neljapäev, 6. oktoober 2016

Parem on töötada riigi- kui eraettevõttes? Või hoopis vabatahtlikuna?

Ma olin varem suur eraettevõtete fänn, sest need on ainsad asutused, mis majandusele ja kogu riigile reaalselt raha sisse toovad. Poliitika ongi suures plaanis eraettevõtetes teenitud raha laialijagamine. Mida rohkem eraettevõtted raha teenivad, seda paremini riigil kokkuvõttes läheb, seda edukam on riik.

Eraettevõtete puhul aga kehtib üks oluline põhimõte: seal on hea, kui majandusel läheb hästi. Kriiside ajal, Eestis 1998-2000. aastal ning pärast 2008. aastat kuni tänaseni välja on eraettevõtetel läinud kehvasti. Ja kui eraettevõtetel läheb kehvasti, siis tammubki majandus paigal.

Ma ei hakka siin otsima põhjuseid, miks läheb eraettevõtetel kehvasti, sellel olen peatunud ühes varasemas sissekandes, tahan vaid tuua oma tähelepanekud, mis juhtub siis, kui eraettevõtetel läheb kehvasti. Esiteks, ettevõttes tekivad pinged. Eraettevõtte püha eesmärk on kasumit teenida. Kui läheb kehvasti ja tulud kukuvad, siis antakse kohe mõista, et kasumi teenimiseks tuleb hakata inimesi koondama. Aga keda koondada? Kas kogenud, välja õpetatud spetsialisti, kel välja teenitud hea palk, või siis äsja tööle võetud noort ja kogenematut, aga samas hakkajat ja võibolla veel suurema potentsiaaliga inimest? See on väga raske dilemma. Nagu elu näitab, siis lastakse lahti kogenud inimesed ja määravaks on raha: antud hetkel tuleb kogenud inimestele rohkem maksta kui noortele. Pole ka saladus see, et ühe kogenud spetsisalisti asemele saab tööle võtta mitu noort. Kes võibolla niipalju asjadest ei jaga, aga kellele tuleb vähem maksta ja kelle pealt vähem makse maksta ning keda on vajadusel kergem uuesti lahti lasta, kui see vajalikuks peaks osutuma.

Eraettevõtted on viimastel aastatel sõitnud nii Eestis kui mujal maailmas nagu ameerika mägedel. Mitte kunagi ei tea, mis järgmine päev toob. Uueks normaalsuseks on saanud ülim ebastabiilsus ja volatiilsus. Tooraine ning kaupade ja teenuste hinnad liiguvad üles-alla, turud tekivad ja kaovad üleöö, partnerid kaovad ja jäävad võlgu, ülemaailmseks muutunud konkurents sööb kliendibaasi. Riigikogu ja valitsus muudavad seadusi ja reegleid üleöö, ning seda valdavalt ettevõtjate jaoks ebasoodsas suunas. Eraettevõtjad, kes veel kümmekond aastat tagasi käisid ringi, pea püsti ja sära silmis, on täna kössi vajunud, vingus näoga ja kõige suuremad mossitajad. Kust jõuamegi tõdemuseni: täna on parem töötada riigi- kui eraettevõttes. Ja seda on ka paljud spetsialistid teinud: vahetanud eraettevõtte töö riigitöö vastu. Endised ettevõtte- ja pangajuhid on maandunud riigiettevõtetesse, ja see trend on üha süvenev. Sest elu eraettevõttes, ja ma ei liialda, on paras põrgu.

Mulle endale on hakanud töö mõttes kõige rohkem meeldima ühiskondlik, vabatahtliku loomuga töö. Ma ise puutun kokku ÜKT-ga ja olen sellest vaimustuses. Pole mingeid pingeid, inimesed naeratavad ja on õnnelikud, kui tööd teed. Sa saad töö tegemise eest kiita! Üle pika aja nägin Eestis inimesi, kelle kohta võib öelda: käib töö ja vile koos. Paratamatult hakkab osa sellest õnnetundest ka tegijale endale külge.

Kui ma esimest päeva ÜKT-d tegema läksin, leidsin ühe varjukatuse alt rõõmsalt juttu ajava ja nalja viskava seltskonna. Ma pöördusin nende poole, et küsida, kus see ÜKT tegemine toimub. Nemad vastasid, et olengi õiges kohas. Kui oleksin läinud tol päeval esimest päeva samasse kohta lihtsalt tööle, oleks ma töökaaslasteks valinud just selle seltskonna.

Aga kust Eestis sellist seltskonda leida mujalt kui ÜKT-d tehes? Millises ettevõttes käib töö ja vile koos?