pühapäev, 23. oktoober 2016

Eesti liigub uuesti raudse eesriide taha

Välismaised otseinvesteeringud on viimasel ajal suures languses, tabelis miljonid eurod, väljavõte Eesti Panga veebist.

Eesti oli veel 26 aastat tagasi raudse eesriide taga ja paljud mäletavad, mida see tähendas: majandus oli stagneerunud ning toimus suur vaesumine võrreldes ülejäänud maailmaga. Nn keskmine inimene sai kuupalga eest vaevu ühe kilo banaani osta.

Pärast NLiidu lagunemist ja raudse eesriide langemist arenes Eesti tormiliselt, majandus kasvas nagu Hiinas, ligi 10% aastas, mis võimaldas kiiret palgatõusu. Eestis oli areng kiirem kui ülejäänud Ida-Euroopas, kuna reformid olid kiiremad: kaotati kõik barjäärid kaupade ja kapitali vabale liikumisele. Eesti-sugusele mikroriigile on kaupade ja kapitali vaba liikumine väga oluline, sest inimesi on vähe, nad on vaesed, mistõttu areng saab toimuda ainult läbi raha meelitamise riiki, otseinvesteeringute ja ekspordi kaudu. Otseinvesteeringud tähendavad peamiselt investeerimist tootmisse.

Otseinvesteeringud olid viimati Eestis kõrgel vahetult enne euro kasutuselevõttu 2010. aasta lõpus, pärast seda tuli suur langus, mis püsib tänaseni:


Otseinvesteeringud jõudsid tippu vahetult peale Euroopa Liiduga liitumist 2005. aastal, mil Eestisse tuli ühes kvartalis üle miljardi euro eest otseinvesteeringuid: 

Nagu panite ehk tähele, siis nüüd, möödunud aasta teises kvartalis läks Eestist välja ligi miljardi euro eest välisinvesteeringuid. See on suurim tagasiminek viimase 25 aasta jooksul. Ehk siis: kõik see, mis Eestisse kunagi toodi, tõmmatakse nüüd välja. Selline areng peegeldub majandusuudistes peamiselt teadetes, kus eestlased ostavad välisomanikelt ettevõtteid välja. Mis tähendab, et välismaalased on asunud massiliselt oma ettevõtmisi müüma, Eestist raha välja tõmbama. Ühelt poolt võib see olla hea, annab eestlastele võimaluse, ent teiselt poolt tähendab see arengu pidurdumist: kui pole investeeringuid, siis ei saa tootmine laieneda. Eesti ettevõtjatel investeeringuteks jätkuvalt raha pole. Eestis on käivitunud vastupidised protsessid võrreldes 1990ndate aastatega. Kaubandusstatistika näitab, et eksport tammub paigal:

Majanduses tähendab ekspordi seisak ja investeeringute vähenemine stagnatsiooni, mis peegeldub elatustaseme järk-järgulises languses: kaubad ja teenused kallinevad kiiremini kui kasvavad palgad. 

Sellisest asjade käigust on kahju arvestades asjaolu, et Eesti areng on seiskunud vaatamata eurotoetuste massiivsele sissevoolule. Eurotoetusi tuleb sisse ligi miljard eurot aastas. Toetuste mõte on, piltlikult öeldes võimaldada Eesti kiire järelejõudmine Soomele. Toetusi on tulnud juba üle 10 aasta, aga mingit järelejõudmist pole näha. Vastupidi, on suurenenud inimeste lahkumine Soome ja mujale välismaale. Mis näitab, et toetused on läinud valesse kohta: nagu endine pangajuht Indrek Neivelt kunagi märkis, on toetuste eest ehitatud maapiirkondadesse külakiikesid ja kergliiklusteid, mida keegi ei kasuta, sest maapiirkonnad on tühjaks jäänud. Maapiirkondadesse oleks tulnud luua rohkem töökohti, aga nagu endise presidendi tegevusestki näha, on töökohtade loomiseks mõeldud raha läinud vasakule. Isegi kui välja petetud raha tagasi nõutakse, on sellest vähe abi: töökohad on jäänud loomata. Vaatamata maapiirkondadesse suunatud eurotoetustele pole Eestis aetav poliitika toetanud maapiirkondade arengut, kavandatav haldusüksusi kaotav reform lööb maaelule lõplikult noa selga.

