kolmapäev, 5. oktoober 2016

Ma sain ÜKT tegemise eest kiita!

Eile sain ÜKT tegemise eest kiita. Kriminaalhooldaja ütles, et olen väga tublilt ÜKT-d teinud.

Ma olin nii õnnelik! Ma ei mäleta, millal viimati palgatöö või üldse mõne muu töö eest kiita oleksin saanud. Aga nüüd justkui topelt-kiitus: ühiskondlikult kasulik töö on juba iseenesest justkui kiitus, sest toob kasu ühiskonnale. Ja kui selle eest veel lisaks kiidetakse - no mis sa hing veel oskad ihaldada. Öeldakse küll, et kiida lolli, loll hüppab, aga kui võimalik, siis mina jääksingi sellist tööd tegema!

Kui tegin palgatööd, siis ladus ülemus muudkui ülesandeid juurde, nagu tetrise klotse, ilma palka tõstmata loomulikult ja mina tegin kõik ära, sest ma ei oska ju ei öelda. Mind on nii kasvatatud, et tuleb kõik ära teha, mis öeldakse, ilma vastu vaidlemata. Aga et keegi oleks selle eest kiitnud või midagi, seda küll ei mäleta. Pigem juhtus nii, et kui oli ülesandeid juurde antud, ilma palka tõstmata, ja ma ei jõudnud kõike esimese hooga ära teha, siis vaadati umbes nii, et: oi-oi, Inno, sa ei jõudnudki kõike teha! Ülemuse silmadest oli näha, et seal sätendasid vaid rahanumbrid. Töötaja oli vaid selleks, et saaks rohkem raha teenida. No ja mis sa siis kiidad, eksole, mine tea, hakkab veel palka juurde tahtma, sunnik. Töötajat tuleb võimalikult palju kurnata ja trööbata, siis tuleb sisse kõige rohkem raha. Ning kui töötaja on tühjaks pigistatud nagu sidrun, siis leidub alati uus, keda ekspluateerima hakata.

Kindlasti ma pole ainus selline, kes pole palgatööd tehes kiita saanud. Ma usun, et Eestis on see pigem norm. Sest Eesti oli veel üsna hiljuti orjanduslik riik, mil töö tegemist peeti inimese kohustuseks, sunduseks, mitte vabaks valikuks. Ja ega orja ju ka töö eest ei kiidetud, sest orja elu mõte oligi tööd teha. Ori selleks elaski, või hoiti teda selleks elus, et ta tööd teeks. Ja kui orja kiita, mine sa tea, hakkab endast veel liiga palju arvama. Hakkab veel vabadust ihkama, tahab puhata ja mängida.

Sama asi oli nõukogude ajal, mil tööd tehti selleks, et kommunismi ehitada ning paljud inimesed ohverdasid oma elu ja tervise kommunismi altarile. Mõned inimesed said ka kiita, enamasti võimutruud kommunistid ja need, kes olid teinud aastas tööd üle 2000 normtööpäeva. Kuidas see võimalik oli, jääb ilmselt paljudele mõistatuseks.

Uue, kapitalistliku korra tulekuga muutus töötegija ühikuks, kes aitab kasvatada kapitali ja teenida kasumit. Au sees on kasum, mitte töötegija. Tunnustatakse neid, kes kasumit teenivad, mitte kes hästi tööd teevad. Selle pärast ma ei tea, et töö tegemise eest Eestis kedagi kiidetaks. Kui panete tähele, siis isegi presidenti, kes ametist lahkub, ei kiideta tehtud töö eest. Pigem vastupidi, leitakse, mis ta kõik valesti on teinud või mis ta tegemata on jätnud. President lahkub nagu ori peremehe juurest.

Teadlased ütlevad, et ori ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks. Eks selgi väitel on oma tõetera sees.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kummaline, et Ingridil ega su poegadel pole sest kiitusest ei sooja ega külma.
Nende jaoks oleks su õige koht vangimaja. Ja seda ootab ka ühiskond , mille poole sa jätkuvalt kirikutrepi kerjusena kätt väristad.
Kao oma sugulase Timmi sigalasse tööle.

Ann ütles ...

Asi ka millega eputada. Lapsed ei saa su ÜKTst midagi. Võlgu ka see ükt ei vähenda.

Anonüümne ütles ...

Öeldakse küll, et kiida lolli, loll hüppab, aga kui võimalik, siis mina jääksingi sellist tööd tegema!
Saad nüüd ise ka aru, et su elurutiin on sind ammu ära tüüdanud. Iga päev üks ja seesama. Sa tahadki välja ja teha hoopis midagi muud, suhelda teiste inimestega ja koduseinte vahelt välja saada.Isegi lihtsast tööst tunned rõõmu, sest selge see iga päev ühed ja samad näod ja ühed ja samad tegevused. Kaua sa ikka jaksad ainult voodis aeleda ja süüa teha.