esmaspäev, 12. september 2016

Lõpp koonduslaagritele!

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui me Irjaga paar aastat tagasi hakkasime rääkima erivajadusega inimestele rajatavate koonduslaagrite mõttetusest (Eestis neid veel rajati ja planeeriti, mujal Euroopas juba lammutati), siis vaadati meid nagu mingeid tonte. Nüüd aga on mujal Euroopas levinud uued tuuled jõudmas ka Eestisse. Mis näitab, et Euroopa Liidust on erivajadusega inimestele väga palju abi olnud. Üks ere näide - sõna "puue" asemel on Eestiski hakatud kasutama neutraalsemat terminit "erivajadus".

Vanasti lasti daunidel ja teistel vaimse puudega inimestel lihtsalt ära surra. Osa saadeti merekooli, osa näljutati surnuks või juhtus lapsekesega mõni "õnnetus". Saksa ajal pandi daunid koonduslaagritesse ja gaasitati hiljem ära - muide vaimse puudega inimesed olid esimesed, enne juute, mustlasi ja geisid, kes ära gaasitati. Nendega oli lihtne toimetada, sest nad on hästi usaldavad.

Vene ajal pandi sellised inimesed koonduslaagritesse, kus paljud vaikselt ära kustusid. Poliitika oli, et kõik sellised inimesed tuleb silma alt ära saada. Piinlik vaadata mingit dauni-nägu, eksole. Või reipalt kätega vehkivat angelmani. Pole inimest, pole probleemi. Sellest, mida nende inimestega seal metsade sügavuses korda saadeti, räägiti õudusjutte. Paljud praegugi erivajadusega inimeste eest hoolitsevad "spetsialistid" on needsamad vanad koonduslaagri töötajad, uue aja doktor mengeled.

Iseseisvas Eestis on mõtteviis veel vana, daunid koledad, aga seoses uute tuulte ja Euroopa Liiduga on ametnikud olnud sunnitud meele kõvaks tegema ja neilegi inimestele enam-vähem inimlikud tingimused looma. Päiksekodud, luks-koonduslaagrid, mis Skandinaavias oli standard juba aastakümneid tagasi, hakkasid alles viimasel ajal Eestis tekkima.

Aga nüüd on ka päiksekodudega kööga. Millest on ühelt poolt kahju, sest paljud inimesed on neisse palju panustanud ja hellitanud suuri lootusi, aga teiselt poolt on nad ikkagi koonduslaagrid. Mis 21. sajandi Euroopas peaks olema kauge minevik. Kõigil erivajadustega inimestel on õigus elada teiste keskel ja kõigil teistel on õigus lüüa kaasa erivajadustega inimeste elus. Ma tuletan meelde, et ka Eesti on end sidunud rahvusvaheliste lepingutega, mis KOHUSTAVAD looma erivajadusega inimestele samasugused tingimused kõigi teiste inimestega. Kui inimesed elavad korterites, siis tuleb ka erivajadusega inimestele rajada korterid. Erivajadusega inimesed küll oma õiguste eest piisavalt seista ei suuda, meeleavaldusi Toompeal ei korralda, aga sellele vaatamata peavad nende huvid olema kaitstud. Kui Eesti seda ise ei tee, siis sunnitakse see Euroopa Liidu poolt peale, mis on väga tervitatav. Ja kui Eestil endal raha pole, et oma inimeste eest hoolitseda, siis küsigem abi Euroopa Liidust, nii nagu seda tehakse pagulaste puhul. Euroopas on üldiselt kombeks abivajajaid aidata.

Kommentaare ei ole: