esmaspäev, 19. september 2016

Perse need miljonid, perse need majad! Elus on oluline edasi liikuda

Lugesin viimasest Marie Claire'ist lugu, mille pealkirjaks oli „The New Rich”. Arvasin, et see räägib uutest miljonäridest, kel palju raha. Sellistest uutest stevejobs'idest ja richardbransonitest. Aga võta näpust - lugu rääkis hoopis millennial'idest ehk noortest, kes sündinud aastatel 1982-2004. Tuleb välja, et kui nende vanemate suurimaks unistuseks oli omada oma maja või korterit, mille nimel nad jalad rakkus ja küüned verel tööd rabasid, siis millennial'id vilistavad sellele ja peavad rikkuseks mitte vara, vaid hoopis kogemusi ja elamusi. Nagu meie.

Kui nende vanemad omasid küll kinnisvara, aga ei saanud selle kõrvalt peaaegu et üldse reisida, siis 1982-2004 sündinud noored reisivad, kuis jaksavad, ning kulutavad sellele pea kogu oma vaba raha. Elavad nad odavates ja lihtsates üürikates ning riideid ja mööblit ostavad taaskasutusest. Kui on valida, kas osta mingi hinnaline asi või kulutada see raha reisimisele, siis millennial ei kõhkle. Muidugi reisida! Ja mida rohkem reisida, seda parem. Sest reisimine tähendab uusi kogemusi ja elamusi ning uued kogemused ja elamused on tõeline rikkus, mida keegi sinult kunagi ära võtta ei saa.

Seejärel lugesin Ekspressist lugu presidendikandidaat Mart Helmest, kes tuuslab öösiti kinnisvaraportaalides ja muudkui ostab üles uut kinnisvara, et seda natukese aja pärast vaheltkasuga maha müüa. „Ärge kulutage raha ühepäevanaudingutele, näiteks ohjeldamatule reisimisele,” kuulutab Helme. Kuuekümnendates Helme kuulub millennial'ide vanematega samasse põlvkonda, tema eelistus on mõistetav. Ta on sõjaaja laps ja sõjaaja lastel on kiindumus asjadesse, mida koi ja rooste rikuvad. Sõjaajal ei võinud millelegi kindel olla ja seetõttu ihkavad sõjaaja lapsed kindlust.

Tänapäeva noored aga põlgavad kindlust. Kindlus, stabiilsus tähendab ju ühtlasi ka seisakut, arengu seismajäämist, kärbumist ja kõdunemist. Kui nende vanematel oli kabuhirm kõiksugu muutuste ees (ka sõda oli muutus), siis tänapäeva noorte suurim hirm on see, et mitte midagi ei muutu. Reisimine on parim viis stagnatsiooni vastu võidelda, oma põlgust stagnatsiooni vastu manifesteerida.

Nii et perse need miljonid, perse need majad! Ma ei kahtse midagi. Kui uuesti kuskilt raha peaksin saama, siis reisin ka selle maha. Ilma igasuguse kahtluseta.

Elus on oluline edasi liikuda ja pidevalt midagi uut kogeda. Vaid nõnda tunnen ma, et elan päriselt.

17 kommentaari:

Alice ütles ...

Muidugi. Lööme aga miljonid läbi, käime 10 aastat ühe kleidiga, elame ja magame neljakesi ühes toas.Kui keegi raha annetab, siis läheme kohvikusse ja elu on lill.
Muidugi inimene elab nagu oskab, aga küsimus on selles, mis elu see on.

Ann ütles ...

Sa siin tembeldasid mind 60aastaseks inimeseks. Kahjuks pole ma vaid pool sellest elada jõudnud. Ja see kui sul on raha, kodu, pere, sõbrad, siis see ei tähenda, et me ei reisi. Lihtsalt tehakse valikuid millal ja kuhu jne.
Reisimine ei anna mu lastele kodu ja igapäevast sooja sööki, ei anna lastele sõpru kellega väljas palli mängida ja rattaga sõita. Perel on rohkem vaja kui reise ja ühes voodis magamist.

Kiisukeauh ütles ...

Ja kui need noored ükskord vanaks ja väetiks jäävad? Kolivad ikka ühest viletsast üürikast teise? Lapsed on ka ilma mööda laiali. Muudkui reisivad ja otsivad elamusi. Kükitadki oma valutavate kontidega niiskes kütmata ja soojapidamatus urkas ning ootad surma. Väga ahvatlev tulevik tõesti.

Inno ütles ...

Kiisuke, noori on nii vähe, et kui nad vanaks jäävad, siis on neil ruumi küllalt. Juba praegu on tühje kortereid ja maju küllaga, lihtsalt hinnad püsivad veel kõrgel. Ma ennustan, et 10 aasta pärast saab Eestis 5000 euroga korraliku maja. Või pakuvad omavalitsused neid suisa tasuta.

Ann ütles ...

Need tühjaks jäänud majad ja korterid on nii lagunenud, et neid ei taha ükski noor ka tasuta. Tõrvas püüti ju neid müüa 1€, nu ei olnud soovi kellelgi.
Eile andis Maksuamet teada, et hakkab maksuvõlglasi rohkem pinnima ja annab kohtusse. Irja konto ka varsti suletakse? Kuhu te siis lasete annetused kanda, lastele teete kontod?
Kohati jääb mulje, et ootate Irja ema surma, et siis taas pärandus saada :S

Inno ütles ...

AS Võru Teataja võlg on 300 tuhat, mida ei suudeta eales tagasi maksta. Enne kui seal ei hakka midagi toimuma, siis pole mingit põhjust muretsemiseks teistel. :)

LPR ütles ...

Ei ole eriti daamilik kasutada sõna "perse".
See ongi see sitahais mis neid kärbseid siia sõimama meelitab. Ikka see pidev haisev agressiivne tekst.

ann ütles ...

Eks reismisest ja elukohtade vahetusestki saab lõpuks rutiin.

Rändav elustiil ei ole kindlasti minu esimene eelistus. Meil mehega on sellised lemmiktegevused ka, mida on parem teha ühes kohas elades.

Aimot Viira ütles ...

On näha jah, et vastutustunnet pole ollagi , selle asemel mingi teismelise mentaliteet :niipea kui kuskilt midagi saan, kohe löön laiaks.Jutkui teiste kogutud vara kergemeelne raiskamine oleks asi, millega uhkustada .Täiskasvanud inimesed, kel lapsed, peaks suutma ikka kaugemale ette mõelda kui ühepäevaliblikad.

.Kuid kas olete mõelnud ka selle peale, et kui need pesapunujaist sõjaaegsed esivanemad poleks tööd rüganud, vaeva näinud ja majasid/ kodusid ehitanud, siis poleks teil isegi lapsena normaalset kodu olnud, rääkimata sellest, et maailmas ringi reisida ? Kui Irja isa poleks ehitanud kahte maja, missugune see elu siis oleks olnud tema perel ja tema lastel ? Kas ta üldse oleks peret loonud, sest üüripindadega oli nõukaajal veel kitsam kui praegu ? Kui onu Rudolf ja tema naine oleks backpackerite kombel mööda maailma ringi lillutanud, poleks neil midagi pärandada olnud.

Maailma viivad edasi inimesed, kes loovad oma järglastele parema elu kui oli neil endil.Kas teie lapsed oma vanematele nende ühepäevaliblika eluviisi eest hiljem aitäh ütlevad, on küsitav.Võib-olla meeldiks lastele hoopis rohkem oma kodumaja, oma tuba, oma aed, kus mängida ? Võib-olla Roosi tahaks sõprugi külla kutsuda kui kooli läheb ? Võib-olla lapsed ei kiida heaks kui vanemad ütlevad : "Jah, see kõik võinuks teil olla,meil oli Ameerika pärandus ja palju raha, kuid meile meeldis rohkem reisimine ja muljete kogumine ning kulutasime kõik kiiresti ära ."

Reet ütles ...

1982.aastal syndinud on praegu 33-34aastased. Esimese kinnisvara ostu teeb naiteks Inglismaal keskmiselt 33aastane. St keegi, kes on just vaevu, vaevu sellest reisivast polvkonnast valjas. Teie olete sealt Inno naol juba hea 12 aastat valjas. Aga tore kui 46aastane mees vordleb ennast grupiga, kuhu kuuluvad ka 12aastased (2004.aastal syndinud)
On selge see, et noor inimene peabki saama maailma naha ning leidma oma koha selles maailmas, aga siis tuleb lopuks ikkagi aeg, kui paris ainult tanasele ei saa moelda, sest oma lastele tuleb tagada kindlustunne.

Kristi ütles ...

Millenialid reisivad niikaua, kuni nad on valmis saama lapsi. Kui nad lapse saavad, soovivad nad oma lastele pakkuda kindlat eluaset ja täis kõhtu, et siis lapsed saaksid üles kasvades valida endale sobiva elutee. Teie ei tohiks end nendega samastada, sest teie seda teha ei saa.

Inno ütles ...

Kristi, millenialid reisivad koos lastega. :)

margus kiis ütles ...

Heh, 90ndatel ka noored paarutasid ringi. Hääletasid end autode peale ja panid mööda Euroopat, mõni isegi Indiasse. Mõne tohmakama näitsiku võttis mõni Saksa jorss kinni, käskis oma talus tööd teha ja keppi anda ning ning näitsik oli õnnelik ka, et "välismaa mehe sai". Mõned neiud elasid pool aastat "oli hea tuttav, võttis meid oma basseiniga villasse elama, lihtsalt niisama". 90ndatel.
Kogu sellele ilule tuli muidugi kohe lõpp, kui tited saadi. Aga need, kes ei saanud tittesid ega abikaasat, need reisivad siiamaani ringi.
Ei midagi uut.

margus kiis ütles ...

Ei ole ühtegi lastega reisivat milleenlast näinud. OK, mõni üksik hull on, kellest tehakse eraldi artikkel.
Intelligentsemad milleenlased saavad üldse harva lapsi, see nagu rohkem lihtsakeste rõõm, nende, keda näitab "Kodutunne".

Irja ütles ...

Muide, minu portugallastest sõbrad, kes kõik kolmekümnendate teises-neljakümnendate alguses, elavad pisikestes üürikorteris (ainus erand on restoraniomanik Henrique, kelle maamajas me suvel elasime) ja on väga rahul. Nad ei unista mingist oma majast ega korterist. Käisid enne reisimas ja käivad ka nüüd, kus neil on väikesed lapsed. Sõber Joáo just naases oma lastega Kongost.

Irja ütles ...

Eesti on lihtsalt muust maailmast nii palju maas, siin unistatakse veel majadest ja varadest. Aga küll see siingi varsti kaob.

Kristi ütles ...

Millenialid reisivad oma lastega jah, sest nad saavad seda lubada. Ära nüüd palun too oma '6 kuud kestnud reisi Portugali' välja, sest see ei olnud teie raha eest tehtud reis :)

Iga normaalne inimene unistab mingil ajahetkel oma majast ja varast, mitte keegi ei taha elu lõpuni elada kellegi teise korteris ja tühja üüri maksta. Te lihtsalt otsite praegu vabandusi oma halvale elujärjele. Kahjuks näevad inimesed teist läbi.