pühapäev, 16. oktoober 2016

Veel mõtteid Portugalist

Irja tegemas sisseoste väikses Lissaboni poekeses.

Nii, kuhu me siis jäime! Selle meie aastataguse ettevõtmise, reisiga Portugaaliasse. Ahjaa. Küllap pani tähelepanelikum lugeja juba tähele, et saime oma kärud kätte.

Uhh. Oli see vast katsumus! Kõigepealt maandusime oma peatuspaika Lissaboni kaunis Alfama linnaosas täiesti ilma pagasita. Irja oli endast väljas, aga mulle meenus mu 15 aasta tagune reis Kuubale, kus mu kaks reisikaaslast ei saanud pagasit kätte kuni meie tagasisõiduni kaks nädalat hiljem. Meile aga lubati Lissabonis, et pagas saabub 3-4 päeva pärast. Aga igal juhul saabub!

Nohh, egas midagi, ostsime lastele uued kergkärud, sest meie kergkärud olid samuti kuhugi, ilmselt siis Pariisi jäänud, mäletate, sinna kus lennundustöötajad streikisid. Me reisisime täpselt streigi päeval, aga kes seda oskas kuu aega varem ette teada, siis kui oma piletid bukkisime. Võib arvata, et meie kompsud ja kotid visati sel streigi päeval Tallinnast saabunud lennukilt lihtsalt kuhugi hunnikusse. Sest ma toonitan, sel päeval lennujaamas keegi tööd ei teinud, kõik muudkui marssisid ja kisasid kõva häälega, nii et kõrvad hakkasid juba vett jooksma. Selline asi on see streik. Eestis on neid samuti tehtud, arstid on streikinud, ja siis pole ime, et patsiendid jäävad ilma ravita. Nii juhtub, kui oled tööle läinud, aga tööd ei tee. Parem siis olla juba töötu, eksole! Vähemalt teavad teised arvestada, et sinult pole midagi oodata.

Niisiis oli meil Pariisis õigustatud ootus, et meid teenindatakse, aga seda ei tehtud. Ma ei kujuta ette, mismoodi need lennukid sel päeval üldse lendasid, aga nad lendasid, seda oli näha. Inimesi tol päeval teenindati, aga pagasit mitte. Ja nagu juba öeldud, laste kärusid ka lennujaamas ei olnud. Ilmselt seetõttu, et see inimene, kes vastutas kärude eest, kisas ja karjus kusagil lennujaama fuajees ning lehvitas loosungitega. Prantslased on meil ju temperamentsed.

Nõnda. Lissaboni lennujaamas keegi ei streikinud, aga seal vaadati meile nõutute nägudega otsa, kui küsisime, kus on meie pagas. Õnneks polnud me ainsad. Pariisist tulnutel oli paljudel pagas kaotsi läinud. Eriti kahju oli sportlastest, kes pidid võistlustele minema ilma varustuseta.

Nõnda ostsime järgmisel päeva Vasco da Gama kaubanduskeskuse Chicco poest allahindlusest (Portugalis on kogu aeg allahindlused) uued punased kärud, mis teenindavad meie peret edukalt tänaseni. Ja suur oli meie üllatus, kui samal, see on kolmanda päeva õhtul tulid kohale meie enda kärud. Olgu öeldud, et esimese ja teise päeva pärast reisi molutasime niisama oma toas, puhkasime Pariisi väntsutustest ja tellisime kohalikust restoranist toitu, mis oli üllatavalt hea ja odav.

Ning neljandal päeval saime minna siis juba oma korralike jalutuskärudega linna peale kruiisima. Olgu lisatud, et olime suur vaatamisväärsus isegi Lissabonis, sest seal keegi selliseid suuri, Emmaljunga tüüpi jalutuskärusid ei kasuta. Seal nökerdavad kõik ringi kergkärudega. Aga muidugi, nad ise on seal ka pisemad ja lapsed väiksemad, neid on kergem selliste väikeste kärudega sõidutada.

Mis Lissabonist silma jäid, olid sajad, või õigemini tuhanded väiksed poekesed. Need, mis Eestist peale ELiga liitumist seoses euronormidega kadusid, ent mis vanas Euroopas Lissabonis on kõik alles. Kaup on seal kallim, aga kergemini kättesaadav ja enamalt jaolt värske, samal hommikul turult toodud. Ja ma kinnitan teile, euronormide täitmisest on neis poekestes asi kaugel. Seal ei nõua seda keegi. Ametnikud ja politseinikud käivad ise neist poekestest sisseoste tegemas, ajavad mõnusalt poodnikega juttu ja ei tee numbrit, kui kõik pole päris nii nagu peab. Sest keda see kotib! Reeglid on inimeste, mitte inimesed reeglite jaoks. On ju nii! Kallid eestlased, te vastikud korra-armastajad, kes te kõikjal pilli lõhki ajate, ka oma reeglite täitmise ja reeglite täitmisest kinni hoidmisega. Mis on asja point? Nüüd olete saanud, mida tahtsite: kõik kodu-lähedased poed on likvideeritud ja te peate poodi jõudmiseks võtma ette auto- või bussisõidu. Kas te, või kas me seda tahtsime. Ahhh? Muide, ma ei näinud Portugalis üheski väikses toidupoes roostevaba kraanikaussi ega vetsu, pardon mai frentš. Kui seda küsisin, siis pööritati silmi ja vaadati mind nagu lummutist kolmandalt planeedilt.

Ja oleks te näinud vetsusid kohalikes väikestes söögikohtades, mida kutsuti austavalt restoranideks. Mõni oli selline, et polnud remonti näinud vast alates revolutsiooni ajast, 1974. aastast. Krohv rippus, laest, seintelt koorus värv, lauad ja toolid kõikusid, aga inimesed toimetasid, pooleliitrine venikarahvin maksis 1 euro ja korralik toiduportsjon tursakala koos kikerherneste, toorsalati ja kartulitega 6,5 euri. See oli Lissabonis ja sellest sai söönuks kaks inimest. Kusjuures palgatase on Portugalis sama mis Eestis, majapidamisgaas sama hinnaga ja elekter on veidi kallim.

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Te jälle idealiseerite välismaad ja Eesti on paha paha. On meilgi väikepoode, aga ausalt öeldes need on räpased ja hinnad kallid, seega suurpoed linnades on igati okei. Aga jah, ärge ilmutage tänamatust ja üleolekut riigi suhtes, kes teid heldelt toidab, nii et saate isegi Rimist sushit osta ja mandlipiima kohvi peale. Alles teil oli aeg, kus kohvi kodus polnudki...

Anonüümne ütles ...

Alles oli postitus, et Rimis toit odavam kui Lissabonis :D
Need inimesed seal streikisid ja seisid enda eest. Nad nõudsid õigladt palja, et oma pete ära elatada. Terve masilm ei saa ju elada abirahade peal.

Anonüümne ütles ...

Vabandust, telefon teeb oma korrektuure. Õiglast palka, et oma pere ära elatada. Terve maailm ei saa ju elada abirahade peal.

ann ütles ...

Tegelikult oli ikka nii, et väikepoed ei läinud kinni rangete normide pärast - enamus väikepoode täitis need normid ära ja tegutses (või teguteb praegugi).

Kuid rahvas ise "hääletas jalgadega" ehk siis, kui Konsumites ja Maximates muutus valik järjest laiemaks, siis hakkaski rahvas eelistama sõita Konsumitesse-Maksimatessse ning väikepoodide klientuur kuivas kokku. Kõige usatvamad kliendid olid paikse eluviiga vanainimisesed, kuid needki hakkasid "reetma" - palusid autoga tuttvatel "kui sa linna lähed, siis too mulle...". Tean, millest ma räägin. Minu mehe sugulane pidas väikelinnas paar aastat tagasi väikepoodi. Ei pannud ta seda kinni mingite normide pärast, vaid ikka seetõttu, et kliente jäi väheks. Meie naaberkülas tegustes 3a tagasi väikepood (teadsime seda firmat, kes pidas) - jällegi pani firmaomanik selle lõpuks kinni, kuna "mis ma maksan firma muu tegevuse arvelt peale, kui inimesi käib järjest vähem" - pensionäridki kõik bussipeatuses, et sõita väikelinna Konsumisse, autoga inimestest rääkimata. Meie oma külas käis lavka - enam ei käi, kuna vanemad kliendid surid, meiesugused tööealised seal aga eriti ei käinud. Naaberkülas (kus enne oli pood) teeb lavka 1x nädalas peatuse.

Ilmselt on see kultuuriküsimus. Eestlane ei käi poes suhtlemas, eestlane käib ostmas. Kui hind on kallim ja valik väiksem - siis see ei sobi. Pealegi on ju Konsumis (kus on uus remont tehtud ja mis on oma kaubavalikut laiendanud) ka tuttav kassapidaja kassas ja tuttvad inimesed kassasabas - kes niiväga suhelda tahab, see ka saab...

Inno ütles ...

Ann, ma ei tea, millest räägid või kus elad, aga Eestis on enamus väikepoode juba ammu kinni pandud.

Ann ütles ...

Mina elan maakohas ja siin on 5km raadiuses 3 väikepoodi. Käib ka kord nädalas lavka. Ise käin linnas poes, sest on odavam ja lastega on kergem ühte poodi minna, kui mitmesse.
Eelmine postitus polnud minu, seal oli väike täht nime alguses.

Alice Nõmmelt ütles ...

Minu mees käib suures poes, pole tal midagi asja väikepoodi. Me oleme jõukad, mu mees võimaldab meie perele kõike, ka homne päev on kindlustatud. Ma ei tea üldse, palju miski maksab.

Kana Kaks ütles ...

Inno, jälle sa virised nagu mingi eit!
P.S. Pliis, ärge hakake oma reisikesest jälle mingit järjejuttu kribama! Kedagi ei huvita üht ja sedasama lugu lugeda mitu korda.

ann ütles ...

Mis ma siis nüüd väga uskumatut rääkisin? Eestis elan, kolkavallas. Vallakeskuse väikelinnas (kus meie poes käime)on 1 Konsum, 1 AjaO, 1 väike toidupood (kuhu ma ise olen küll ainult 1x huvi pärast sisse astunud), üks väike käsitöö ja mee pood (peab kohalik aianduse-mesinduse selts), 2 lillepoodi. Naaberkülas oli 3a tagasi väike toidupood, nüüd ei ole enam, käib lavka. Teises naaberkülas on väikepood (jääb maantee äärde, küllap seetõttu on püsinud). Tallinnas, kus mu ema elab, on linnaosa peale nii 5 väikest toidupoodi. Tean, kuna olen kõik tänavad lapsevankriga läbi jalutanud. Mu ema nendes ei käi ja ma ise pole ka sisse astunud. Seal linnaosas, kus ma ise elasin, oli 2 väikepoodi ja neist ühes (kuna oli mu naabermajas) ma ikka käisin. See pood tegutseb edasi, teise kohta ei tea.

Üldreegel on,et kuni kliente jagub, saab väike toidupood tegutseda, kui kliente ei jagu (sest paljud ei käi) - läheb kinni.

Hydroface Support ütles ...

Mina ei tea, me vist oleme-elame erinevates Portugalides....
Mina elan seal, kus Remarque'i tegelased, kohver rahast pungil, "valget laeva" ootasid, jalad üle Vana Maailma rippu.

Teie olete kindlasti ühes teises, paremas Portugalis käinud, kus kõik on poole odavam ja raha üldse peaaegu ei kulu.