kaks ütles ...

Kana1, ei pea puhtad olema! :)

Anonüümne ütles ...

Wow!Maria ja Marina on kohal.Good luck!

Anonüümne ütles ...

Aga ise te olete selle supi kokku keetnud ja nyyd on käes tagajärjed. Kirjutada sa Irja oskad ilusasti, ligimese armastusest ja lähedaste toest...
Aga kus on sinu ja Inno lähedased nyyd? Miks nad ei aita teid. Olete köikidega ju suhted läbilöiganud.
Analyysige oma elu nii u 11 a tagasi tänapäeva, ehk väikrne patukahetsus oleks ka omal kohal. Olete ju nii paljudele haiget teinud.

MariaMagdalena ütles ...

Olen juba mõnda aega lugenud seda blogi ja mõelnud, kas ma peaksin kirjutama või mitte. Kirjutan siis, mida mina arvan ja tunnnen. Olen mitmeid kordi alustanud ja siis pooleli jätnud. Kuid nüüd püüan lõpuni kirjutada.
Algul valdas mind suur haletsuse tunne teie olukorrast lugedes, seejärel hakkasid peas ketrama erinevad ideed, millist nõu teile anda, olukorrast vabanemiseks. Tunnistan, et kaalusin ka raha saatmist. Kuni selle hetkeni- mõistes, et te ei vaja raha vaid abi. Psühholoogilist abi (ilma irooniata), et sellest rattast välja tulla. Mõistan, kui oled depressioonis võib leida igasuguseid vabandusi, miks ei saa tegutseda olukorrast pääsemiseks. Küll on üks häda, küll teine. Jah, puudega laps teeb olukorra keerulisemaks (olles ise lasteaiaõpetaja, mõistan olukorda),ka väikelapsega kodus olemine on samuti suur ja oluline roll. Seepärast olekski väga oluline, et küsiksite abi professionaalidelt, kes oskaksid "out of the box" mõelda ja teid tagasi rööpasse aidata.

Olen ise olnud ca paar aastat perega üsna täbaras seisus (vahetult enne euro tulekut). Olin ise äsja sünnitanud teise lapse, kui see olukord eskaleerus euro tulekuga(buumijärgsed kahjud). Kahjuks ei saanud ise perele rohkem abiks olla kui kasvatades kahte last, hoida kodu ning toetada ja innustada meest.
Enne emapalka oli olukord väga raske. Õnneks olid mõned head sõbrad, kes kõrvale jäid ja aitasid nii nõu kui jõuga. Nii mõnedki sõbrad kadusid, hea õppetund sõprusest.

Minu abikaasa, kes sel hetkel suutis ennast kokku võtta ja mitte käega lüüa hakkas iseseisvalt (youtube, google) õppima uusi oskusi (video, photoshop, progemine, webdisain, internetmarketing jne). Õppis ja arendas end ise. Ei pugenud pseudoprobleemide taha peitu. See andis võimaluse luua uue ettevõtte ja oma teenust müüa. Algus oli raske kuid nüüd, 6 aastat hiljem on ta oma teadmiste ja kogemustega aidanud väga palju ettevõtteid, nii suuri kui väikeseid. Ta on oma ala professionaal. Ta murdis läbi depressioonist ja masendusest, sest tal oli vaja peret toita ja katta. Sellised olukorrad panevad tegutsema, vähemalt peaksid panema.

Hetkelgi on jäänud mõned buumiaegsed kohustused üles (mis pidevalt vähenevad), aga mul on abikaasa, kes annab endast kõik, et perel oleks söök laual, lastel huviringid, trennid kindlustatud jne jne. Samuti ma püüan ise, et olla hea ema lastele ja toetav abikaasa oma mehele.
Lõpetasin kahe lapse kõrvalt ülikooli (päevaõppe) cum laudega, samal ajal käies tööl lasteaias.. Raske oli, väga raske aga kui on siht silme ees, saab kõigest üle. Mul oli abiks ka minu ema, kes vaatas noorimat last (ülikooli astudes oli ta 2-aastane). Kui laps oli haige, olin temaga kodus. Ma ei ütleks, et olen seepärast halb ema, et ma seadsin mingiks ajaks ka enda arengu veidi kõrgemale. Olen väga rahul, et mul on olemas nüüd kõrgharidus, mis enne pooleli on jäänud. See annab mu elule uue perspektiivi, võimaluse valida edaspidised väljundid.

Maria Magdalena ütles ...

...järg eelmisele kommentaarile

Saame nautida ka perega koosolemist nii palju kui vaja. Jah, ettevõtjana sa võitled kogu aeg ajaplaneerimise ja elukorralduse jagamisega. See ei muutu, aga seda saab õppida. Ei ole ainult kahte varianti, et kas oled siruli voodis ja lihtsalt lebad koos lastega või töötad end surnuks. Kui oled seda viimast vaid teinud, siis on see sinu enda oskamatus end hoida ja arendada.

Paraku olen lugenud ka teie varasemaid kirjutisi, mis kahjuks ei tekita head tunnet. Ausus on tore asi, aga kui sa elad konnatiigis (mis see Eesti muu on kui konnatiik?), siis sa ei tohiks enda tagant sildu nii suure hooga põletada. Eestlased on üsna tundlikud ja kui sa tahad siin pärast ka mõnusasti elada, on selline "ausus" raske koorem, mida kandma pead. Intrigeerivat blogi saab ka muud moodi jooksutada, selleks ei pea kedagi materdama ega mustama.
Oman ka tutvusringkonda, kus on erineva tuntusastmega inimesi. Ma ei tuleks selle pealegi, et nende elu avalikult lahkama hakkaksin, teades nii mõndagi kompromiteerivat nende kohta. Mustamine ongi teid viinud sinna,kus olete praegu. Keegi ei julge teid tööle võtta, sest milline tööandja tahab riskida sellega, et avastab ühel hetkel end teie blogist-alasti kistuna? Isegi abipakkujad kardavad teid. Korra vilksas ka uitmõte, et kui elaksin Võrus pakuksin teile abi laste hoidmisel. Saaksite ise kas marjule, seenele vms juhutööd teha, et perele pakkuda eluks vajalikke vahendeid. Aga just need varasemad kirjutised saaksid põhjuseks, miks ma seda ei teeks, ma ei tahaks olla järgmine ohver.

Kui sa, Inno, tahad saada saada ka ettevõtjaks, siis tegutse nüüd ja kohe. See ei ole enam puhkus ega puhkamine, vaid depressioonis vaevlemine. Irja, julgusta oma meest tegudele. Olukord läheb järjest raskemaks kui "puhkuse režiimile" liiga kauaks jääda. Praegu on veel lihtne kui lapsed väikesed. Mida suuremad lapsed, seda rohkem muret ja erinevaid olukordi.

Irja, kui sind ei huvita sinu õpitud professioon, mine õpi midagi muud. Võimalusi on väga palju. Hakka vähemalt plaane tegema.
Blogi paremaks muutmiseks mõned soovitused:
Internetist leiab näiteks palju infot ja know how`d, kuidas blogi kirjutada nii, et see müüks. Kindlasti tasuks ka natuke fotograafia algtõdesid uurida, nt kuidas pildistada last, toitu, kodu jne. Fotod on suvalised ja ilusamaks ei tee ka taustamüra ( a`la Inno alukad, must voodilina). Samas saan aru, et see ongi teie elu ja kunstlikult seda muutma hakata poleks enam see, kuid siiski….Need fotod, mida te teete ei kõneta ja tundub, et te ei mõtle ka läbi mida ja millest kirjutada. Iga blogipostitus peaks olema läbimõeldud turundus, mis peaks teid müüma ja teile raha sisse tooma. See on ju teie blogi mõte?

Ps. Palun Inno ära kirjuta enam Ingridist. See on hale, kurb ja inetu. Ta on su kahe esimese lapse ema. Ingrid on olnud sulle sama kallis kui Irja ja see mida sa siin blogis teed pole üldse mehelik. See on nannipunni käitumine, isegi siis kui ekskaasa on olnud nii kuri ja paha. Siiski oled sina see, kes mustab ning isiklikke ja inetuid asju räägib. Sina oled kuri ja vägivaldne. Just vaimne vägivald on see, millega sina Ingridit oma blogis kostitad. Sa teed nende postitustega liiga oma poegadele. Kui kaks täiskasvanut ei saa omavahel asju selgeks aetud, ei tohiks lapsed kannatada. Kuid hetkel kannatavad su pojad väga. Irja, sa oled ema, ära lase Innol enam mustata oma eelmist abikaasat...sina võid olla järgmine, kes samas kohas end leida võib. Kuidas sa ennast tunneksid…?

Mul on nii kahju teist, eriti lastest. Ma ei mõista teid hukka, ma tõesti loodan, et seljatate depressiooni ja asute tegutsema. Oma laste nimel, oma tuleviku nimel.

Renata ütles ...

Ma olen samuti mõelnud, et ei saa plämiseda asjadest, kuhu in segatud teised inimesed. See pole aususm vaid reeturlikus ja sitapäisus.

Inno ütles ...

Ma ei saa tegutseda ettevõtjana, sest kõik arved arestitakse kohe ära ja ettevõtluse tulu vaadatakse kui eraisiku tulu.

Anonüümne ütles ...

Kommenteerija Maria Magdalena on kahtlemata hea inimene, isegi väga hea südamega. Paraku pisut naiivne või siis eluvõõras, nagu ikka siirad ja head inimesed kipuvad olema. Inno ja Irja on mängurid, elukunstnikud, kes elavad just nii, nagu nad elada tahavad. Ei ole elu hammasrataste vahelejäänud vaesekesed. Eiole. Nad on lõbutsenud täie raha eest, nii otseses kui kaudses mõttes.

MariaMagdalena ütles ...

...Sul on võimalus ka Irja juhatusse kirjutada. Ära otsi vabandusi, vaid hakka tegutsema.

Anonüümne ütles ...

Mõtlesin just sama mis MariaMagdakena - Irja saaks ju ka firmaomanik olla kui muud varianti pole.
Vaesus ei ole häbenemist väärt, aga laiskus küll. Ja teie tundute olevat laisad.
Kui mul tudengina raha vähe oli, ei mõelnud ma küll, et tahan ainult erialast või meelepärast tööd.
Olin nõus töötama kasvõi ettekandjana. Sina Inno võid minna kasvõi taksojuhiks või ehitusele abitööliseks. Kui Võrus tööd ei leia, tuleb kolida.

Inno ütles ...

Mulle pole vaja tulla ettevõtlust õpetama, olen teinud ettevõtjana tööd viimased 20 aastat. Sain selle eest ainult karistada. Nüüd pole veel õieti töötu jõuda olnudki, kui hirmus kisa lahti. Kisada oleks tulnud varem!

KANA1 ütles ...

MariaMagdalena, Su postitus on täpselt see, mida paljud Innole ja Irale on tahtnud öelda, öeldakse praegu ja ilmselt öeldakse ka tulevikus.
Täiesti mõistlik ja arusaadav jutt neile, kes tahaksid abi saada, kes tahaksid muutuda...

Anonüümne ütles ...

Sa ei saa ju oma eluga hakkama ja pidevalt on näpud põhjas ja aina andke siit ja sealt, aga samas postitad selliseid pilte, et elu on kogu aeg lill. nii kui mingi sissetulek tuleb, siis on kohe otsas ja ära priisatud.

Anonüümne ütles ...

Kui sa 20 aasta jooksul ainult karistada said, siis järelikult sa ei oska seda asja veel ja peadki õppima kuidas on õige ja kuidas tulu tuleb nii, et jõuad oma pere ära toita.

Inno ütles ...

Ma õpingi praegu, kuidas ära elada. Tööl käies oli näguripäevi, kus pidin poes kurgi tagasi panema ja üksvahe sõime mitu nädalat ainult tatart ja hapukapsast. Nüüd on võimalus külastada toidupanka, kus antakse kurke kamaluga, pakutavast saab mitmekülgselt süüa ja kõhu täis.

Anonüümne ütles ...

Meie toidupank on siis ju etem, kui Portugalis pakutu.
Kuigi me prügi lõhnab halvemini.

Anonüümne ütles ...

Vaata selles ongi mehe ja"mehe"vahe. Sa eladki ainult teiste töö arvelt ja almuste ning tundub tõesti, et sa naudid seda. Paljudel täistööjõus inimestel oleks piinlik kui nad peaksid toidupagast abi küsima. See ei ole kindlasti mõeldud täistöjõus inimestele,kes ainult iseenda laiskusest ja mugavusest sellises seisus on.Mul tuleb praegu seda kirjutadeski ette sinust pilt. Sa oled läpakas kõhu peal trussade väel voodis pugistad neru ja endast nii heal arvamusel, et las lollid töötavad, aga palju kergemalt saab ka läbi.

MariaMagdalena ütles ...

...seda, kas ma olen hea inimene, ei oska öelda. Naiivne, võib olla. Kuid eluvõõras ei tohiks olla. Olen piisavalt vana ja elu nii siit- kui sealtnurgast näinud/kogenud. Ma ei hakanud kogu oma elulugu kirja panema :)
Ilmselt võib sul aga õigus olla "anonüüme", et tegemist on elukunstnike või mänguritega. Miks muidu eluolu ei pane tegutsema ja võitlema oma perekonna heaolu nimel. Loodan siiski, et nad ärkaksid ja mõistaksid, et tegemist on päris eluga.Võib olla pole nii halb seis, et tekiks uppuja tunne ja võtad kõik oma jõuvarud kokku, et pääseda. Saage üle ja hakake päriselt elama. Kõikidel inimestel on oma lugu ja oma kogemus. Kõik me teeme vigu, nendest tuleb õppida ja neid tuleb osata heastada.Paraku kõik siplevad oma murede ja rõõmudega. Kui sul on lapsed siis sa ei saa lihtsalt niisama kulgeda, lootuses, et keegi ikka aitab.Ise tuleb pingutada.
Inno, ajad muutuvad ja ilmselt su teadmised ei ole enam need, millega tänapäeval läbi lüüa ettevõtluses (vanus,teadmised ning maine). Lugedes, kuidas te Irja pärandust kulutasite, annab ka aimdust sellest, et te pole ka kõige targemad investeerimises (ettevõtjana peaks teadma põhitõdesid rahast ja selle käitlemisest.
Mulle tundub, et ka sinu kirjutamisoskus vajaks kindlasti parandamist. Igal lool peaks olema sissejuhatus,siis nö story ja seejärel kokkuvõte ja ka point. Tase on üsna madal endise ajakirjaniku kohta (pole sarkasmiga öeldud, selline mulje on jäänud). Siiski minu soovid on siirad ja loodan, et tulete meeleparandusele (minu ema armastab niimoodi öelda) ning saate laiskusest, depressioonist ja vabandustest lahti, et elama hakata:) C´est La Vie

MariaMagdalena ütles ...

Inno ja Irja, millised on Teie unistused ja soovid? Kus ja kes te tahaksite olla 5 või 10-aasta pärast? Lihtsalt huvist tahaksin teada :)

Inno ütles ...

Ma olen sellest juba kirjutanud, aga minu unistus on koos perega midagi lahedat ette võtta, luua perefirma, pakkuda mõnda toodet või teenust ekspordiks. Näiteks saaks vahendada marja- ja seenekorjajaid Soome, sest sealsed metsad on marju ja seeni paksult täis, aga keegi ei korja. Siis saaks marju ja seeni vahendada Lõuna-Euroopasse, näiteks Portugali, sest seal pole seeni ja marju ning need on kallid.

Kana Kaks ütles ...

Täitsa tule-eile-meile äriidee ikka. Mis muidu Irja, Roosi ja Juuli roll selles firmas oleks? Saagi degusteerimine?

Irja ütles ...

Kuii palju kommentaare. Järelikult oli teema, mis puudutas. Minu kirjutis ju tegelikult teist oligi. Inimestest, kes häbenevad paluda abi ja kes seetõttu heidavad seda ette teistele, kes seda teevad. Maria Magdalena, teie olete oma rohkete sõnade taha peitnud omaenda ebakindluse, mure oma mehe tervise pärast (kas ta ikka peab vastu, kui niiviisi rabab?), hirmu tuleviku ees. Teie probleem ei ole mitte mina, kuidas mina hakkama saan. Ja te ei taha tegelikult teada saada, millised on minu unistused. Te mõtlete sellele, millised on teie unistused, teie mehe unistused, ja kas te ikka elate sellist elu, mida tegelikult elada tahate. Vaadake ausalt endasse ja te saate oma küsimustele vastused :).

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Margit ütles ...

Aga keskerakonna ja tallinna TV tagant varastasite

Maria Mgdalena ütles ...

Hea Irja. Mul ei ole teiega probleemi. Mul on kahju teist, tõesti väga kurb on näha, et olete kaotanud endasse usu. See on kaugele näha, et Inno vaevleb depressioonis. Või olengi ma nii naiivne ja rumal, et teie peale mõeldes enda aega kulutan. Aga olles kunagi ise olnud sarnases olukorras, tundsin kaastunnet ja mõtlesin toetada oma sõnadega. Aga teie vajate vaid raha. Ja mis puutub julgusesse abi küsida, siis meie tegime seda. Küsisime abi. Küsimus on selles, kuidas seda teha ja mida selle abiga peale hakata.Inimesed tahavad näha, et see läheb õigesse kohta.
Aga see selleks...Mis puutub minu abikaasasse, siis loomulikult ma muretsen tema pärast, samuti tunnen ka suurt rõõmu tema õnnestumistest. See oleks väga imelik, kui ma seda ei teeks. Ma muretsen ja rõõmutsen ka oma laste pärast (milline ema seda ei teeks...?) Et ennast laadida, teeb abikaasa ka sporti ja arendab end vaimselt. Kui ta ööd ja päevad vaid töötaks, oleksin ammu sekkunud. . Aga tal on ambitsioonid ja silmis põleb säde kui oma ideedest räägib. Ma usun temasse. Elus peab olema kõik tasakaalus.
Unistusi on vaja, isegi kui tunduvad ilmvõimatud täituma. Pange oma unistused kirja ja vaadake, kas need teil omavahel ühtivad. Kui ühtivad, tehke plaanid nende elluviimiseks step by step. Uskuge endasse rohkem ja olge oma lugejatega südamlikumad!
Armastust ja headust südamesse!

Inno ütles ...

Muide, depressioonis inimene ei saa lapsi ja lähisuhe puruneb. Meil Irjaga seda muret justkui pole. On üksikud karid eluteel, aga neist saab üle. Harmooniline lähisuhe on kõige tähtsam.

Irja ütles ...

Kas sa üldse tead, mis on depressioon, Maria? Mina olen depressiooniga väga lähedalt kokku puutunud, sest mu ema oli pikki aastaid depressioonis. Lamas päev otsa voodis, mitte miski ei huvitanud teda. Oli täiesti apaaatne. Ei tahtnud välja minna, keeldus sööma tulemast. Nii et ma tean väga hästi, mis on depressioon ja kui rängalt see mõjub ka depressioonis inimese lähedastele. Depressioonis inimene ei suhtle teistega, ta sulgub oma koore sisse.

Meie ärkame igal hommikul hea tujuga, teeme plaane, unistame, käime väljas jalutamas, kirjutame. Elame. Praegu näiteks mõneks ajaks Soome kolimisest. Minu unistus on avaldada Portugalis raamat, mille suunas ma iga päev liigun.

Nii et ära muretse meie pärast, vaid ela oma elu. Silmakirjalikku ja vagatsevat kaastunnet me ei vaja.