Laiemas plaanis liigub Eesti tagasi raudse eesriide taha, kust ta kunagi välja rabeles. Eestit ega eestlasi selles otseselt süüdistada ei saa, sest põhjuseks on Venemaa üha agressiivsem poliitika ülejäänud maailma suhtes. Kartusest Venemaa ees tõmmatakse Eestist investeeringuid välja, mistõttu kannatab tootmine, palgad ei tõuse ning inimesed lahkuvad välismaale elama. Spetsialistide lahkumine on muutnud raskeks paljude ettevõtete tegevuse jätkamise. See näibki olevat Venemaa teadlik poliitika: suretada elu Eestis vähehaaval välja. Nii nagu USA on käitunud aastakümnete jooksul oma pisikese, aga vaenuliku naabri Kuubaga. Erinevalt Kuubast pole Eestis veel kehtestatud piiranguid inimeste lahkumisele, Euroopa Liidus oleks seda ka raske teha. Abi pole ka Eestisse toodud uusmigrantidest, kes kasutavad Eestit ära lihtsalt hüppelauana Euroopa Liitu pääsemiseks ja lahkuvad esimesel võimalusel.

8 kommentaari:

Marina ütles ...

Maksebilansiga on jah selline lugu, et vähesed saavad sellest aru. Inno ei saa.

Anonüümne ütles ...

"toimus suur vaesumine võrreldes ülejäänud maailmaga. Nn keskmine inimene sai kuupalga eest vaevu ühe kilo banaani osta."
Sellised ajakirjanikud "Äripäeva" naljanumbriks tegidki.
Keskmine inimene sai Nõuka ajal üle 100 rubla, spetsialistid üle 200 rubla, mis on toidukorvi ekvivalendis 2000 - 3000 eurot.
Seda üleminekuaega kui rubla süsteemist lahti lasti, ei saa etaloniks panna. Pealegi kasvasid koos hinnatõusuga ka töö ja teenuste numbrid ja ekvivalent jäi samaks.
Nõuka aja lõpus, vastupidi - keskmine inimene, kes viitsis tööd teha sai piiramatult teenida.
Sellist vaesust, milles te praegu ise vegeteerite, polnud uneski võimalik näha. Kerjamine, supiköök, toidupank ja töötu abiraha - need ongi nood suured lääne väärtused, kuhu ahelaid purustades trügiti.
Aga banaanid on ahvide toit.

Anonüümne ütles ...

Kui on valida, kas teha ise või kutsuda välisinvestor, siis teine variant on kahjulikum esimesest. Veel kasulikum on ise välismaal investor olla.
Puust ja punaseks - kui välisinvestor soetab siin sea, siis see siga pole investeering vaid investeerimiskeha. Investeering on sea nuumamine. Kui siga saab nuumatud, siis võtab välisinvestor oma kasumi välja ning veristab sea. Sulle jääb heal juhul seasitt, sõrad ja karvad.

Anonüümne ütles ...

"Eestit ega eestlasi selles otseselt süüdistada ei saa, sest põhjuseks on Venemaa üha agressiivsem poliitika ülejäänud maailma suhtes."
Eestlasi ei saa süüdistada aga süüdi on Eesti valitsuse poliitika.
Selle asemel, et sõbralikult majanduslikku koostööd teha, semmitakse Venemaa vaenlastega ja taotletakse Eesti muutmist Venemaa jaoks ohtlikuks (Venemaa peale sihitud võõraste relvade toomine siia). Suur sõber ja liitlane Usa ei ole ühtegi arvestatavat majandusprojekti siia toonud. Ainult relvad, sõjaväelased ja sõjabaasid.
Ja pane tähele - kõik valjusti pasundatud Vene ohud on alati vastusammud lääne tegudele.

Inno ütles ...

14:10 anole: välisinvestor ei osta ainult siga, vaid ehitab sigala, loob töökohad ja maksab talitajatele palka. Ühe töökoha loomine erasektoris maksis Eestis krooniajal ligi miljon krooni, tänases vääringus võib see olla ligi 100 tuhat eurot.

Kui paljud inimesed suudavad Eestis seda kõike ise teha?

LPR ütles ...

Kahju, et serveri baaside asemel ehitatakse sigalaid.

Anonüümne ütles ...

Kullakesed - jutt polnud mitte seast ega sea talitamisest vaid investeerimiskehast nimega Eesti Vabariik.

margus kiis ütles ...

Brezhnevi ajal investeeriti Eesti NSVsse metsikult raha, eriti põllumajandusse, areng oli pöörane. Maal rabati tööd teha nagu segased, mäletan ise seda väga hästi. Muidugi kaasnesid sellega tüüpilised negatiivsed nähud: tööstress, alkoholism jne jne.
Aga see kõik sai tagasikäigu 1982 -- 83, kui Brezhnev suri, talle järgnenud gensekid hakkasid ihnutsema, ENSV (nagu ka teised liiduvabariigid) hakkas kiratsema, inimeste rahulolematus tõusis ning kui Edgar Savisaar asutas legaale Rahvarinde, leidis vaikne mäss kiiresti kanali N.Liidu lõhkumiseks.