pühapäev, 16. oktoober 2016

Veel mõtteid Portugalist

Irja tegemas sisseoste väikses Lissaboni poekeses.

Nii, kuhu me siis jäime! Selle meie aastataguse ettevõtmise, reisiga Portugaaliasse. Ahjaa. Küllap pani tähelepanelikum lugeja juba tähele, et saime oma kärud kätte.

Uhh. Oli see vast katsumus! Kõigepealt maandusime oma peatuspaika Lissaboni kaunis Alfama linnaosas täiesti ilma pagasita. Irja oli endast väljas, aga mulle meenus mu 15 aasta tagune reis Kuubale, kus mu kaks reisikaaslast ei saanud pagasit kätte kuni meie tagasisõiduni kaks nädalat hiljem. Meile aga lubati Lissabonis, et pagas saabub 3-4 päeva pärast. Aga igal juhul saabub!

Nohh, egas midagi, ostsime lastele uued kergkärud, sest meie kergkärud olid samuti kuhugi, ilmselt siis Pariisi jäänud, mäletate, sinna kus lennundustöötajad streikisid. Me reisisime täpselt streigi päeval, aga kes seda oskas kuu aega varem ette teada, siis kui oma piletid bukkisime. Võib arvata, et meie kompsud ja kotid visati sel streigi päeval Tallinnast saabunud lennukilt lihtsalt kuhugi hunnikusse. Sest ma toonitan, sel päeval lennujaamas keegi tööd ei teinud, kõik muudkui marssisid ja kisasid kõva häälega, nii et kõrvad hakkasid juba vett jooksma. Selline asi on see streik. Eestis on neid samuti tehtud, arstid on streikinud, ja siis pole ime, et patsiendid jäävad ilma ravita. Nii juhtub, kui oled tööle läinud, aga tööd ei tee. Parem siis olla juba töötu, eksole! Vähemalt teavad teised arvestada, et sinult pole midagi oodata.

Niisiis oli meil Pariisis õigustatud ootus, et meid teenindatakse, aga seda ei tehtud. Ma ei kujuta ette, mismoodi need lennukid sel päeval üldse lendasid, aga nad lendasid, seda oli näha. Inimesi tol päeval teenindati, aga pagasit mitte. Ja nagu juba öeldud, laste kärusid ka lennujaamas ei olnud. Ilmselt seetõttu, et see inimene, kes vastutas kärude eest, kisas ja karjus kusagil lennujaama fuajees ning lehvitas loosungitega. Prantslased on meil ju temperamentsed.

Nõnda. Lissaboni lennujaamas keegi ei streikinud, aga seal vaadati meile nõutute nägudega otsa, kui küsisime, kus on meie pagas. Õnneks polnud me ainsad. Pariisist tulnutel oli paljudel pagas kaotsi läinud. Eriti kahju oli sportlastest, kes pidid võistlustele minema ilma varustuseta.

Nõnda ostsime järgmisel päeva Vasco da Gama kaubanduskeskuse Chicco poest allahindlusest (Portugalis on kogu aeg allahindlused) uued punased kärud, mis teenindavad meie peret edukalt tänaseni. Ja suur oli meie üllatus, kui samal, see on kolmanda päeva õhtul tulid kohale meie enda kärud. Olgu öeldud, et esimese ja teise päeva pärast reisi molutasime niisama oma toas, puhkasime Pariisi väntsutustest ja tellisime kohalikust restoranist toitu, mis oli üllatavalt hea ja odav.

Ning neljandal päeval saime minna siis juba oma korralike jalutuskärudega linna peale kruiisima. Olgu lisatud, et olime suur vaatamisväärsus isegi Lissabonis, sest seal keegi selliseid suuri, Emmaljunga tüüpi jalutuskärusid ei kasuta. Seal nökerdavad kõik ringi kergkärudega. Aga muidugi, nad ise on seal ka pisemad ja lapsed väiksemad, neid on kergem selliste väikeste kärudega sõidutada.

Mis Lissabonist silma jäid, olid sajad, või õigemini tuhanded väiksed poekesed. Need, mis Eestist peale ELiga liitumist seoses euronormidega kadusid, ent mis vanas Euroopas Lissabonis on kõik alles. Kaup on seal kallim, aga kergemini kättesaadav ja enamalt jaolt värske, samal hommikul turult toodud. Ja ma kinnitan teile, euronormide täitmisest on neis poekestes asi kaugel. Seal ei nõua seda keegi. Ametnikud ja politseinikud käivad ise neist poekestest sisseoste tegemas, ajavad mõnusalt poodnikega juttu ja ei tee numbrit, kui kõik pole päris nii nagu peab. Sest keda see kotib! Reeglid on inimeste, mitte inimesed reeglite jaoks. On ju nii! Kallid eestlased, te vastikud korra-armastajad, kes te kõikjal pilli lõhki ajate, ka oma reeglite täitmise ja reeglite täitmisest kinni hoidmisega. Mis on asja point? Nüüd olete saanud, mida tahtsite: kõik kodu-lähedased poed on likvideeritud ja te peate poodi jõudmiseks võtma ette auto- või bussisõidu. Kas te, või kas me seda tahtsime. Ahhh? Muide, ma ei näinud Portugalis üheski väikses toidupoes roostevaba kraanikaussi ega vetsu, pardon mai frentš. Kui seda küsisin, siis pööritati silmi ja vaadati mind nagu lummutist kolmandalt planeedilt.

Ja oleks te näinud vetsusid kohalikes väikestes söögikohtades, mida kutsuti austavalt restoranideks. Mõni oli selline, et polnud remonti näinud vast alates revolutsiooni ajast, 1974. aastast. Krohv rippus, laest, seintelt koorus värv, lauad ja toolid kõikusid, aga inimesed toimetasid, pooleliitrine venikarahvin maksis 1 euro ja korralik toiduportsjon tursakala koos kikerherneste, toorsalati ja kartulitega 6,5 euri. See oli Lissabonis ja sellest sai söönuks kaks inimest. Kusjuures palgatase on Portugalis sama mis Eestis, majapidamisgaas sama hinnaga ja elekter on veidi kallim.