esmaspäev, 12. september 2016

Eks mul on head eeskujud ka :)



Inno kirjutas, kuidas mul ei ole mingi probleem saata perse keda iganes, kes mind alandada ja mu vabadust piirata üritab. Eks mul ole head eeskujud ka ning mitte ainult soomlastest esivanemate seas.

Minu isapoolne vanavanavanaisa Juhan Vaher lükkas mõisniku ühes hobuse ja vankriga kraavi, kui too talle kitsal maanteel vastu tuli ja käratas: „Mats, teelt eest!”

Minu isapoolne vanaisa Gustav Eduard ei allunud küüditajate tahtele ja astus poolel teel Irkutskisse küüdivaguni pealt maha. Pani läbi metsa plagama, sõitis lühimaarongidega läbi Venemaa ja jõudis ilusti koju naise juurde tagasi.

Minu vanaema Julie Eveline läks isa vastuseisule vaatamata („Milleks naistele kooliharidus!”) Tartusse õppima ja pidas hilisemas elus nii koolidirektori kui -õpetaja ametit, tõestades, et sa ei pidanud juba kahekümnendatel mees olema, et elus edu saavutada.

Minu isa Georg Vager astus vanemate vastuseisule vaatamata Eesti Leegioni ja läks venelastele vastu. Kui sakslased teda Saksamaale viia tahtsid, siis ei allunud käsule ja ühines paarisajamehelise ainult eestlastest koosneva väesalgaga, mis pidas Keila all ennastsalgavat lahingut vene tankide vastu.

Nüüd emapoolsest suguvõsast. Minu vanaisa Väinö kirus venelasi juba vene võimu ajal. Tema lemmikütlus oli: „Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi!” Ta ei teinud kunagi midagi, mida teha ei tahtnud, isegi kui pidi seepärast kannatama.

Minu onu Eino astus välja nii Nõukogude Liidu kui Soome riigi vastu, kui võitles ingerlastele välja õiguse Soome tagasi elama kolida. Tal jätkus söakust selle nimel isegi näljastreiki pidada ja tema kangekaelsus viis sihile: Soome riik vabandas ingerlaste ees ja andis neile võimaluse Soome paluumuuttajatena tagasi kolida koos kõigi sotsiaalsete garantiidega.

Nad kõik on mulle suurteks eeskujudeks ja alati, kui mul on elus valida, kas olla julge ja jääda truuks oma eesmärgile, või olla arg ja tõmmata tagasi, siis valin esimese variandi. Ma ei saa ju oma kangetele sugulastele alla jääda :).

Ülemisel pildil minu küüdirongi pealt maha astunud vanaisa Gustav Eduard Vaher koos naise Julie ja poja Georgiga kolmekümnendate aastate alguses Võrumaal Osulas.

Ja siin minu vanaema Julie, kes ei pidanud millekski oma kihelkonna koolmeistrist isa Aadam Purru ütlust: „Milleks naistele kooliharidus!”