Nonii. Pärast issi töövaidluskomisjonist tulekut hullasime natuke kesklinna mänguväljakul, kus Roosi tegi tutvust kahe pisikese, nii umbes endavanuse poisiga. Siis tuli ta uneaeg ja ta hakkas silmi hõõruma. Tõstsime ta kärusse ja läksime oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Kuna päike taevas paistis nii mõnusasti, siis otsustasime, et kablutame kohe päris Kubja järve äärde välja ja peame seal maha ühe mõnusa pikniku. Ostsime poole tee peal Maksimarketist sushit, kartuliputru ja mõned tükid grillliha ning läksime.
Kubjale jõudes oli väike Roosi juba sügavas unes. Meie kolmekesi seadsime piknikuasjad muru peale ja lasime hea maitsta. Selline oli meie sushilantš (maksis 4. 20):
Kui Roosi üles ärkas, siis hakkasime läbi metsa kodu poole jalutama. Roosi kõndis metsateel lausa paar kilomeetrit ja oli sealjuures üliõnnelik.
Siin Roosike veel magab:
