Eestlased on Euroopa kõige õnnetum rahvas. Üks õnnetuse põhjusi on kindlasti sobimatud suhted, kus inimesed elavad ilma armastuseta koos pelgast kohusetundest, näiteks laste pärast. Kunagi paarsada aastat tagasi oli see küllalt tavaline ja ok, aga tänasel päeval, mil inimesed püüdlevad õnne poole, on see igand.
Teine asi, mis Eestis küllalt tavaline, et tehakse tööd, mis tegelikult ei meeldi. Selline trend sai alguse nõuka aja lõppedes, mil paljud inimesed hakkasid raha pärast tegema asju, mis tõid hästi sisse, aga mis polnud meele järele. Algul tehti selliseid asju ajutiselt, aga nüüdseks on need ajutised asjad muutunud juba pikaajaliseks. Nõnda on välja kujunenud süsteem, kus suur osa inimesi töötab kohtadel ja teeb asju, mis neid ei huvita või mis on suisa vastumeelsed. Samas on teine hulk inimesi, kes teeks neid asju rõõmuga, kellel on selleks isegi paremnad eeldused ja haridus, aga kes ei pääse löögile, sest kohad on kinni. Nõnda pole neil viimastel muud teha, kui minna seda tööd tegema kuhugi välismaale, või valida mõni muu töö, mis pole samuti meele järele, aga mis valitakse ainult põhjusel, et need kohad on vabad. Nõnda ongi välja kujunenud süsteem, kus suur hulk inimesi teeb tööd, milleks neil pole õigeid eeldusi, haridust ega tahtmist, aga mida tehakse ainult selleks, et oleks mingi sissetulek ja et ei jäädaks töötuks. Kõrvalt vaadates saab seda kindlaks teha, kui inimestel silmad ei sära. Vaadake palun näiteks pilte, mis ajakirjanduses ilmuvad: kui paljudel inimestel seal silmad säravad? Kui paljudel tänaval vastu tulevatel inimestel silmad säravad?
Mul on tuua ridamisi näiteid minu enda elust. Näiteks minu enda eks tegi tööd, mis talle ei meeldinud, aga tegi seda ainult selleks, et maksti väga hästi ja sellega kaasnes teatav au ja kuulsus. Aga minu kogemus kõrvalt vaadates oli üpris kurb, kus inimene pidi end igal hommikul vägisi tööle vedama, iga päev endale sisendama, et see töö on tegemist väärt. Inimene oli stressis ja käis närviliselt mööda tuttavaid, et need aitaksid tal töö tegemiseks ideid leida. Endal polnud mingeid ideid ega tahtmist. Ainus motivatsioon seda tööd teha oli raha. Seda võib võrrelda kooseluga raha pärast: seegi variant on Eestis üpris tavaline.
Mu eks tahtis tegelikult juba lapsest saadik olla kooliõpetaja, tal olid selleks olemas nii tahtmine kui eeldused. Muide, ta tunnistas, et armus isegi minusse ära pärast seda, kui sai teada, et olin koolis töötanud õpetajana. Aga ta ei valinud seda meeldivat tööd põhjusel, sest selles ametis makstakse vähe, mistõttu on ühiskonnas levinud arusaam, et õpetajaks lähevad tööle ainult luuserid, kes igal pool mujal on läbi kukkunud.
Paradoks on see, et minu eks, kes tegi oma tööd vastumeelselt, teeb seda tööd siiani, aga mina, kes ma teeksin seda tööd meelsasti, olen hetkel töötu. See on vaid üks väike näide, aga selle saab laiendada tervele ühiskonnale: selliseid paradokse on Eestis kümneid tuhandeid.
Sobimatud abielu- ja töösuhted on ses mõttes pahad, et nad ei võimalda tekkida ja kokku sattuda sobivatel suhetel. Inimesed lihtsalt ei leia endale sobivat elukaaslast ja tööd, kuna sobivad inimesed ja töö on hõivatud nende poolt, kellele see tegelikult ei sobi. Tagajärjeks on inimeste massiline lahkumine nii töö kui elukaaslase leidmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar