pühapäev, 16. oktoober 2016

Vaesus on uus rikkus

Kas pole huvitav, et kuigi masinad teevad inimese eest ära enamiku töödest, siis rabeleb inimene ikka hullumoodi tööd teha, justkui oleks käes viimnepäev?

Ma mäletan, et kui oli noorem, paarkümmend aastat tagasi, siis räägiti sellest, et kohe-kohe tulevad robotid, mis kõik töö ära teevad ning inimesed ei pea enam ära elamiseks tööd tegema ning saavad end pühendada täielikult kõige tähtsamale: oma perele, hobidele, kaunitele kunstidele, reisimisele.

Ma tegelikult ootasin seda aega, unistasin sellest. Ma kujutasin ette, et siis saan olla nagu kunagi olid aristokraadid, kel oli piisavalt vaba aega, et tegeleda teaduse ja maailma avastamisega või lihtsalt mõelda oma mõtteid ja midagi vahelduseks kirja panna. Jalutada alleel ja arutada maailma asju. Mida kõike võiks teha, näiteks minna koos perega ümbermaailmareisile, või vähemalt näidata lastele vahvaid kohti, kus ise olen käinud. Võtta koos seljakotid selga ja avastada lisaks uusi lahedaid kohti maailmas.

Aga kuidagi läks nii, et ei suutnud tööst lahti rabeleda, kuna töö tekitab hasarti, see on nagu mõnuaine, millest raske vabaneda. Raha kulus uute korterite, majade, autode ja nipsasjakeste ning tööst lõõgastumise peale ning kõik ilusad unistused jäidki unistuseks.

Aga ma kordan, nüüd ongi tegelikult nii, et enamiku töödest teevad ära masinad. Tegelikult pole inimesel vaja tööd teha. Euroopas on toitu nii palju, et seda hävitatakse teadlikult selleks, et hinda mitte väga alla lasta. Maaettevõtjad kallavad piima otse tänavale. Kas te kujutate ette! Äraelamiseks pole vaja enam tööd teha. Vabalt võib olla vaene. Aga ometi tehakse tööd, sest uueks harrastuseks on saanud varanduse, see on kõikvõimalike asjade nagu majade ja autode kollektsioneerimine. Kas pole huvitav, et kui veel paarkümmend aastat tagasi oldi Eestis õnnelikud vana Fiati üle, millega sai kõik sõidud tehtud, siis nüüd peab tingimata olema 10 korda suurema kerega ja 5 korda suurema kütusekuluga tutikas Dodge Ram. Kui minu lapsepõlves olid mu vanemad õnnelikud uue 2-toalise korterikese üle, kuhu 3 last lahedasti ära mahtus, ning sealt kõrvalt sai eliitkooli ära lõpetada, siis nüüd unistavad isegi lastetud paarid majadest, kus inimesed ära kaovad. Paarid istuvad õhtuti enne magama minekut ipadi taga ja ei loeta sealt digiraamatut, planeerita uut reisi või vaadata kasvõi filmi, vaid uuritakse teadagi mida - kinnisvarakuulutusi. Või autode pilte. Ning siis tormatakse panka uut laenu või liisingut vormistama ja võetakse endale veel lisaks töökohustusi, et neid laene teenindada.

Kui vaadata tänaval inimesi, siis kohe saab aru, kes on vaene ja kes rikas. Vaene on see, kel on palju aega nii enda kui oma lähedaste jaoks, kes saab rahulikult ringi jalutada, käia metsas jalutamas, lugeda raamatut, tegeleda hobidega. Võtta midagi vahvat ette. Nad isegi naeratavad. Nagu vanasti olid aristokraadid. Rikas on see, kel on kogu aeg tuli takus, kel on igale poole kiire, kel on stress, terviseprobleemid, alkoholi hädad, kel pole õieti aega süüagi, rääkimata raamatute lugemisest või tegelemisest kaunite kunstidega. Kes ei pane sind tähele. Nagu kunagi olid mõisa teenijad.

Aga kes siis on ikka vaene ja kes rikas. Kes on nagu moonakas ja kes aristokraat. Mina ütleks, et vaesus on uus rikkus. Muide, väga paljud aristokraadid olid täiesti varatud, aga neil oli palju vaba aega, et tegeleda sellega, mis neile meeldis. Vaba aeg soosib mõttetegevust ja avastusi, tänu sellele on täna inimkond seal, kus ta on.