neljapäev, 22. september 2016

Isa saab lastega olla küll - töötuna

Väike 1a10k lapseke Roosi Võru kodus.

Palju on räägitud sellest, et isal on väga raske väikeste lastega kodus olla. Mis on tõsi - kogu süsteem on üles ehitatud emade ja nende vajaduste järgi. Isa peale ei mõtle eriti keegi, või noh, kui mõeldakse, siis ikka niipidi, et isa saab olla siis lastega, kui emal aega üle jääb, või ema tööle läheb. Sest sellist asja, et ema ja isa oleks mõlemad lastega koos, no sellist asja ei saa küll olla ega lubada! See oleks nagu pühaduse teotamine. Laps on ikka koos emaga ja isa vibreerib kusagil taustal, veedab lapsega nn kvaliteetaega, või noh, on lapsega, kui ema tõesti tahab ise tööl käia ja lepib sellega, et isa kodus koos lastega ... laiskleb. Jah, justnimelt laiskleb, sest isa kodus olemist peetakse laisklemiseks.

Ema kodus olemine on ok, ema võib laste kõrvalt isegi hetkeks pikali visata, aga isa mitte. Isa ja lapsed, see on midagi väärakat, taunimisväärset. Isa koht on tööl, soovitavalt varahommikust hilisõhtuni, tööd rabamas, sest nii on olnud varem, nii peab olema praegu ja nii peab olema tulevikus igaveseks ajaks igavesti. Ja kui isa varakult suure töörabamise tõttu otsad annab, siis on see tunnustamist väärt, et näe, kus oli tubli isa, rabas kõvasti tööd teha ja suri tööpostil, pühendas kogu oma elu tööle. Lapsi eriti töötegemise kõrvalt ei näinud, aga sellest pole midagi, seda pole vajagi. Selline isa on kangelasisa.

No ma ütlen ausalt otse välja: minu eesmärk pole olla mingi kangelasisa, ma ei soovi surra tööpostil. Minu eesmärk pole minna ajalukku ka erilise töörabajana. I take my chances, nagu öeldakse. Ma tahan selles mõttes olla nagu naine, excuse my french. Tahan olla koos lastega, kuni nad on väiksed. Ja mind ei huvita, mis sellest arvatakse. Sest minu arvates on isal samasugune õigus olla väikeste lastega kui emal. Kuigi paljud seda ei poolda. Laste kujunemisaeg on esimesed kolm eluaastat ja kui isa nende elus pole, siis ei kujunegi lastel lähedast sidet oma isaga. Lisaks tean oma kogemusest, et kui ema ja isa on palju lahus, siis tekitab see suhteprobleeme.

Lisaks tean ma oma kahe suhte põhjal, et väikeste laste ema vajab toetust, seda eriti rinnaga toitmise ajal. Varasemal ajal abistasid ema nii vanemad kui vanavanemad, aga tänapäeval on vanemad inimesed mugavad ja oma lastelaste mähkmeid enam vahetada ei taha. Elamised on väiksed ja vanemad ei mahukski noore perega ühte korterisse ära. Väikeste laste ema peab kõigi kodutöödega üksi hakkama saama ja see on üsna suur koormus. Paljudel emadel on terviseprobleemid, mis tulenevad just üksi rahmeldamisest. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas ema ilma isa abita väikeste lastega hakkama saaks.

Ma olen otsinud viise, kuidas isa saab olla koos lastega nüüd juba paarkümmend aastat. Ma olen proovinud pidada kodutöökohta, see on töötada kodus, siis lihtsalt töö kõrvalt olla kodus, aga see polnud ikka see. Tööd ja lapsi omavahel ühendada on üsna keeruline. Ei saanud õieti lastele ega tööle pühenduda. Nüüd olen lõpuks läbi juhuse leidnud parima lahenduse, kuidas isa ja laps saavad koos olla: nimelt töötuna. Isa peab olema töötu, või vormistama end töötuks.

