neljapäev, 22. september 2016

Isa



Minu isa Georg (22. 04. 1927- 21. 09. 2007) ühel septembripäeval oma kodu hoovis. Süles on tal meie koerake Bella.

Isa oli päikesepaisteline inimene. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne nagu päike oleks välja tulnud. Ta nägi välja oma aastatest palju noorem. Näiteks sel pildil on ta seitsmekümne viie aastane. Kas suudate uskuda?

Isa suri 21. septembril 2007, päikesepaistelisel päeval, oma aias õunu korjates. Tema sõbrad ütlesid pärast, et viis lahkudes suve ja päikese kaasa. Nad mõtlesid seda nii otseselt kui kaudselt. Oli sümboolne, et temasugune soe inimene lahkus just suve viimasel päeval.

Ma armastasin oma isa väga. Noh, te teate seda isegi. Olen sellest palju kirjutanud. Täna olen natuke kurb. Aga rõõmus ka. Sest mul on tunne, et ta on ikka koos minuga. Kuulen siiani oma kõrvades ta helisevat häält, tunnen tema sigaretisuitsu lõhna...

Aitäh, armas isake. Et sa olemas olid ja me nii palju aega koos olla saime.

2 kommentaari:

Kristi P ütles ...

Kas oled märganud, et ükski kommentaator ei õienda sinu isa või sugulaste kallal kuigi te ise täiesti vastuvõetamatud olete? Need postitused on enamasti null kommentaariga. See tuleb sellest, et neil kommenteerijatel on klassi. Nad ei lähe lihtsalt seetõttu sinu isa või vanaisa kallale, et sina neile vastik oled. Saate teie seda sama öelda? Kui palju süütuid inimesi te oma kooselu jooksul läbi mõnitada jõudsite, kes kuidagigi Ingridiga seotud olnud? Sitaks. Te olete mõnitanud nii paljusid, et olete kogunud endale praktiliselt terve meie riigitäie vastaseid. Inimesi, keda te oma olekuga oksele ajate. Teil ei ole sõpru, teil on vaid heal juhul need, kes teie tegudest ei tea või need, kellele te mingil põhjusel veel kasulikud olete. Tasub mõelda selle peale.

Alice ütles ...

Mina olen nii palju mõelnud, et kui Irja isa oleks tänase päevani elanud kas ta oleks oma tütre üle uhke olnud? Vaevalt. See oleks kindlasti ta südame murdnud kui ta oleks teadnud, et ta armastatud tütar on saanud inimeste naerualuseks.Kurb tegelikult.