neljapäev, 22. september 2016

Täna hommikul mõtlesin esimese asjana suitsetamisest



Ma ei tea, miks, aga täna hommikul mõtlesin ma esimese asjana suitsetamisest. Nägin seda vist unes ja eredate unenägudega on sedasi, et sa elad neis veel jupp aega pärast ärkamist edasi. Mu vanaisa Gustav Eduard uskus unenägudesse ja oli kindel, et nad ka midagi tähendavad.

Aga suitsetamisest. Ise ei ole ma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti tõmmanud. Põhjus on ilmselt selles, et mu isa suitsetas väga palju, kaks pakki päevas, ja suitsetamine oli meie peres normaalsus. Ma ei mäleta, et isa oleks mulle kunagi öelnud: suitsetada ei tohi. Seepärast ei tekkinud mul ka mingit vajadust protesti pärast pläru ette panna ja nii see jäi.

Mul on suitsetamise suhtes kahetised tunded. Ma jumaldan suitsulõhna, eriti sellise kirbe odava suitsu  lõhna, sest see toob mulle meelde nõukaaegsed paberossid ja isa köögis, jalad pliidi äärel istumas ja mõnuga teab mitmendat suitsu kiskumas. Ema tema kõrval kulmu kortsutamas. Mina sealsamas jalgu kõlgutamas. Mulle kohutavalt meeldib Dean Martini muusika ja ma arvan, et oma osa on ses sellel, et ta elas just nii nagu talle meeldis, midagi häbenemata ja millegi pärast vabandamata. Kui ma kuulan, kuidas ta laulab: „I love Vegas...” (üks mu lemmiklaule maailmas üldse!), siis mulle tuleb kohe meelde mu isa - ka tema armastas ilusaid naisi, palju suitsu teha ning vahetevahel head viskit või konjakit juua.

Ma ütlesin, et mul on suitsetamise suhtes kahetised tunded. Ühelt poolt ma jumaldan suitsulõhna ja isa sigaretilõhn on üks asi lapsepõlvest, mida ma mitte kunagi ära unustada ei taha, aga ühel hetkel tekkis mul suitsetamise suhtes tugev allergia, mis kujunes välja astmaks ja - oh häda! - ma ei talunud enam üldse suitsetamist ega suitsu lõhna. Juhtus see Portugalis, kui elasin Joáoga. Häda seepärast, et Joáo oli veel suurem suitsetaja kui mu isa - suitsetas ühe sigareti teise järel. Võib-olla seepärast ta mind võluski? Kuna ka ta sõbrad olid suured suitsetajad nagu peaaegu kõik portugallased, siis oli meie kodu ühiste söömaaegade ja jalgpalliõhtute ajal nii paksult suitsu täis, et seal ei olnud sõõmugi värsket õhku. Üritasin seda alguses vapralt taluda, aga ühel hetkel enam ei suutnud - pea hakkas hullult ringi käima ja lõhkuma. Ükskord isegi minestasin ja kukkusin napilt radiaatorist mööda. Joáo ei olnud nõus suitsetamist vähendama ega ka välja rõdu peale suitsu tegema minema - ta ütles, et tema ja ta sõbrad on alati toas suitsu teinud ja nii jääb. Eks seegi oli üks põhjus, miks me teineteisest kaugenesime ja lõpuks lahku läksime.

Ka mu teised pikaajalised boyfriend'id on olnud suured suitsetajad. Rauno, kellega ülikooliajal kaks aastat koos elasin, tõmbas kaks pakki päevas. Janek, kellega kaks aastat koos olime, tegi nii suitsu kui kanepit. Inno, kellega olen üle kümne aasta koos olnud, suitsetas meie suhte alguses umbes kümme suitsu päevas.

Aga Innoga oli sedasi, et mida kauem me koos olime, seda vähem tahtis ta suitsetada. Ühel hetkel jäid suitsud ära ja Inno proovis sigarillosid. Siis jäid ka sigarillod ära ja nüüd ei ole Inno juba mitu-mitu aastat mitte midagi suitsetanud.

Nii et esimest korda minu elus olen ma olukorras, kus mitte keegi minu kõrval ei suitseta. Ühelt poolt tore, sest suitsetamine tekitab mul astmat ja ma ei saaks suitsetajaga koos elada, aga teisalt... tekitab suitsu lõhn mus ikkagi nostalgiat. Kui ma oma südamesse vaatan, siis tunnen, et see on igatsus isa järele. See ei kao kunagi päriselt kuhugi. Need, keda me oleme väga armastanud, jäävad meiega alatiseks. Ka siis, kui nad on surnud. Kuni me ise oleme surnud.

Ja ikkagi naljakas, kuidas lõhnad inimese mälestustes nii kaua ja eredalt püsivad. Mul tarvitseb vaid silmad kinni panna ja juba ma tunnen jälle oma sõõrmetes isa sigaretilõhna...

Pildil kaks kirglikku suitsetajat: minu isa Georg ja tema õetütar Ene kaheksakümnendate lõpul Ameerikas Modenas. Mõlemad olid kirglikud suitsetajad ja tegid kaks pakki suitsu päevas. Nende ees seisab mu tädi ja onu afganistani hurt Lady.

PS. Ehk tundsin suitsulõhna seepärast, et eile oli minu isa surma-aastapäev? Ta suri 21. septembril 2007. Kuna meil oli teineteisega nii tugev side, siis see võis olla tema viis ennast mulle meelde tuletada. Öös juhtub maagilisi asju, usun seda üha enam :).

2 kommentaari:

eijah ütles ...

Lady võib ta nimi olla küll, aga tõult on ta vene hurt (vk.: borzoi)

Irja ütles ...

Võib küll olla, ma neid koeratõugusid nii hästi ei tea. Aga vist oli tõesti borzoi :).