Paljud häbenevad töötuks olemist. Aga selles pole tegelikult midagi imelikku ja häbenemisväärset. Ega töötu pole kaotanud sidet tööga, lihtsalt see töö võib kulgeda teises vormis. Või olla nö ootel. Tööalaselt saab veidi hinge tõmmata ning mõelda, kas see töö, mida teed on üldse selline, mida tahad teha. Minu kogemus näitab, et kodus lastega tegeledes ja töötuna võid olla palju õnnelikum kui tööl käies. Emade olemist koos lastega lausa peetakse tööks, isa olemist koos lastega tööks ei peeta, aga iga isa saab seda ise legaliseerida töötuna olles. See on omalaadne JOKK-skeem, mida poliitikud ja ettevõtjad edukalt kasutavad, ning seda võiks kasutada sama edukalt isad.

Töötuks olek annab esiteks piiramatult vaba aega lastega koos aja veetmiseks. Teisalt peab toetuste saamiseks end samuti töötuks registreerima. Mis on imelik, sest tööl käies on kulud suuremad ja kokkuvõttes jääb vähem raha kätte kui töötuna kodus olles.

Minu kogemus ütleb, et töö kõrvalt lastega tegelemine ja ema abistamine nõuab omakorda palju lisatööd ja on kulukas. Näiteks pidev kodu vahet sõitlemine on väga närviline ja autoga sõitmine võtab raha. Auto peale (bensiin, teenindus, remont, varuosad) kulub vähemalt mitusada eurot ühes kuus, see raha tuleb kõik pere eelarvest. Siis ongi tõehetk, et kas lõpetad kodus käimise ära, sest see läheb väga kulukaks. Või teed mingi muutuse.

Nagu märkisin, ei tähenda töötuks olek täielikult tööst eemal olemist. Esiteks saab rohkem teha kodutöid ja rakendada oma oskusi kodus. Saab teha ära need tööd, mis muidu tuleks tellida ja nende eest maksta. Isegi lapse hooldamise eest tuleks maksta, näiteks erivajadusega lapsele hooldaja palkamine maksab alates 70 eurost ööpäevas. See on päris suur raha ja erivajadusega lapse kõrvalt tööl käiv isa peaks mõtlema, kas ta ise tööl olles nii palju teenib. Kui ei, siis on tal mõistlik üldse töötuna koju jääda ja oma last hooldada.

Töötuks olek võimaldab isal ka tööalaselt enda sisse vaadata, õppida juurde uusi oskusi ning mõelda, kas teed üldse sellist asja, mis õige ja rahuldust pakub. See võib panna aluse hoopis uuele ja huvitavale karjäärile tulevikus! Nii nagu paljud emad puhkevad õide pärast lastega kodus veedetud aastaid.

18 kommentaari:

Ann ütles ...

Inno, sa oled ikka hale kuju. Su elus on vaid ääremused. Isa on isa vaid siis kui 24/7 tööd rabab või kodus voodis lamab? Teised inimesed ei ole isad eks. Ja mida see naine nii väga kodus rabama peab? Tolmu võtma kord nädalas, põranda ära pesema?? Mis need sandistavad tegevused on? Ma vist elan kosmoses, sest ei ole maja ega aiatööd mind sandistanud.

Aimot Viira ütles ...

Töötuna kodus vedeleda saab endale lubada ainult väga jõukas isa.Enamik pole nii jõukad ja peavad jõudma kõike: tööl käia, perele raha teenida, kodus lastega aega veeta, puhkepäevadel koos perega midagi ette võtta .Paljud isad nagu minu isa jõudsid selle kõrvalt oma perele ka maja ehitada.Irja isa suutis koguni kaks maja ehitada,sest perele oli kodu vaja .See pole mingi kangelastegu, see on sadade tuhandete Eesti perede argipäev. Niisugused isad väärivad austust ja lugupidamist.

Muide, töötu abiraha makstakse vaid kuni 6 kuud ja sellest ei jätku õieti isegi ühe meesterahva toitmiseks, rääkimata siis lastest, kelle vajadused aina kasvavad.

Alice ütles ...

