kolmapäev, 21. september 2016

No mida te häbenete, eestlased???



On üks asi, millest ma eestlaste puhul kunagi aru ei saa ega hakka ka kunagi aru saama. See suur häbenemine. Häbitunne. Kogu aeg peab justkui olema millegi pärast häbi. Kui millegi pärast häbi ei ole, siis on justkui midagi puudu. Ja mida rohkem häbi on, seda parem. Kes kõige rohkem häbeneb, on kõige parem kodanik.

No mitä helvettiä? Miks teil on vaja kogu aeg kõike häbeneda, eestlased? Kui seksite, siis teki all. Mitte kellelegi ei tohi sellest iitsatada. Kuui kolki saate, siis vaikite. Pereasjad, tuleb häbeneda! Avalikus kohas imetada ei julge, sest paljas tiss võib kuskilt välja paista, ja siis on ju hirmus häbi.

On üldse asju, mida te ei häbene, eestlased?

Minu ema üks lemmikväljendeid oli: „Mina ei häbene midagi!” Ja ega ta häbenenudki. Soomlased ei häbene. Häbeneja põlgab ennast sisimas ja arvab, et kui ta hirmsasti häbeneb ja seda ka välja näitab, siis paistab teiste silmis väärikam. Täiesti jabur omadus - defineerida end läbi teiste silmade. Et oled see, mida sinust arvatakse.

No miks peab teiste arvamus mulle kriipsu võrragi korda minema? Mul suva, mida minust mõeldakse. Kriitika on ainult taustamüra. Mulle on oluline see, et ma ise endale meeldin. Okei, mehele võiksin ka meeldida ja lastele ka. Aga mingid suvajopskid? Suvajopskid võivad perse minna, teie arvamus mind ei huvita. Suksikaa kuuseen! 

Nii et häbenege vähem, kallid eestlased. Enese põlgamine ei ole tervisele kasulik - võite sellest saada maohaavad ja muud koledad hädad külge. Võtke ennast parem paljaks ja tantsige vihmas! Nautige elu täiel rinnal, mitte poolikult, vargsi, altkulmu!

Pilt: Soomlased, üks välja arvatud. Vasakult mu isa, mina ja ema ja mu vägev soomlasest Vanamamma, kes sündis Ingerimaal Murata külas.