Kolmas tõeline eesti mees

Ja veel üks tõeline eesti mees. Minu tädimees Rudolf Susi ehk Ruudi. Töötas esimese Eesti Vabariigi ajal kõigepealt bussijuhina marsruudil Võru-Tartu,  kus kohtus oma tulevase naise Endlaga. Pärast seda töötas ta poliitilises politseis ehk tänapäeva mõistes Kapos. Seepärast polnud Ruudil ka 1944. aasta sügisel valikut. Kui ta oleks Eestisse jäänud, siis oleks venelased ta kas kohe maha lasknud või Siberisse saatnud. Seepärast põgenes ta koos naise ja väikese tütre Enega üle mere Saksamaale. Neil õnnestus napilt pääseda Moiralt (laev, mille venelased põhja lasid). Saksamaal sattusid nad vene lennukite pommirahe alla. Kuna Ruudi varjas oma kehaga Enet, siis sai ta tabamuse selga ja sellest jäid jäljed kogu eluks. Enel sai kannatada ainult käsi, mis isa varjust välja ulatas.

Paar aastat oldi Oldenburgi põgenikelaagris, seejärel valiti endale uueks elupaigaks Ameerika Ühendriigid. Seal läks Endla Illinoisi ülikooli ja Ruudi tööle. Visa töö viis kiiresti sihile - Ruudi rajas oma ehitusfirma ja tal oli ka päris oma bensiinijaam. Kõigepealt elati New Yorgi osariigis asuvas Pearl River'i linnakeses ja pärast seda koliti New Yorgist saja kilomeetri kaugusel asuvasse Modenasse. Ruudi pani ka sinna hulk maju püsti ja nimetas tänavad oma pere järgi: Rudolf Road, Ene Road ja Susi Oval. Päris uhke tunne oli 2008. aastal Ameerikas käies neil tänavatel kõndida. Ruudi suri 1994. aasta sügisel, aga need tänavad on siiani alles. Sinna kolis elama ka teisi väliseestlasi ja see oli nagu väike eesti küla, kui ma seal 1994. aasta suvel 17-aastasena käisin.

Oma kodu külje alla süvendas Ruudi lisaks kõigele  veel ka järve, millele andis oma naise järgi nimeks Endla. Järve avamine oli pidulik sündmus ja sellest oli ka kohalikus lehes kaks artiklit.

Ruudi käis 1993. aastal ka Eestis. Eestisse elama tulla ta ei tahtnud - teda häiris, et „komud” olid uuesti võimule saanud.

Tema parim sõber oli väliseestlasest arhitekt Ilmar Reinvald, kes elas Washingtoni osariigis Tacomas. Ruudi armastas hästi süüa ja juua ning kõige õnnelikum oli ta siis, kui sai koos sõpradega Kanada piiri ääres asuva Lake Champlaini äärde kala püüdma minna. Ühel sellisel kalastusretkel ta ka suri. Tema tuhk puistati tema enda soovi järgi Vaiksesse ookeani.

Ruudil ja Endlal oli üksainus tütar Ene. Ruudi oleks soovinud, et Ene oleks leidnud endale korraliku mehe ja jätnud nende „afganitega” mehkeldamise. Tal oli väga kahju, et Enel polnud lapsi. Et Ene pärast tema surma raskustesse ei satuks, lõi Ruudi trustfund'i, mis pidi Enele pärast tema ja ta naise surma regulaarseid väljamakseid tegema. Ruudi tahte järgi pidi trustfund'is olev raha pärast Ene surma minema jagamisele minu, mu vendade ja ühe tema sugulase vahel ehk jõudma Eestisse tagasi.

Endla ja Ene aga lõhkusid pärast Ruudi surma trustfund'i ära ja kulutasid enamiku rahast ära. Väga suur osa kulus Ene afgaanidest sõprade abistamisele. Kui Ameerikas käisime, siis rääkis Ene sõber, et fondis oli olnud kokku kaheksa miljonit dollarit. Ene surmahetkeks oli sellest üüratust summast järel vaid 800 000 dollarit. Mina, mu vennad ja Ruudi sugulane saime igaüks ca 200 000 dollarit. Kui fondi Ruudi tahte vastaselt lõhutud poleks, oleks meist igaüks saanud kaks miljonit dollarit.



Ruudi ja Endla viiekümnendatel. Neil on juba nii palju raha, et osta esimene oma auto.