Jälle üks niu, niu postitus mida me oleme siin juba mitmeid kordi lugenud. Ei midagi uut. Mis ime inimene sina küll oled, et mitte millegagi hakkama ei saa? Ainult üks eneseõigustamine kui tööd teha ei viitsi.
Ma ei tea kas sinu perekonnas oli nii, et isa pidi hommikust õhtuni tööl käima või kust sa oled selle mõtte võtnud, et isad peavad kogu aeg ainult tööd rabama ja laste jaoks üldse aega ei jää. Normaalses peres jõuab kõike teha, koos sporti teha, tööl käia, lastega tegeleda ja inimesed on lisaks veel õnnelikud ka. Isegi teatris ja kinos käiakse koos hoolimata sellest, et isa käib tööl.Ei ela need noored pered midagi nii pead jalad koos. Teie moodi neljakesi ühes toas elavad küll väga vähesed. Minu tutvusrindkonnas on paljudel noortel peredel oma majad äärelinnas ja käivad autodega tööl. Ei nurise küll, et bensiini peale läheb palju raha. Tavaliselt on ikka auto tarbeese ja peres on rohkem kui 1 auto.Mu vanemal pojal oli laupäeval sünnipäev ja seal oli umbes 15 inimest. Nendest 4 peret ehitasid oma maja.
Ajalukku oled sa juba läinud, sest koolis ühiskonna tunnis analüüsitakse teie pere põhjal juba elu kriteeriume. :D
Seda me juba lugesime, et sind erutavad piima täis rinnad ja imetav naine on sinu meelest seksikas või kuidas sa seda imetava ema toetamist mõtlesid? Ma arvan, et imetavad emad saavad sellega täiesti ise ilma kõrvalise abita hakkama.


Minu kogemus ütleb, et töö kõrvalt lastega tegelemine ja ema abistamine nõuab omakorda palju lisatööd ja on kulukas. Näiteks pidev kodu vahet sõitlemine on väga närviline ja autoga sõitmine võtab raha.
Sa oled ikka naljatilk.Kasuta siis ühistransporti. Kas üks täis elujõus mees võib enam rumalamat argumenti esitada? Ma kahtlen selles.Kodus käimine on kulukas ja hakkad siis tööl ööbima või? Kas sa olid ikka täie mõistuse juures kui seda kõike kirjutasid?
Irja puhul pole küll märgata, et ta õide puhkema hakkab. Rohkem nagu närtsima, sest nendel tissipiltidel on ta küll näost nii ära-väsinud ja tülpinud või on siis jooma hakanud nagu Evelinist kirjutasite. Pane küsitlus ka üles kas Irja on jooma hakanud?

Krista ütles ...

Jölle üks jutuke äpult. Tõesti oled hale, isegi nii hale, et hale hakkab sust. Tead, mine ja arene, muidu mandud täiega.

Ann ütles ...

Evelini saates sama diagnoosiga laps mis Juuli? Ja laps käib, sõidab tõukerattaga ja on vaid 2a Juulist vanem. See poiss suudab isegi sõnu öelda.

Nüüd kuuleme vabandusi muidugi. Ravid on bullshitt. Aga näe, selle diagnoosiga on võimalik last arendada ja ka meie väikeses riigis.

Inno ütles ...

Ann, vastan sinu sõnadega: ühe juhtumi põhjal ei saa veel mingeid üldistusi teha! Angelmani sündroomi puhul on väga lai skaala häireid, kuna deletsioonid on väga erinevad. Juuli sarnase suure deletsiooniga lastest paljud ei söö ise ja ei hakka kunagi käima. Samuti on kohatu võrrelda 6 ja 4-aastast last.

Ann ütles ...

Te olete korduvalt väitnud, et selle sündroomiga lapsed ei hakka käima. Teile on siia linke pandud kus nad käivad ja püüavad rääkida. Eilses loos olnud poiss hakkas käima juba 1,5a.
Eesti arstidel ei pidanud olema mingeid kogemusi selliste lastega. Jaagu lasteaial on nendega juba paaril juhul kogemusi. Te olete maailinud sellest sündroomist kui täiesti lootusetust sündroomist. Aga näe on peresid kes sellega elab ja saavad hakkama. Ema nägi väga hea välja, arvestades et ta õlul on raske koorem.

Inno ütles ...

Et mis siis sellest välja lugeda? Meil Roosike hakkas käima 7-kuuselt, seda ilma mingi ravita. :)
Muide, Ann, saates olnud 6-aastane poiss ütleb 2 sõna, aga meie 4-aastane Juulike ütleb 3 sõna. :)

Alice ütles ...

Muide teie Roosike ei hakanud 7 kuuselt käima. Paar päeva enne 8-dat elukuud tegi ta esimese sammu ja seda ma olen teile juba siin kunagi kirjutanud, sest need andmed on teie enda blogist võetud.
Selle poisi ema hakkas abi otsima siis kui poeg oli 5 kuune ja ta sai juba siis vesiravi ja võimlemist ja tänu sellele hakkaski ta käima.Teie vastasite mulle, et kui Juuli käima hakkab, siis läheb veel raskemaks, sest ta hakkab siis igale poole ronima ja siis tuleb kahe lapse järgi joosta.Angelmani sündroomi puhul tulebki lapsele teraapiat pakkuda mida varem, seda parem, et luud ei kivistuks. Minu meelest on see ema teinud oma lapse jaoks väga palju ja poiss õpib lausa viipekeelt ja temaga saab varsti kenasti suhelda, sest spetsialistid tegelevad igapäevaselt.Teie poolt pole nagu midagi peale selle Portugali tripi heade inimeste abiga. Hakkasite kangesti Juuli teraapiat ajama, aga enam pole sellest midagi kuulda.

Ann ütles ...

Sa võrdled Juulit ja Roosit nüüd?

Roosi hakkas 7kuuselt toenajal kõndima. See ei ole kõndimine.
Roosi pidi teil rääkima ka, aga üheski videos tal üle ühe sõna ei tule ja needki väga pudinal. Et seda Juuli sõnade asja ma usun sama palju.

Aga nu mis siin ikka, koguaeg on teie elu nii raske ja kõik on teie vastu. Aga sarnases olukorras teised suudavad elada.

Alice ütles ...

See juhtus! Kui siiamaani on meie väike kaheksakuune Roosi ringi lipanud voodist, toolist või muust asjast kinni hoides, siis eile astus ta esimese täiesti iseseisva sammu. Ilma toeta. Ja täna kaks sammu!!! Inno ütles, et nüüd tuleb ette vaadata, et me talle otsa ei astuks, sest muidu ta kukub🙂.

Roosi areng on olnud üldse kiire: pöörama hakkas 2-kuuselt, 3-kuuselt roomama, 5-kuuselt käputama, 6-kuuselt tõusis püsti, 7-kuuselt käis toe najal ning 8-kuuselt hakkas iseseisvalt käima.
8 kuuselt tegi esimese iseseisva sammu. Jätke siis endale ka meelde, et Roosiga juhtus nii ja ärge ajage sassi. Kusjuures ta oli siis juba 8 kuud ja 2 nädalat vana. See pole sugugi nii imetlemisväärne ja erakordne.Minu tüdrukud hakaksid ka enne 9 kuud käima, poisid pisut hiljem.

. ütles ...

"Meil Roosike hakkas käima 7-kuuselt, seda ilma mingi ravita"
Oi, ega Roosil ometi kidagi viga pole? Miks tema pidanuks mingit ravi saama?

Ka Juuli kohta ütles mõni arst, et teda pole mõtet aidata, et tema ei hakka rääkima ega käima ja las ta jalad ning randmed deformeeruvad pealegi, talle pole füsioteraapiat vaja?
Kaldun kahjuks arvama, et te lihtsalt eitasite ise probleemi. Seda ma ei tea, kas eitamine oli põhjustatud šokist, mis pani silmad kinni pigistama ja lootma, et "kõik läheb ise mööda, kõik läheb ise mööda" või lihtlabasest laiskusest, mis ei lasknud lapse puuet enda mugavusest ette seada.
Juuli jalalabad on juba deformeerunud, se ei lähe "ise üle", titepiltidel on näha, et nende painduvus on veel loomulik, nüüd kisub ta jalanõusid ka külmaga ära, sest need teevad tema luustunud liigestele haiget. Järjekorras on randmed ja selg. Ma ei hirmuta, ma tean, mida räägin. Kui te ei pöördu spetsialistide poole on teil mõne aasta pärast paarkümmend kilo raskem laps, kes ei lase end tõsta, sest ta liigesed on jäigad ja teevad jubedat valu.
Kas teil kaastunnet pole raasugi?

ann ütles ...

See viimane kommentaaar võttis küll kõhedaks!

Äkki oleks mõistlik Juuli liigeseid asjatundjatele näidata, arvamusi küsida? Ise ikka ei pruugi olla "ekspert igal alal".

Irja ütles ...

Juuli läheb varsti Tartusse teraapiatesse ja trenni. Praegu suhtlen rehabilitatsiooniasutusega - meid on seal ära registreeritud ja ootame vabu aegu. Nii et kõik liigub, ärge muretsege :).

Kaheksakuuselt käima hakkamine on erakordne. Värske „Pere ja kodu” andmetel (lugu „Millal mu tita kõndima hakkab?") on tavapärane ehk keskmine, kui laps tõuseb püsti 10-12 elukuul ja liigub toe najal 11-18 elukuul. Käputama hakkamist ja istumist peetakse tavapäraseks 8-11 elukuul. Roosi tegi esimesed iseseisvad sammud kaheksakuuselt ja esimesed jooksusammud kümnekuuselt. Ehk hakkas jooksma siis, kui on tavapärane tõusta püsti. Pere ja kodu andmetele toetudes erakordne.

Seega, Alice, on sinu lapsed samuti olnud erakordselt kiire arenguga, kaugel keskmisest.

Alice ütles ...

Siin oli ju Inno jutt, et Roosi hakkas 7 kuuselt käima. Alla aastase lapse juures on 1 kuu pikk aeg.
Minu viimane neljas laps hakkas tõesti nii kiiresti käima, et ma läksin õhtul aeroobika trenni ja ta tegi paar, kolm sammu ja kui 1, 5 tunni pärast koju jõudsin, siis ta kõndis mulle esikussse iseseisvalt vastu.Tüdrukud ongi kärmemad. Vanem poeg hakkas käima aasta ja 1 kuu ja noorem poeg 11 kuuselt.Tüdrukud mõlemad natuke enne üheksandat kuud.
istuma pole küll keegi nii hilja hakanud. Mul on vanemast tütrest pilt, kus ta istub kuuse all jõululaupäeval ja tirib kuuselt ehteid küljest.Sündis ta 23 juulil. Järelikult oli 5 kuune.

. ütles ...

Muretsemiseks on põhjust kuhjaga, oleks ka teil enestel, kui pisutki mõtleksite. Juuli eripärast saite te teada, kui Juuli oli kahene. Kaks aastat olete juba targutamise peale ära raisanud, Juuli on jäänud ilma tema arengule üliolulisest füsioteraapiast.

See on hetkeks pool Juuli senisest elust.
Kas te ortopeedi juures olete juba käinud? Silmaarsti juures - angelmannidel kipub olema üks silm teisest "laisem"? Kas talle on ergonoomiliselt sobivat ratastooli juba hankima hakatud, praeguses kipakas kärus on tal niikuinii juba skolioos tekkinud, korralik ratastool seda ei ravi, kuid vähemalt aeglustaks selgrookõveruse süvenemist.

Juuli saab loota ainult teie peale, seni olete oma ilusat tütrekest pidevalt julmalt alt vedanud.

Irja ütles ...

Sinu lapsed, Alice, on siis kõik kiire arenguga olnud. Minu sõbranna tütar näiteks hakkas käima alles aasta ja nelja kuuselt.

Ann ütles ...

Tegin neljapäeval arvutis reha plaani taotluse ja täna oli vastus. Vaatasin, et järjekorrad on mõnest päevast kuuajani. Kümmekond kohta oli jah jube pika järjekorraga, aga need on kuskil Narvas, Saares ja Tallinna lähistel.
Mis pabereid te ajate, et minna ravile? Mida te ootate? Ma polnud 3a plaani teinud, sest vana veel kehtis. 3aastat tagasi võttis tõesti paberite ajamine kuni 2nädalat. Nüüd ainult 2 tööpäeva ja ei pea kodust lahkumagi.
Vaja on vaid saatekirja ja peale seda helistada.