pühapäev, 20. november 2016

Mis oli Soome ajaloo otsustavaim lahing?



Soome TV1 pealt tuli reede päeval kell 13 Soome 2007. aasta film Tali-Ihantala 1944. Päris mõtlemapanev.

Eestis on levinud arvamus, et Soome ajaloo jaoks oli otsustavaim Talvesõda 1939. aastal, kus vaenlane tagasi löödi. Aga soomlased ise peavad oma ajaloo otsustavaimaks lahinguks hoopis Karjala maakitsusel Viiburist kümmekond kilomeetrit põhja pool asuvate Tali ja Ihantala külade vahel 1944. aasta 25. juunist kuni 9. juulini peetud lahingut. Selles osales ligi 150 tuhat meest Vene poolelt ning 50 tuhat meest Soome poolelt. Lahingus õnnestus vaenlane tagasi lüüa.

Ses mõttes on lahing huvitav, et oli väga sarnane kuu aega hiljem Eestis peetud Sinimägede lahinguga, kus jõuvahekorrad olid sarnased, kus samuti olid toeks Saksa sõjaväelased, milles vaenlast rapiti palju rohkem, aga milles ei õnnestunud mingil põhjusel vaenlast tagasi lüüa.

Tali-Ihantala lahingu võit tõi Soomele iseseisvuse ja Eesti kaotas Sinimägede lahingus oma iseseisvuse. Miks nii juhtus? Vastust tuleb otsida ikkagi 1939. aastast, mil Eesti juhid oma riigi ära andsid, aga soomlased otsustasid vastu astuda. Soome otsus 1939. aastal tähendas seda, et nende suur juht Mannerheim ja muud juhid jäi ellu, eestlaste väejuht Laidoner aga saadeti Siberisse, kus ta hukkus. Sama saatus tabas Eestis teisi kõrgeid ohvitsere. Erandiks oli admiral Pitka, kel õnnestus 1940. aastal Soome põgeneda. Aga tema üksi ei suutnud mitte midagi. Eestlaste kõrgem sõjaväeline juhtkond saadeti surma, mistõttu polnud ka 1944. aastal kedagi, kes oleks suutnud mehi innustada ja juhtida.

Saatus tegelikult andis Eestile 1944. aastal uue võimaluse, aga suurim probleem oligi see, et polnud enam suurt kedagi, kes oleks rahvas võidule ja iseseisvusele juhtinud. Kõik olid venelaste poolt 1940-1941. aastal maha löödud või Siberisse saadetud.

Mis omakorda näitab, et vaenlasele ei tohi mingil juhul alla anda, maksku mis maksab. Kui vaenlane sisse lasta, hävitatakse esmalt kohe juhtkond, ehk lõigatakse pea maha. Ilma peata pole enam mingit sõjaväge ega võitlemist. See oli nii 70 aastat tagasi ja on ka nüüd. Mis omakorda tähendab, et Eesti praegune kaitsestrateegia, kus vaenlane lastakse sisse ja teda hoitakse kahe nädala jooksul metsast surve all, et abivägesid oodata, on täielik jama. Selle kahe nädala jooksul on võimalik hävitada sõjaväeline juhtkond ja pärast ei saa enam võimalik mingit võitlust pidada.

Ma ei kujutaks ette, et Soome kaitsestrateegia oleks midagi samalaadset, et peame kuskil metsas kaks nädalat vastu, kuni meile keegi appi tuleb. Soomlased naeraks selle peale kõva häälega. Aga mis siis, kui keegi appi ei tule?! Mis siis saab? Siis on ju pehmelt öeldes kööga. Või kui kõik on selle kahe nädalaga maha löödud, kellele siis üldse enam appi tulla? Kohapeal võimu võtnud vaenlasele?

Ehk siis: Eestis tuleb unustada igasugune jutt mingist kahest nädalast ja keskenduda sellele, et oma jõududega oleks võimalik vaenlane tagasi lüüa. Selleks tuleb välja õpetada ja relvastada vajalik hulk mehi, naisi ja minupärast kasvõi lapsi. Piirile tuleb rajada võimsad kaitserajatised koos suurtükipatareide ja rakettidega, et kõik vaenlase lennukid ja kopterid alla tulistada. Õhutõrjeks tuleb soetada lennukid ja Lääne-Eestisse või saartele paigutada Eesti oma lennuvägi. Soomest ja mujalt tuleb Eesti mehed tagasi tuua, pakkuda neile Eestis tasuvat tööd, selleks pole ükski raha liiga suur. Vahet pole, kust see raha võetakse, minupärast varastagu Eesti juhid see kasvõi oma Brüsseli kolleegide tagant. See, mis praegu toimub, et Eesti mehed on tööta ja neil lastakse kuhugi välismaale ära minna on täielik jama, see on täiesti vastutustundetu käitumine ja otsene oht Eesti julgeolekule. Niimoodi pole võimalik mingit kaitset üles ehitada. See on samasugune oma riigi kandikul vaenlasele üle andmine nagu 1939. aastal. Kas tõesti ei suudeta ajaloost midagi õppida?

Eriti märgilise tähendusega on asjaolu, et Soome iseseisvuse otsustavates lahingutes võitles 1944. aasta suvel tuhandeid Eesti vabatahtlikke, isegi filmis on eestlasel tähtis roll. Ühelt poolt on see muidugi tänuväärne, hõimuvendasid aidata, aga teiselt poolt: kui oma kodumaa sel ajal vaenlase kätte langeb, tekib küsimus, kas eestlaste roll ongi Soome eest võidelda?

2 kommentaari:

margus kiis ütles ...

Nooh, võtke ikka reaalselt. 1939 oli Soomel täiesti korralik, hästivarustatud armee ja ka geograafia soosis Soomet igati. Metsane maastik ei soosinud toona domineerinud tankisõda. Soome oli hästi kaitstud igas mõttes.
Eestil polnud ei korralikku armeed ega ka kaitsvat maastikku. N.Liidule vastu hakata ei olnud millegagi.
Iroonilisel kombel on Soome olnud Euroopa üks rahulikumaid piirkondi, millel on kogu kirjutatud ajaloo jooksul olnud alla kümne märkimisväärsema sõja ja needki enamuses 18. sajandil. Järgmised kaks olidki 1939 -- 44.

margus kiis ütles ...

Sinimägede lahingud olid suuresti mõttetud, ainult sakslastele aja võitmiseks head. Niikuinii oleks Nõuk Armee Eesti täpselt sama kiiresti ära võtnud, kuna lõpuks tuldi hoopis Läti poolt ja seal polnud suurt kedagi vastas.
Igasugu Mart Laari luulusid ei pea ka uskuma.