Minu isa ei lasknud kunagi kellelgi öelda, mida ta tegema peab. Astus oma vanemate vastuseisule vaatamata Eesti Leegioni ja läks venelastele vastu, kuigi tema õde pages sel ajal koos perega üle mere Saksamaale ja soovitas temal ka tulla. Läks ülikooli metsandust õppima, kuigi soovitati õppida arstiks või advokaadiks. Lõi pärast vangilaagrist tagasitulekut julgelt ülikooli ukse lahti ja palus ennast tagasi võtta, kuigi oli banditismis (metsavenna aitamises) süüdi mõistetud ja kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris olnud. Võttis endast kakskümmend aastat noorema naise, kui esimene naine ära läks, kuigi esimene naine oli öelnud, et ega ta temast nooremat naist leia (esimene naine oli isast üheksa aastat noorem). Sai 50-aastaselt kolmandat korda isaks, kuigi mõne arvates oli ta isaks saamiseks liiga vana. Ehitas 60-aastaselt teise maja, kuigi mõne arvates oli ta maja ehitamiseks liiga vana. Jäi 60-aastaselt pensionile, kuigi mõne arvates oleks võinud veel edasi töötada.
Isa arusaamist mööda teadis üks õige mees alati, mida ta tegema peab, ega lasknud kellelgi seda endale ette kirjutada. Teiste arvamuse järgi talitavaid mehi nimetas mu isa „pupujukudeks”.
Isal oli kogu elu naiste seas lööki ja seda vaatamata sellele, et ta polnud just klassikaline donjuan, vaid pigem selline prillidega poiss, teadlase tüüpi. Aga tal oli ilus naeratus ja ta oli enesekindel. Ilmselt seepärast eelistasidki tüdrukud tema nooruspõlve Tartus teda, aga mitte tema mustade lokkidega spordipoisist sõpra Ottot. Ka hilisemas elus oli isal palju armuseiklusi - isegi Vorkuta vangilaagris, kuhu ta kümneks aastaks asumisele saadeti, õnnestus tal endal elu lõbusaks teha. Laagrikaaslastega tehti teatrit ja musitseeriti, loeti teineteisele enda kirjutatud tekste ette (mu isa kirjutas Vorkutas romaani „Möödus suvi”, mille katked on ilmunud ka siin Kohvikus) ja kurameeriti kohalike naistega. Oma silmarõõmud olid tal kummagi abielu ajal ja noored naised vaatasid talle tänaval järele veel isegi siis, kui ta juba kaheksakümneaastane oli. Isa armastas naljatada, et 75-aastane inimene on juba rauk, aga tema puhul seda küll öelda ei saanud. Ta nägi kuni surmani hea välja ja paistis 80-aastasena vähemalt kakskümmend aastat oma east noorem.
Mida mu isa siis enda vormis hoidmiseks tegi? Ei midagi erilist. Ta oli alati kergelt ülekaaluline ja trenni ei teinud, kui välja arvata väike virgutusvõimlemine hommikul. Süüa armastas ta kõige rohkem rasvast liha ja tema eriline lugupidamine kuulus magusatele saiakestele, mida me temaga vähemasti kord nädalas kohvikus nautimas käisime. Ta jõi iga päev kohvi ja suitsetas - vahel isegi kaks pakki päevas. Tõsi, seda viimast üritas ta iga natukese aja tagant maha jätta, toonitades, et tema isa Gustav Eduard ei suitsetanud ja elas 86-aastaseks.
Isa pidas rohkem lugu enese vaimsest vormishoidmisest. Ta luges nädalaga läbi paarkümmend raamatut, hoidis end kursis kõikide ajalehtedega, vaatas iga päev televiisorist uudiseid ja põnevamaid probleemsaateid. Kõndis iga päev jala linna ja tagasi. Suhtles kuni surmani oma parima sõbraga, kes oli temast paarkümmend aastat noorem. Suhtles päevas mitu korda minuga. Tundis huvi kõige vastu, mis tema ümber toimus. Kirjutas ajalehtedele arvamusartikleid ja paar korda isegi siia Kohvikusse. Läks 79-aastaselt arvutikursustele ja õppis arvuti käsitsemise selgeks, mis võimaldas tal igal hommikul minu kingitud Mac lahti lüüa ja sealt nii Delfi uudiseid kui meie blogi lugeda.
Mu isa suri kaheksakümneaastaselt, ühel ilusal septembripäeval oma aias õunapuu all. Õunu korjates. Just nõnda nagu ta seda tahtnud ja endale ette kujutanud oli. Ta ei lasknud kellelgi ka oma suremise asjaolusid ette kirjutada.
Ma arvan, et mu isa hästi elatud elu peamine saladus oli armastus elu vastu, uudishimu elu vastu. Ja endale truuks, kindaks jäämine. Seda õpetas ta minulegi ja ma olen püüdnud tema õpetust järgida. Igas olukorras.
Siin minu isa moore mehena Tartus, oma isa majas Võru tänaval koos oma parima sõbra Otto Peetso (vasakul) ja tüdruksõprade Anna Saaroni (esiplaanil, tumeda peaga), Mari Müürsepa (tuntud ettevõtja Juhan Särgava ema ja kohtunik Helve Särgava ämm) ja Lonni Vernikuga (isa süles). On neljakümnendate algus ja noored ei tea veel, et paari aasta pärast arreteeritakse Georg selles samas korteris ja viiakse püssimeeste vahel Tartu vangimajja, süüdistatuna banditismile kaasa aitamises.
Ja siin viiekümneaastasena, kui sündisin mina. Näeb välja pigem 30, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar