teisipäev, 22. november 2016

Kas on õige murda lapse vastupanu?

Eesti on tuntud oma karmide kasvatusmeetodite poolest. Lastesse suhtutakse nagu vangidesse või väikestesse sõduritesse ning nende nn kasvatamine kujutab endast peaasjalikult nende vastupanu murdmist. Ma saan aru, et karm ja kohati jõhker kasvatus aitab üles kasvada karmidel inimestel, kel on hundiühiskonnas lihtsam toime tulla, aga kas see on õige? Võibolla on sellised kasvatusmeetodid just põhjus, miks Eestis esineb palju vägivalda?

Võtame sellise lihtsa asja nagu laste potile harjutamine. Eestis näeb see ette lapse sundimist potile häda tegema. Selleks hoitakse last väevõimuga poti peal, kuni ta oma häda ära teeb. Lapse nutt kuulub asja juurde ja seda ei peeta millekski. Lõpuks väike organism murdub, vastupanu raugeb, nagu alkeeda-lastel Gitmo vangilaagris, ning nad teevad, mis kästakse - teevad oma häda potile ära. Mille peale öeldakse, et vaat kus tubli laps. Ja mis kõige tähtsam, tublid vanemad, kes oma lapse nõnda potile harjutasid, enamasti veel enne lapse 1,5 -aastaseks saamist. Sest lasteaeda võetakse lapsi 1,5-aastaselt ja Eestis eeldatakse, et nad käivad enne seda juba potil.

Samas näiteks Portugalis on täiesti tavaline, et 3-aastased, isegi 4-aastased lapsed teevad häda püksi, ehk siis mähkmesse. Sest neid seal keegi ei sunni. Lapsi kasvatatakse põhimõttel, et nad ei peaks nutma. Inimesed on rõõmsad ja naeratavad, vägivalda on väga vähe.

Sama on juurdunud Skandinaavias, kus lapsed hakkavad iseseisvalt potil käima samuti 3-4-aastaselt. keegi ei pane pahaks, kui lasteaia laps teeb häda püksi, ehk siis mähkmesse.

Ma saan aru, et lapse vastupanu murdmine juba väga varases eas käib Eestis kasvatusmeetodite juurde. Aga kas see on õige? Võibolla saab ka muudmoodi? Näiteks lasta lapsel ise otsustada, millal ta potil käima tahab hakata Või mis?!

12 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://naistekas.delfi.ee/meestekas/tervis/kadi-helme-mehe-tervis-saab-alguse-juba-emausast?id=75657611
Kui poiss kannab kaua mähkmeid (tänapäeval on paraku tavaline, et ka kolmeaastasel on veel mähkmed), ei ole munandite kasvukeskkond hea — temperatuur on liiga soe ja see võib vähendada mehe tulevast viljakust.

Inno ütles ...

Nojah, meestel ei soovitata aluspükse ka kanda ja sooje aluspükse, et mõjub halvasti. Aga kas mehed sellest hoolivad!

margus kiis ütles ...

Siin on valik: kas sa murrad lapse või laps murrab sinu.

Anonüümne ütles ...

Last ei ole vaa sundida, last saab ka heaga suunata. Suunamine nõuab vanemate tööd ja järjepidevust.

Irja ütles ...

Jah, aga ainult siis, kui laps on selleks heaga suunamiseks valmis. Muidu tuleb ikka välja vana hea sundimine.

Ka teistes blogides on olnud juttu sellest, kuidas Eestis käib erinevalt teistest Euroopa riikidest laste hullunud potile sundimine. Portugalis vahetasid vanemad imetamistoas rahumeeli isegi nelja-aastaste laste mähkmeid. Nägime seda mitu korda. Kõik käis vabalt ja sundimatult, nalja ja naeruga. Minu sõber Miguel poleks tulnud selle pealegi, et ta peaks oma kahe ja poole aastast tütrekest potile õpetama - oli loomulik et tal on lutt suus ja mähe püksis. Ma ei hakanud talle seletamagi, et Eestis eeldatakse juba aastastelt potilkäimist, ta poleks seda ilmselt uskunud ja arvanud, et ma teen nalja. Portugalis hakatakse lapsi tasapisi potiga harjutama alles kolmeaastaselt ja see ongi minu meelest normaalne.

Kõik asjad tulevad omal ajal ja laps ise teab, millal ta millekski valmis on. Loomuliklt saab talle rääkida, milleks pott on ja hoida potti nähtavas kohas, aga sündmustest ei maksa ette rutata.

Anonüümne ütles ...

Mu lapsi pole küll lasteaias potile sunnitud. Aga võib-olla see on ainult suuremates linnades nii, et kasvatajad on lahtisemad.

Agnes A. ütles ...

Ma ei tea ühtegi peret, kus last sunnitakse potile - vastupidi, igalt poolt aina enam loen ja kuulen, et vägisi ja nutuga ei tohi. Niiet kust selline arusaam, et Eestis sunnitake, enda isiklik arvamus? Küll aga tean ma seda, et Eestis hakatakse last potiga tutvustama varem kui mõnedes sinu näitena toodud riikides. Minu vanem laps ka läks lasteaaeda 2 ja veidi peale veel mähkmetega. Potil käis ainult siis kui toas palja pepuga oli. Aga lasteaias õpetajad ise ütlesid, et pane lihtsalt suurem varu pükse kaasa ja too ilma mähkmeta. Väga ruttu sai mähkmevabaks ja õppis ise pükse alla tõmbama. Ja mitte sugugi nutu ja sunniga nagu sina kirjutad vaid pigem kambavaimust, mis sellises vanuse lastel väga tugev ja normaalne on. Üldiselt hakkavad lapsed kusagil 2 aastaselt oma soolestiku tööd kontrollima, niiet kui laps on neljane ja ammu räägib ja oskab öelda ja tunda, et tal vaja potile ja siis ikka mähkmesse teeb, siis see on puhas mugavustsoon, mitte valmisoleku puudumine.

Anonüümne ütles ...

Paistab, et olete vabakasvatuse pooldajad -las laps teeb, mis tahab. Midagi head see ei too.Laps peab varakult õppima, et vanemad teavad paremini, mis on talle hea ja mis paha. Kui lapsevanem hakkab nuttu kartma, siis ei tule kasvatamisest midagi välja.Algul pisut nutab ja jonnib ning on õnnetu, ei taha potile minna, üsna varsti saab aru, et see on parem kui püksi teha ja hakkab ise potile küsima või lähebki ise.

Neid näiteid on ju veel.

Kui märkate, et lapsel on hambaauk, siis lähete ju temaga koos hambaarstile, kes selle ära parandab enne kui hammas mädanema ja valutama hakkabja lapsele palju kannatsi valmistab .Isegi kui laps nutab ja karjub ja ei taha , et ta hammast puuritakse, ega seepärast ometi ravimine ära jää.

Või kui lapsele läheb pind naha alla,siis võtate selle välja, isegi kui on vaja nõelaga seda nahaosa torgata ja talle valu teha, te ei lase sel pinnul mädanema minna .Jah, ta nutab ja kardab, kuid mida on vaja, seda on vaja .Selgitate, et nii on vaja ja kohe läheb paremaks ja enam ei valuta.

2-aastased lapsed saavad juba väga hästi aru kui neile selgitada rahulikult asju. Neist irratsionaalsetest hirmudest ja nuttudest tuleb lihtsalt üle saada muidu maadlete nendega veel pikki aastaid .

ann ütles ...

Eestis näeb see ette lapse sundimist potile häda tegema. Selleks hoitakse last väevõimuga poti peal, kuni ta oma häda ära teeb. Lapse nutt kuulub asja juurde ja seda ei peeta millekski. Lõpuks väike organism murdub, vastupanu raugeb, nagu alkeeda-lastel Gitmo vangilaagris, ning nad teevad, mis kästakse - teevad oma häda potile ära. Mille peale öeldakse, et vaat kus tubli laps. Ja mis kõige tähtsam, tublid vanemad, kes oma lapse nõnda potile harjutasid, enamasti veel enne lapse 1,5 -aastaseks saamist.
------

Eestis on nii ETTE NÄHTUD, et potil käimina hakkamine toimub LAPSE MURDMISE JA NUTTES POTIL KINNI HOIDMISE meetodil? Tohoh! KES nägi nii ette? kes soovitas sellist "hiilgavat" meetodit? Mulle pole küll keegi sellist potile õpetamise meetodit veel soovitanud - siit teie blogist esmakordselt loen...

Ma ei pea ennast üldse kogenud lapsevanemaks (kuna ma pole paljulapseline ema), aga isegi minusugune algaja ema teab, et asju, mida, sa tahad, et laps teeb - näiteks potil käimine, on TÄIESTI EBALOOGILINE õpetada lapsele ehk sundimise, pahandamise ja keelamise kaudu. Soovitud käitumine ei tohi lapsel seonduda negatiivse emotsiooniga. Positiivne asi peab lapsel seonduma ikka postitiivse emotsiooniga, siis see kinnistub hästi - looogiš! Ehk siis asjade, mida sa tahad,et laps teeb - nende õpetamise juurde ei tohi kindlasti kuluda nutt, pahane hääl vms. Asjad, mida vanem tahab, et laps teeb, peavad lapsele seostuma positiivse emostiooniga ehk siis pott ja potti häda tegemine peab olema lape jaoks maailma toredaim asi! Ehk siis meelitamine, seostamine millegi positiivsega ja muidugi kiitmine-kiitmine-kiitmine. Isegi mitte potti tehtud häda eest ei soovitata noomida (ammugi mitte karsitada), vaid ikka ainult potti tehtud häda eest kiita-kiita-kiita.

Loomulikult on tänapäeval saada igas suuruses mähkmeid ja valik lapsevanema oma - kui lapsevanem EI VIITSI potilkäimist 1-2a lapsele positiivseks ja meeldivaks teha ega teda kiita - muidugi võib siis ka 3-4a lapsel lasta mähkmetes olla ja suure lapse tagumikule laiali määrdunud kakat pesta.

Kas tõesti on suure 3-4a lapse mähkmemajandus ja kaka pesemine lihtsam kui et 1-2a last potile meelitada ja teda teda kiita? Nii et ma ei saa sellistest vanematest hästi aru - muidugi, kui laps pole erivajadusega vms.

Lapse murdmisest (negatiivsest mõjutamisest) on asjakohane rääkida hoopis siis, kui on mingi ebasoovitav asi, mida sa ei taha, et laps teeb. Vat siis on asjakohane rääkida, et "kui vanem ebasoovitava tegevuse lõpetab ja laps isegi nutu ja jalgade trampimisega ei saavuta seda, et vanem tal uuesti seda teha lubaks, siis väike organism lõpuks murdub, vastupanu raugeb ja laps leiab endale mingi teise tegevuse ja vanem ütleb, et tubli laps". Nii et millegi mitte teha lubamine (näiteks see, et teie ei luba Roosil Juulit juustest kiskuda) on jah omamoodi murdmine. Sest juustetest kiskumine on ju nii lõbus - aga vanem, va sunnik, keelab seda lõbu juba ENNE, kui Roosi oma mõistus on niikaugele arenenud, et on võimeline aru saama, et juustest rebine tegelikult pole hea lõbustus.

Irja ütles ...

Juhtusin lugema Malluka blogi, kus ta rääkis sellest, et tema laps ei taha veel suuremat häda potile teha ja siis üks vanem sugulane oli teda selle pärast häbistanud. Sealsamas kommentaariumis kurtis üks teine ema, kes elab Iirimaal, et kardab Eestisse kolida, kuna ühiskondlik suhtumine potil mitte käia oskavatesse lastesse on väga tauniv. Loomulik, et kui on selline surve, siis emad hakkavad muretsema, pidama ennast puudlikuks lapsevanemaks ja last sundima. Suunamise ja sundimise vahel on ju väga väike vahe.

Mina teen nii, et räägin Roosiga iga päev, mis asi see pott on, ja hoian teda nähtavas kohas. Korra on ta sellele ka juba ise, vabatahtlikult peale istunud, nii et küll ta läheb :).

ann ütles ...

Ah, ja veel. Mõnedes riikides vanem ei saa olla kodus vanemahüvitise peal, vaid
peab üsna varsti pärast lapse sündi tööle minema. Väikest last hoiab hoidja/lastehoid. Hoidja ehk teeb rohkem mehaanilist tööd (mähku ära - uus mähku alla), saab oma palgaraha ja kogu moos. Vbl sellepärast on ka mõnedes riikides ka 3-4a lapsi nii palju mähkudes.

Irja ütles ...

Ma ei ütleks, et kolme- või isegi nelja-aastase lapse kaks kraamimine ebameeldiv oleks, mul ju Juuliga kogemus sellest olemas. See on minu oma laps ja ma armastan teda, tema aitamine on hingele hea, sest ma saan tema jaoks midagi head teha. Juuli puhul on see muidugi ka paratamatus.

Mallukas kirjutas väga huvitavalt oma tunnetest seoses oma tavalise kolmeaastase lapse aitamisest. Tema hinnangul on nii suure lapse s... rookimine "rõve" ja tekitab temas negatiivseid emotsioone. Seda frustratsiooni süvendavad teiste inimeste kommentaarid, kes leiavad, et nii suur laps peaks juba potil käima.

Minu meelest on Mallukas väga julge, et selle probleemi tõstatas. Kuid probleem ei ole mitte temas või Maris, vaid ühiskonnas, mis teda niimoodi tundma paneb. See on tõesti okei, kui kolmeaastane veel potiga täielikult sõbraks ei ole saanud ja kes seda osatavad, on rumalad inimesed, kellele ei ole vaja üldse tähelepanu pöörata.