laupäev, 1. oktoober 2016

Mida me täna tegime



Kui eile ei tulnud jalutamisest midagi välja, sest sadas vihma ja puhus vile tuul, siis täna paistis päike ja me ruttasime juba kella kaheteistkümne ajal, pärast hommikusööki välja. Roosi on meie pea igapäevaste jalutuskäikudega nii ära harjunud, et hakkab mulle kindlal kellaajal oma õueriideid kätte tooma, et ma nad talle selga paneks. Ja iga riie enam ei sobigi - Roosi tahab ise valida, mida selga panna!

Nii et kähku lapsed riidesse (meil on selline süsteem, et Inno paneb nad riidesse ja mina võtan pärast riidest lahti), kärud välja ja õue! Kõigepealt käisime Võru turul, kus olid mõned müüjad varju all kössitamas. Tädid kurtsid, et neil on külm ja tõesti - ka meil hakkas seal päris jahe. Oli nagu päris tuulekoridor kohe. Tädidel endal olid tutimütsid peas ja soojad vammused seljas. Ostsime õunu ja siis veel ühelt tuttavalt tädilt pudeli õunamahla. Tuttav tädi rääkis, et tuli just Soomest, kus oma pojal ja poja elukaaslasel külas käis. Kus kandis, ta enam ei mäletanud, aga Soome elu meeldis talle väga. Ta rääkis, et seal ehitatakse kogu aeg uusi maju ja et kui peres on kaks last, siis saab pere riigilt neljatoalise korteri. Meie riigijuhtide peale oli tädi väga kuri ja ütles, et siia oleks vaja Putinit, sest siis saadetaks praegused võimulolijad Siberisse.

Seejärel käisime poes ja hakkasime kodu poole tagasi jalutama. Aga poolel teel hakkas järsku vihma sadama ja me pidasime paremaks põigata sisse Rändurisse, mille juurde just jõudnud olime. Roosike oli ka just oma vankris üles ärganud ja avaldas soovi sealt välja tulla.

Ränduris tellis Inno endale küüslauguleibu ja frikadellisuppi ning mina ühe „Pariisi salati” kartulite, singi ja šampinjonidega. Lapsi söök eriti ei huvitanud. Roosi võttis paar ampsu ja suundus siis pubi põnevaid nurgataguseid avastama ning Juulike, meie pere kõige suurem magusasõber, eelistas soolasele Rimist ostetud „Mõnusat maiust”. Ilmselt oli kõht veel hommikusest hirsipudrust täis.

Meil vedas, sest kui söödud saime, oli vihm järgi jäänud. Jalutasime Võrumaa toidukeskusesse ja ostsime sealt veel gluteenivaba leiba ja kurki-tomatit. Siis hakkas uuesti sadama ja kiirustasime koju. Kodu juures trehvasime oma maja toredat tädi, kes meile ikka enda korjatud kukeseeni ja mustikaid toob. Roosi tundis tädi kohe ära, tõstis käe lehvituseks ja hõikas „Ajaa!”. Tal on veel see portugalikeelne tervitus „Olá!”, mida portugali üheaastased hääldavad „Ajaa!”. Kuigi paar päeva tagasi ütles üks meie maja mees Roosile „Tere!” ja Roosi ütles talle siis ilusti vastu „Eje!”. Aga vahva, et Portugal ja portugalikeelsed sõnad tal veel meeles on! Tädi oli igatahes Roosikese tervituse üle väga rõõmus ja lubas meile pärast keldrist kartulit ja porgandit tuua. Nii armas.

Selline päev siis. Innol oli hea meel, et ei pidanud süüa tegema :).

Selline nägi välja minu „Pariisi salat”, mnjah, pooleldi sööduna: