esmaspäev, 10. oktoober 2016

Kodutunne ilma koduta?

Ma olen suur Kodutunde saate fänn ja minu meelest on see igati vajalik saade - tagada peredele, see on siis peamiselt lastele kaasaegsed elamistingimused - soojustatud ruumid ning jooksev vesi ja tualettruum majas sees.

Samas oleme Irjaga arutanud, kuidas küll pered elavad tänapäeva Eestis, Euroopa Liidus, 21. sajandil nii nadides tingimustes, kui tänapäeval on ette nähtud kõikvõimalikud toetused, millest on võimalik lahedalt ära elada. Aga siin ongi asja konks - Kodutunde kliendid on selleks liiga jõukad, et neid toetusi saada. Sest majad, mida remonditakse, on inimeste endi omad. Nad on majaomanikud! Neil on korralikud autod. Ja kui sul on juba maja ja auto, siis eeldatakse, et sul on raha, et maja korda teha.

Ma olen seda probleemi kogenud omal nahal. Kui elasin Nõmmel oma majas, siis kulus kõik minu sissetulek maja peale, midagi ei jäänud järgi. Ja ma teenisin 4-5-kordset keskmist palka! Lihtsalt vana maja taastamine on väga kallis, mitu korda kallim kui uue ehitamine. Maja remont, kaasaegsete tingimuste loomine läks mitu korda kallimaks kui oli maja ostuhind. Puhkuse ajal polnud mahti reisida, vaid tegelesin ainult majaga. Kui panete tähele, siis ka Kodutunde majad on just vanad, mis vajavad tohutult investeeringuid, vähemalt mitukümmend tuhat eurot, et neid korda teha. On selge, et peredel sellist raha pole, eriti, kui maja ostmiseks on võetud laenu. Aga siit küsimus: milleks siis on üldse vaja maja, kui sellest jõud üle ei käi? Miks mitte elada korteris, või üüripinnal?

Ma ise elan praegu üüripinnal. Kahetoalise 40 m2 korteri üür on 50 eurot kuus pluss külmal ajal kommunaalmaksed maksimaalselt 200 eurot kuus, kokku 250 eurot kuus. Aastas kulub eluaseme peale kõige rohkem 2000 eurot, koos nipet-näpet remondiga. Võrdluseks: maja juures kulub vähemalt 2000 eurot aastas juba ainuüksi kõikvõimaliku remondi ja hooldustööde peale. Ma tean omast kogemusest: maja juures on alati midagi parandada või täiendada ja see on enamasti kulukas, eriti kui endal aega või oskusi teha pole ja tööd tuleb sisse tellida - NB! Paljusid töid ei tohigi enam euro-reeglite järgi ise teha. Lisanduvad maja küttekulud, mis mitu korda suuremad kui samasuguse korteri puhul.

Ma saan aru, et majas ja selle ümber on lastel hea ringi joosta, aga kui arvestada, et seda head aega on Eestis heal juhul 3-4 kuud aastas, kas selle nimel on mõtet mingit roguskit ülal pidada?

Ometi ostetakse vanu maju, millest jõud üle ei käi. Miks? Ma ei tea. Ma arvan, et see tuleb asjaolust, et kodu seostatakse mingi hoone, majaga. Et õige, päris kodu ongi maja. Ja asjad selle maja sees. Sama on ka organisatsioonide puhul. Selts tähendab mingit maja. Valitsust või ministeeriume seostatakse läbi hoonete: valitsus on Stenbocki maja, välisministeerium Islandi väljak. Edgar Savisaare kodu on Hundisilma talu.

Maja-keskne lähenemine tuleb ajast, mil maju oli vähe ja majad olid tähtsamad kui inimesed. Pered olid suured ja lapsed ei mahtunud ära, üüripindu oli vähe, uue maja ehitus võis võtta mitu inimpõlve, selle rajamisse ohverdasid oma tervise ja isegi elu isad ja pojad. Inimesed olid selleks, et maju teenindada, mitte vastupidi. Kodu olemus oligi maja, millest hoiti kinni põlvest põlve, kus sünniti ja kus surdi. Sellest ajastust on pärit arusaam, et kui majast ilma jääd, pead minema elama metsa kuuse alla.

Ent nüüdseks on olukord muutunud. Maju on palju ehitatud, aga inimesi jääb üha vähemaks. Kes veidi ringi reisinud, need teavad, et mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas on jäänud linnades kvartalite kaupa maju tühjaks. Majaehitus pole enam midagi keerulist, see ei kesta mitu inimpõlve, maja pannakse tehnoloogia abil püsti mõne kuuga. Asjad on kaotanud samuti tähtsuse - neid toodetakse Hiinas nii palju ja nii odavalt, et ei mahu enam kuhugi ära. Kaasajal räägitakse üha rohkem sellest, et kodu pole mitte maja ega asjad, vaid eelkõige inimesed. Kodumaa, Eesti moodustavad ju samuti inimesed, eestlased, mitte majad või asjad. Muidu oleks Eesti nagu Liivimaa on ilma liivlasteta, lihtsalt tühi kest. Maju ja asju saab alati asendada, inimesi mitte.

Mingi aeg tagasi pärast laste sündi otsustasime Irjaga samuti, et aitab majade ja asjade nimel elamisest ning pühendusime eelkõige elusolenditele - inimestele. Väikeste laste kõrval pole see keeruline, sest lapsed nõuavad pidevalt tähelepanu. Elu on nii palju lihtsam. Tänapäeval on nii, et maja ja asjad pole enam mingi probleem, pigem on oskus nende sisse mitte ära uppuda. Tähtis on keskenduda olulisele - inimestele. Mis võib olla raske, sest ühiskond on jätkuvalt kinni asjades. Aga see on kiiresti muutumas: uued põlvkonnad on loobunud asjade teenimisest ning pühendavad oma aja ja energia endale ning oma lähedastele. Üha rohkem noori peresid müüvad maha oma maise, perekonnale kuulunud vara ja lähevad reisile, sest reisimist peetakse tänapäeval kõige mõistlikumaks investeeringuks üldse. Reisimine on investeering inimestesse - kõige tähtsamasse siin ilmas. Aga selleks tulebki loobuda majadest ja asjadest, sest maju ja asju teenindades ei jätku aega ega energiat reisimise, see on siis inimeste jaoks.

Kodutunne on võimalik ka ilma koduta maja või asjade tähenduses. Ja selle loomiseks pole vaja eraldi saadet.