Lapsevanema elu on vahel väga raske ja mitte ainult sellistes peredes, kus kasvab erivajadustega laps. Juulikesel on praegu kerge nohu ja ta ei saa seetõttu hästi läbi nina hingata. See teeb teda tusaseks ja virilaks ning paneb vahel isegi vihaselt röökima. Ta ei saa ju oma häda sõnadega kurta, ainult häälitsustega. Näiteks üleeile ja eile õhtul tegi Juulike nii kõva häält, et ma juba muretsesin, et mida naabrid küll ütlevad :). Uni tuli tal ka alles kella poole kahe paiku öösel, kui väike õeke juba sügavasti põõnas, ja siis kah alles pärast tissitamist. Ega meiegi Innoga enne kella kahte magama saanud ja seda siis juba kaks ööd järjest.
See kõik väsitab ja ega järgmisel päeval suurt midagi teha jaksa. Samas ega tavaliste lastega teistmoodi ole - kui nad on haiged, siis kisavad, ja uni on katkendlik. Inno rääkis, et tema kaks vanemat last olid sageli nädal aega jutti või isegi kauem haiged ning ega nemad siis eksnaisega samuti magada saanud. Laps on laps, erivajadustega või mitte, ning lapse haigus on alati kurnav. Eriti siis, kui vanem ise samal ajal haige juhtub olema. Sest sina ju puhata ei saa :).
Mida siis teha? Minu soovitus - kui võimalik, siis võtke järgmisel, magamata ööl vabalt. Ja ärge seadke endale üle jõu käivaid kohustusi. Mind lõõgastab kõige paremini vanade Hollywoodi filmide vaatamine (viimane valik: Doktor Živago Omar Sharifi ja Julie Christie'ga peaosades) ja ajakirjade lugemine. Tunnike endale ja ongi kohe palju parem tunne. Lapsed võib selleks ajaks multikaid vaatama panna. Selle pärast ei ole vaja ennast halvasti tunda, sest emad ja isad vajavad ka puhkust.
Koristamata toad ja pesemata nõud võivad oodata. Ma olen koristamishull, ma tean, kui väga võib närvi ajada üksainus voodi all olev tolmurull. Mul oli varem väga raske end maha rahustada ja sisendada endale, et see on okei, kui see seal ühe päeva veel on. Tundus, et see rull tuleb mind öösel unenägudes painama, kui ma seda KOHE ära ei korista. Kui ma veel Rakveres, lapsepõlvekodus elasin, siis käisin oma toa mitu korda päevas lapiga üle. Sest mul oli tunne, et muidu on must. Selle kohta on vist isegi mingi meditsiiniline termin, ma usun - mingi, mis lõppeb maaniaga? Mu koristamishullus hakkas taltuma alles siis, kui kohtasin Innot ja Inno oli väga üllatunud, et ma nii sagedasti koristan. Miks sa ennast niimoodi piinad, küsis ta. Tõepoolest, mõtlesin ma, aga läks ikka kaua aega, enne kui ma selle ühe tolmurulli ööseks voodi alla jätta usaldasin.
Nüüd koristan kord nädalas. Vahel kaks. Vahel kolm... Aga olukord on palju parem ja ma suudan juba koristamata toas rahulikult tooli peal istuda ja ajakirja lugeda. Ja uskuge mind - pärast on hästi hea tunne. Palju parem kui piinlikult ära koristatud toas. Ja kui aus olla, siis piinlikult ära koristatud toas pole üldse hea tunne, vaid kuidagi selline... nuditud. Ja üldse mitte loominguline. Lugesin hiljuti üht artiklit, kus vanematel soovitati lastel vahel ka segadust tekitada lasta ja seda segadust mitte kohe ära koristada. Sest segadus arendab lastel loomingulisust. Ma täitsa usun seda :).
Mõnusat molutamist!
Pildil fotomeenutus ühest viimasest suuremast segadusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar