esmaspäev, 17. oktoober 2016

Inno mõtiskleb: Kas laps teab alati, mis on talle parem?

Töötuna on aega mõelda asjade üle. :) Siin üks tänane mõtisklus.

On üks huvitav dilemma: ühelt poolt eeldatakse, et laps ei tea, mis on talle parem, kui jutt on toidust või näiteks koolis käimisest. Kui laps ütleb, et ta tahab süüa ainult kommi või ei taha kooli minna, siis sunnitakse teda tegema vastupidist ja kui ta ei allu sunnile, siis lausa isoleeritakse kolooniasse. Või nii need asjad käivad, nagu olen aru saanud. Samas aga peetakse lapse arvamust ainuõigeks, kui ta peab valima omale loetud päevade jooksul elukoha pärast vanemate lahkuminekut.

Ma hakkasin selle mõtlema hiljuti, kui lugesin kuskilt, et kooli valiku teevad vanemad lapse eest, kuna laps ei oska ise pädevalt otsustada. Samas aga küsiti minu äsja kooliteed alustanud lapselt arvamust märksa olulisema asja, nimelt elukoha kohta ja selle arvamuse põhjal tegi kohus otsuse. Laps, kes elas parasjagu ema juures, otsustas, et tahab edasi elada ema juures, ilma et talle oleks üldse antud võimalust tutvuda elamisvõimalusega isa juures. Eeldati, et elukoha valiku osas teab laps lambist, mis on talle parem. Vau! Isegi mina ei oskaks sellist otsust teha ilma võimalustega eelnevalt tutvumata.

Ma ei anna siin hinnangut lapse arvamuse kohta, kas see oli õige või vale, ma eeldan, et ta otsustas õigesti. Nii nagu Riigikogu liikmed leidsid hiljuti sisuliselt ühe päevaga Eestile parima presidendi. Lihtsalt juhin tähelepanu, et pärast vanemate lahutust elukoha valiku puhul eeldatakse, et laps teab kohe, mis on talle parem. Isegi ilma alternatiivseid võimalusi proovimata. Ning kui sellise tähtsa otsuse puhul arvestatakse lapse arvamust, siis võiks ju tema arvamusega arvestada ka selliste vähem tähtsate asjade puhul nagu toit või koolis käimine.