pühapäev, 2. oktoober 2016

Inglise emad on Gina Fordi perse saatnud?

Väljavõte Vikipeediast.

Eestis on Inglise medõe Gina Fordi Rahuloleva beebi raamatud tõstetud peaaegu et kultuse staatusesse - koos sellega kaasneva beebi drillimise ja rinnast võõrutamise "meetoditega" (kus laps mitu ööd järjest röökima jäetakse ning talle lohutuseks kunstsegu pakutakse). Fordi teooria näeb ette päevakava ja rutiine, mis pidavat emale ja lapsele hea olema.

Gina Fordil on palju järgijaid, isegi oma kogukond veebis, mis on üllatav, arvestades seda, et Fordil endal ühtegi last endal polegi. Kas te kujutate ette - emad on omale eeskujuks seadnud naise, kes polegi ise ema. Ta on lihtsalt lastega tegelenud medõena ja jälginud emadust nö kõrvalt.

Kümmekond aastat on Inglise emad Fordi näpunäidete järgi talitanud, aga neil paistab olevat villand. Nüüd on aga Inglise emad Fordi perse saatnud ja lubavad endale kõike, isegi džinni (ilmselt siiski läbi huumoriprisma: Gina-Gin), lastele küpsiseid ning magamist siis, kui nad tahavad, vahendab Daily Mail. Rutiinid ja päevakavad on kukele saadetud ning esikohale tõstetud ema vajadused. Ning lapsed näikse olevat isegi rahulolevamad. Minu meelest on ka nii, et iga ema teab vaistlikult, mis on temale ja lapsele kõige parem, seda ei pea kuskilt raamatust lugema. Või mis?

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Teie pere näite puhul küll ema ei tea mis on lapsele parem ja on kõige õigema aja juba mööda lasknud. Kas see ongi nüüd õigustus Juuli teraapia viivitamisega? Saan aru, et südametunnistus ikka natuke vaevab ka sest isegi samas linnas sama diagnoosiga lapse puhul on edusammud vanemate suure vaeva ja töötulemuste arvelt märkimisväärsed. Järjekordne jutt enda mittetegemiste õigustamiseks.

Anonüümne ütles ...

Jälle üks enesekindel postitus lastekasvatusgurult Innol.
#kõik emad versus #osa emasid. On emasid, kelle vaistud ei eksi, on selliseud emasid (teie enda eredal näitel), kes ei viitsi, ei taha või ei oska oma lastele vajalikku hoolitsust pakkuda. Tahtmine on, aga teadmised veavad alt või veel hullem:oma mugavus ja laiskus panevad oma huvid lapse huvidest ettepoole.
neil viimastel juhtudel olgu pigem toeks lastetu, kuid eluaeg imikutega tegelenud naise õpetussõnad kui ema vabandus ''las areneb oma tempos'', mis on tegelikult sirm oma laiskuse ja rumaluse varjamiseks.

Anonüümne ütles ...

http://elu24.postimees.ee/v2/114516/aerapanija-kas-inno-ja-irja-enam-ei-seksigi

Irja ütles ...

Lapsed tajuvad seda väga hästi, kas nende ema on õnnelik, ja reageerivad vastavalt. Näiteks Juulike on oma loomult rõõmus, sõbralik ja seltsiv laps, erinevalt paljudest teistest angelmanidest, keda ma tean. Kui Juulike umbes Roosi vanune oli, siis ma käisin temaga paar kuud Võru polikliinikus võimlemas ja massaažis, aga talle ei meeldinud see - vigises võimlemise ajal ja oli pärast seda tükk aega ärritunud. Sain aru, et laps ei ole veel selliseks väänamiseks valmis, ja otsustasin oodata. Nüüd näen, et Juuli ise tahab harjutusi teha - järelikult on õige aeg. Kunagi ei ole mõtet panna last vägisi tegema midagi sellist, mida ta ei taha, isegi kui arvame, et see on talle kasulik. Parem rõõmus ja õnnelik laps ja natuke vähem arenenud, kui vihane ja ärritunud, kes veidi rohkem arenenud. Laps ei ole ju ometi masin, et temast maksiumi võtta. Laps, ka puudega laps on ennekõike inimene. Tuleb arvestada ka tema soovide ja tahtmistega. Minu jaoks on kõige tähtsam, et Juulike oleks rõõmus ja õnnelik ning seda ta on.

Anonüümne ütles ...

Kui keegi teda enam tõsta ei jaksa ja ta ise liikuda ei suuda - kes siis õnnelik on? Arvestad tema soovide ja tahtmistega - ja teed kogu ta ülejäänud elu kehvemaks kui see olla võiks?

Anonüümne ütles ...

Ei ole te käinud kusagil teraapiates, yks vale ajab teist taga. Ja mitu angelmanni last sa siis oled kohanud ja tead?
Angelmanide eripäraks ongi pidevalt röömus ja önnelik olemine. Ja veeprodsetuurid neile meeldivad. Lubasite ju spaas käia, aga isegi sinna te ei jöudnud

Anonüümne ütles ...

Angelmannide puhul ongi kirjas, mida varem teraapiaga alustada, seda paremad on tulemused, sest muidu luud kivistuvad. Kõikidekele lastele meeldib võimlemine. Oleksid sa temaga teraapias käinud, siis oleks see ka su blogis kajastunud, aga mida pole, seda pole.

Irja ütles ...

Ühe angelmani-emaga suhtlen päris tihedalt ja kaht angelmani tean veel. Nii et kokku kolm. Üks angelmani ema rääkis, et laps käis teraapiates suure nutuga ning on alles nüüd, mitme aasta pärast nendega leppinud. Käima hakkas ta viieaastaselt. Juulike on neli ja käib toe najal. Järgmine samm ongi iseseisvalt käima hakkamine. Minu meelest on ta väga hästi arenenud, arvestades seda, et tal on suur deletsioon ja geneetik kahtles, kas ta istumagi hakkab.



Anonüümne ütles ...

A mis se geneetik ka teab? Ise vingute, et Eesti arstid ei tea angelmani sündroomist muhvigi ja siis järsku on geneetiku sõnad see, mille põhjal otsustada, et laps teraapiat ei vaja.
Väga vajab see laps tegelemist, mida ta aga ei saa. Kõigilt te videotelt paistab selgelt, et te kiidate vaod Roosit ja tegelete vaid temaga, Juuli on heal juhul lihtsalt natuke kaadris, kusagil omaette. Ja kui ta emale läheneb, siis emake lükkab ta eemale, ei vaata ta poolegi. See on jube kurb! Te võiks ta ära anda kellelegi, kes tast hooliks.