Väljavõte Delfi veebist.
Viimasel ajal on Eestis märgata surnuarmastuse ehk nekrofiilia ilminguid. Kuidas nii, võib küsida. Selgitan.
Nimelt, kui Jaak Joala veel elas, mõned aastad tagasi, siis sõimati teda vängete nimedega, mida ma siin kordama ei hakka. Keegi ei tahtnud temaga tegemist teha, sõbrad ütlesid lahti, temast hoiti eemale nagu katkust. Muusik oli täiesti hüljatud. Pole ime, et mees endasse tõmbus ja ei tahtnudki solvajatega tegemist teha. Tema muusikast ei ilmunud ühtegi plaati.
Aga nüüd, kui mees on surnud, ma ei usu oma silmi- avaldatakse üksteise järel tema muusikaga heliplaate, mille esitlustele kogunevad rahvamassid, kes peavad end tema sõpradeks ja tuttavateks. Aga kus te varem olite, tahaks küsida. Miks te Jaaku eluajal ei austanud?
Sama lugu on kahe teise andega mehega, Eino Baskini ja Eri Klasiga. Baskinit kiusati taga, talt rebiti jõuga käest teater, mille nimel oli kõvasti vaeva näinud ja võidelnud. Aga ei, ikka oli vaja mehele käru keerata. Klasiga oli sama lugu - tema üle irvitati, kui ta julges Savisaare toetuseks mõne sõna öelda. Nii Baskinisse kui Klasi suhtuti lõpus nagu nartsudesse. Aga nüüd, pärast surma, nüüd austatakse nii Baskinit kui Klasi nii et väe pole, nad on tõstetud peaaegu et ebajumala staatusse.
Mis mäng käib? Nekrofiilia peaks olema haiguslik seisund.
18 kommentaari:
Võõrsõnu me ei valda, aga kasutame meelsasti.
Mina pole küll kuulnud, et meil oleks vallandunud parafiilia, mis avalduks laipadele suunatud sugutungina ja seda veel Heino, Eri ja Jaaguga siduda on tõesti imelik. Ma arvan, et need mehed on ikka rohkem austust väärt.
V.a austatud hr Inno Tähismaa
Meil on au teatada, et teie kirjutatu "Toomas pole mingi talumees, ta on New Yorgi dändi, kes maaelu jälestab. Tegelikult ta jälestab Eestit ka, aga lihtsalt ei ütle seda välja. Pange tähele, nüüd ametist vaba mehena põrutas kohe Eestist minema. Evelin on aga Eesti patrioot, kahju, et ta kaltsu kombel üle parda visati." (http://innojairja.blogspot.com.ee/2016/10/erma-park-mitte-erand-vaid-susteem.html, 14. oktoober 2016) on valitud Eesti Vabade Meediatöötajate Liidu ekspertkomisjoni poolt nädala tsitaadiks.
lugupidamisega
Üllar Saar
Eesti Vabade Meediatöötajate Liidu
vastutav sekretär
Ah mis sa provotseerid siin jälle.
Minu teada Joala oli ise vastu, et plaate välja antaks. Sestap seda tema eluajal ei tehtudki.
Järjekordne lugu siilis "klikke ja komme jääb üha vähemaks, paneks midagi, mis ärritaks". Või on tõesti võimalik, et Innukene ei tea, kuidas Joala sõprade ja plaatide jms tegelikult ood olid? Nojah, ega raamatuid ka ju ei viitsi lugeda, õieti nigu põlegi teisi kodus ja kesse siis raamatukokku jõuab minna, kogu aeg käed-jalad tööd täis pereringis. Milleks raamatuid, kui on arvuti ja pere, onju? Võõrsõnade leksikoni on muidugi üldse palju soovida... nekrofiilia, tule taevas appi!
olete jälle oma vana slogani (make love, not war) tagasi pannud, vabaduse kool on siis suletud ja ei olegi enam vajadust kedagi perse saata..?
Sõjateema on jälle aktuaalne.
"Sõjateema on jälle aktuaalne."
Hirmude vastu aitab meditatsioon, tööteraapia ja Xanax.
nekrof`iilia <1> med (seksuaalperverssus). Nekrofiil, psühh haiglane, eeskätt seksuaalne kiindumus surnusse
Et siis kogu see suur seltskond olid nekrofiilid?
Igal juhul artiklis on eestlaste sallimatus, kiuslikkus ja patukahetsus ilmekalt ja omapärase võrdlusega esile toodud!
Joala hoidis ise kõrvale ja kadus areenilt omal soovil. Minu meelest on küll Baskinit ja Klasi alati armastatud ja nendest lugu peetud. Kõik 3 olid andekad mehed.
Kui oleks olemas raudteejaam nimega Perse, siis perek. Tähismaad töötaksid jaamaülematena sellest eelnevas ning sellele järgnevas jaamas. Seetõttu poleks ma originaalne, kui kirjutaksin kuidas on kohane reageerida sellele Inno üllitisele.
Tundsin aga Joalat hästi (mõnda aega töötasime koos), tunnen Baskini lähikonnast mitmeid ja tean teatri "alatult ära kiskumise" kohta tõest lugu. Seega Inno Tähismaa ... aga ei, ma pole jaamaülem.
see on ju raha pärijatele...majandusajakirjanik võiks selle läbi hammustada ikka
Teeneka Baskini matusel oli ainult käputäis saatjaid ja tema pärandit ei hinnata vääriliselt. Innol on mõneti õigus.
Pildigaleriid vaadates polnud küll midagi nii käputäis. Päris korralik matuserongkäik oli.
Niigi hästi, et vähemalt postuumselt mälestatakse ja vähest tähelepanu kahetsetakse. Muidu oleks meie rahvus täiesti südametu.
Nekrofiilia asemel sobiks aga rohkem nostalgia!
Meenub näiteks veel eluajal ebaõiglaselt unustatud Kalmer Tennosaar.
http://www.ohtuleht.ee/468297/kalmer-tennosaar-pidi-vanuigi-tunnistama-maailm-on-julm-ja-unustab-kiiresti
Postita kommentaar