kolmapäev, 23. november 2016

Potipaanika. Kas lapse kaka kraamimine on rõve?



Huvitav, et laste potitamise teema nii palju emotsioone tekitab. Mis värk sellega on? Sellega on nagu vaktsineerimisega - seisukohad on vastandlikud ja nendest hoitakse kramplikult, kümne küünega kinni. Kuldset keskteed justkui ei oleks, ei tohikski olla.

On vanemaid, kes hakkavad oma last potile treenima juba pärast sünnitust - nagu minu vend Vello riputas oma lapsed pea alaspidi juba sünnitustoas. Neid peab enamus siiski „äärmuslasteks” ja keskmine varase potileharjutuse pooldaja hakkab seda oma lapsega tegema siiski ühe kuni ühe ja poole aastaselt. Mis seal salata - eks osaliselt selleks, et lasteaeda minnes häbi ei oleks. Loomulikult võetakse lasteaeda vastu ka mähkmetes laps ja ma ei usu sedagi, et tänapäeva lasteaedades lapsi potile sunnitakse, aga keegi ei taha taluda endal kasvatajate ja teiste vanemate hukkamõistvaid pilke, et noooh, sinu laps ei oskagi veel potil käia või!?!?!?  Ja mis veel sugulastest rääkida - alles sai pikalt ja laialt põhjendatud, miks see laps nii kaua tissi otsas rippuma peab, nüüd hakka seletama, miks laps häda ikka veel mähkmesse teeb. Ei ole üldse kerge olla lapsevanem ja eriti ema, sest kõik lapse „puudujäägid” kirjutatakse sinu kraesse, kas pole? Vaevalt jõuad ühe põhjuse, mille pärast ennast süüdi peaksid tundma, kaelast maha raputada, kui sulle laaditakse kaela uus süükoorem. Nagu sa oleks mingi koormakandja eesel ja mitte tavaline inimene. 

Mallukas räägib blogipostituses „Kaka” oma tunnetest seoses kolmeaastase tütre s... rookimisega ja ka sellest, kui häbi tal oli, kui üks naine teda vanaema sünnipäeval lapse mähkmekandmise pärast osatas. 

Minu meelest on kurb, et ühiskond noortes emades, kel isegi raske, selliseid vajakajäämise tundeid tekitab, ja seda asja pärast, mis ei ole üldse mingi probleem. Ma arvan, et ei ole ühtki normaalset ema, kes ei sooviks, et tema laps võimalikult vara potile läheks. Samuti teeb iga ema - ja isa - suure tõenäosusega kõik endast oleneva selleks, et last võimalikult vara potile saada. Ostab ilusa poti, keelitab ja meelitab, üritab last kommi ja šokolaadiga ära osta (vt Malluka blogi kommentaariumi), selgitab ja selgitab veel kord. Selgitab seni kaua, kuni keel ära väsib, aga vahel asjad lihtsalt ei liigu soovitud kiirusel, ükskõik kui väga sa seda ka ei sooviks.

See tuleb sellest, et lapsed ei ole masinad, mida on võimalik oma soovi järgi kruttida. Äratuskell hakkab helisema just sellisel kellaajal, millise peale sa ta eelmisel õhtul seadistasid, aga laps, kurask, seda ei tee. Vahel ei tee nad seda isegi siis, kui on ära kuulatud kõikide sõprade ja sugulaste ning isegi naabritädide nõuanded, loetud läbi kõik käsiraamatud ja internetifoorumid. Laps lihtsalt ei istu potile ja kõik, ja kui teda sinna - hellalt! - istutada üritad, siis hakkab kõva häälega kisama, nagu oleks nõelata saanud.

Nüüd jääb vanemal valida - kas jätkata selgitustööd, arvestades, et sellise „pehme meetodiga” ei pruugi ta jõuda kuigi kaugele, valida äraostmistaktika, arvestades, et sellisel juhul ta jääbki oma last ära ostma, või hakata kasutama jõulisemaid vahendeid - öelda lapsele, et mähkmed on otsas ja nüüd tuleb häda potti teha, või hoida teda poti peal kinni, kuni ta sinna häda ära teeb. Arvestades võimalusega, et hirmunud laps võib väga kaua häda kinni hoida - olen lugenud, et lausa kolm päeva! 

Teine küsimus on see, millal peab oma lapse potil käimise pärast muretsema hakkama. No ühe aastaselt ilmselt mitte, sellega on ilmselt kõik nõus. Kaheaastaselt? Osad leiavad, et jah, osad, et mitte. Kuna Eestis lõppeb vanemahüvitis lapse pooleteiseaastaseks saades, mil vanem läheb tööle ja laps lasteaeda (üldjuhul), siis sätitakse seda „õiget potil käima hakkamise vanust” just sinnakanti. Ja hakatakse muretsema, kui laps selleks ajaks - pooleteiseaastaselt - potil ei käi. 

Samas on potil käimine selline asi, mida ei saa kuidagi teha sundmise peale. Mõelge kasvõi enda peale - kui palju te tahate potile minna, kui tajute, et teistel on selle suhtes ÄÄRMISELT SUUR OOTUS ja kõik silmapaarid jälgivad teid? Pigem tekitab selline äärmiselt suur ootus pinget ja segadust, võimalik, et isegi protesti. Malluka blogis oli huvitav kommentaar, kus keegi kirjutas, et laps tahab häda mähkmesse teha seepärast, sest see on tema jaoks tuttav ja turvaline - kuna ta on sündimisest peale häda mähkmesse teinud. Tundub ülimalt arusaadav ja loogiline. Armsaks saanud asjadest on raske loobuda. Ja pott tundub läbi lapse silmade vaadatuna võõras, külm ja kõva. Mähe on mõnus, soe ja pehme. Palju mõnusam on häda mähkmesse teha!

Mõned vanemad on kirjutanud, et on last potile meelitanud kommi või šokolaadiga. Mina olen mõelnud, kas selline lähenemine on ikka õige. Kas ei saada sa lapsele niimoodi natuke vale sõnumit, ei ebameeldivat asja võib teha küll, aga ainult siis, kui selle eest piisavalt hästi makstakse? 

Mulle isiklikult tundub siiski, et kuni kolmeaastase lapse puhul ei ole siiski mõtet selle potil käimisega hulluks minna. Ja kolmeaastase puhul ei ole ka mõtet väga hulluks minna. Kuna lastele meeldib hullupööra oma vanemaid jäljendada, siis ühel hetkel saab uudishimu võõristustundest lahti ja nad lähevad ise potile. Ja jäävadki sinna käima.

Potil käimist kui sellist ei ole mõtet fetišeerida ja samuti on jabur seostada seda mingi kindla vanusega või oma lapse potil käimise vanust teistele vanematele eeskujuks tuua. Täpselt nõnda nagu laps hakkab käima siis, kui see talle sobib, nii hakkab ta ka potil käima just siis, kui see talle sobib. Kui ta on potiga sõbraks saanud. 

Nüüd mis puudutab seda, et lapse s... rookimine või kaka kraamimine, nagu mulle öelda meeldib, on rõve. Ma just kraamisin nelja-aastase Juulikese kakat. Teen seda iga päev ja kuigi ma loomulikult eelistaksin, et ta oleks tavaline laps ja käiks ise potil, ei saa ma ometigi öelda, et tema kaka kraamimine on rõve. Pigem on mul hea meel, et saan teda idata, tema jaoks midagi head teha.  Ja Portugalis kohtasin nii mõnigi kord naerusuiseid vanemaid, nii emasid kui isasid, kes vahetasid seal oma kolme- ja nelja-aastaste laste mähkmeid. See tundus nii loomulik. 

Eestis tundub nii vanade laste kaka kraamimine vanematele „rõve” seepärast, et nii arvab suur osa ühiskonnast, tavaliselt need nõukaaegsed vanemad, kelle enda lapsed on juba suureks kasvanud ja kellel on nüüd hea tänitada. 

Ehk siis. Don't fret! Elus on palju tõsisemaid asju, mille pärast tasub muretseda. Peaaasi, et laps terve ja rõõmu on. Ja küll te näete - ühel päeval, kui te seda kõige vähem ootate, teeb ta oma häda potti nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Ilma mingi palumise, meelitamise ega sundimiseta.

Pildil väike Roosike potiga tutvust tegemas. Päris sõber veel ei ole, aga huvitav on see asi tema jaoks küll. Praegu meeldib talle sinna asju sisse panna ja pärast välja võtta. 

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

õpetatakse seetõttu varakult, et laps oskaks vastavaid lihaseid kasutada.
Mõni omaarust peen, kuid samas vaene naisolevus fuihtab et ei armasta teiste laste kakat rookida. Ju siis jäi tal ka oma laste kakad rookimata ja need kasvasid s*ta sees.

Anonüümne ütles ...

Minu poiss tegi ka kuni 3 aastani püksi. Ma arvan, et kõige parem on eeskujuga harjutada.Näiteks ,kui ema läheb WC-sse, siis rääkida lapsega sellest toimingust. Selle väikse poti võib üldse silma alt ära panna. See ei ole mänguasi, küll ta hakkab ise end väljendama ja huvi tundma. Roosi on nutikas tüdruk.

Irja ütles ...

:). Eeskujuga õpetamine ongi olnud minu kasvatuspõhimõte. Õppisin seda oma isalt, kes ka mind nii kasvatas. Hambapesemise õpetasin Roosile ka eeskujuga selgeks. Roosi jälgis mind, kui ma vannitoas hambaid pesin, ja tahtis siis ise ka hambaid pesta. Nüüd ei ole teda üldse sundida vaja - jookseb iga õhtu ise vannituppa, osutab hambaharjale ja pastale ning nõuab: "Ämma, ämma!" Peseb ilusti ise oma hambad ära, hõõrub mitu korda üle :).

Anonüümne ütles ...

Õnneks ei ole teil poisslapsed, neil küll 4nda eluaastani mähkmeid kanda ei soovitata.
Minu 1,7ne ka veel ei käi potil ja muretsen küll juba selle pärast. Ehk see ikka treenimise küsimus on, ise olen laisk olnud lihtsalt. Kuidas siis lasteaias lapsed kuu või paariga õpivad potil käimise ära? Neid treenitakse seal süsteemselt (pannakse potile peale söömist ja peale magamist ja tekitatakse nii lapsel harjumus). Kodus sellist süsteemi ja režiimi ei ole lihtsalt, on kaos võrreldes lasteaiaga :)
Teine küsimus selle kuni neljanda eluaastani potil mitte käimisega on seotud keskkonnaga, ei ole ilmselt eriti keskkonnasõbralik nii palju mähkmeid prügimäele viia? Need ju ei lagune seal aastaid.

Irja ütles ...

Ära muretse, küll ta hakkab :).

Lastaed on kombinaat, seal on lapsele piisava süsteemsusega mida iganes võimalik õpetada. Ma sellepärast last liiga vara lasteaeda ei saadagi, et tal enne oma peaga mõtlemine välja areneks kui süsteem ta alla neelab. Kodune kaos on hea, see arendab loomingulisust.

ann ütles ...

Ma arvan, et siin on paljuski suhtlemisprobleem: kui lapsevanem ilusti põhjendaks, miks laps potil ei käi, näiteks:
"Laps mingipärast kardab potti, tal on poti ees mingi hirm, me pole sellest veel jagu saanud"
"Lapsel ei ole veel põie/soolekontrolli, ta ei valitse ennast - küllap kujuneb tal põiekontroll veidi hiljem kui teistel lastel"
siis enamus inimesi noogutaks mõistvalt ega õiendaks. Enamus inimesi tahavadki,et esmapilgul arusaamatuid asju neile seletataks/põhjendataks. Vaid väike osa inimesi on agressiivsed, kelle meeldib põhimõtteliselt õiendada ja pahandada ja kes mitte iilegi mittemingisuguseid seletusi ei kuula.

Teine aspekt on see, et paljud suhtuvad suurema lapse mitte potil käimisse nagu teie suhtute lapsele imetamise asemel RPA söötmisse - et kui ema/isa lihtsalt ütleb: "Aga ma ei taha oma last imetada, RPA on poes olemas ja mul on nii palju mugavam!" - eksole, päris okei teie meelst selline mõtteviis ei ole, te olete nõus kulutama üsnagi palju energiat,et sellise ema/isega vaielda! No vot - aga paljudele ongi lapsele RPA söötmine ja tegelikult juba soole/põiekontrolli omava lapse ikka mähkmetes pidamine sama ebaloomulikud nähtused. Sest eksole - just nendes maades, kus söödetakse sagedamini ilma mingi erilise vajaduseta RPAd, peetakse ka sagedamini ilma mingi erilise vajaduseta suuri lapsi mähkmetes. Meil Eestis aga peetakse õigeks last imetada, kui see on vähegi võimalik, ja saada laps potil käima esimesel võimalusel, kui tal põie/soolekontroll tekib.

Ehks siis proovisin selgitada, miks Eestis võib kriitika alla sattuda RPA-d söötev ja suurt last mähkmetes pidav vanem - kui kahtlustatakse,et ta teeb seda omal valikul. Aga kui vanem ära põhjendab "Mul ei olnud rinnapiima", "Minu lapsel pole veel kujunenud põiekontrolli/ta kardab potti" - siis üldreeglina suhtutakse ka Eestis mõistvalt ja "veriseks" ei minda.

Mitmel pool välismaal, jah, võid uhkelt kuulutada, et panid lapse omal soovil RPA-toidule ja pead teda omal soovil 3-4a mähkmetes. Sest seal on selline suhtumine normaalsus.

ann ütles ...

Lasteaias hakkavad lapsed paremini potil käima seetõttu, et lapsed jäljendavad paremini teist omasugust ehk siis teist last kui täiskasvanut. Ehk siis puhas jäljendamine.Midagi loomingulisust hävitavat ma siin ei näe, kuid muidugi oleks veidi imelik panna last AINULT seetõttu lasteaeda,et ta potil käima hakkas.

Ka pere II laps õppivat kiiremini potil käima, kui ees on teine väikelaps ehk temast veidi vanem õde/vend, kes käib potil. Noh, saab siis näha.

Irja ütles ...

No meie Roosike natuke kardabki seda potti. Kui teda selle peale istuma panna, siis ta raputab pead ja ütleb: "Ei-ei-ei!". Samas asju julgeb ta poti sisse panna küll. Ma arvan, et praegu on kõige parem see potiteema üldse unustada, sest siis kaob ka potile minemise pinge ja laps saab rahus selle poti ise avastada. Lastel tekib sageli tõrge asja või tegevuse vastu, mida vanemad talle poolvägisi tutvustada soovivad. Ja nagu eelmine kommentaator märkis - õpivad kõige meelsamini just eeskuju kaudu.

Näiteks meie Roosi armastab väga raamatuid vaadata. Kuigi tema issi eelistab raamatutele internetti ja Roosil on oma i-pad, võtab ta sellegipoolest pihku just raamatu. Kuna mina loen kogu aeg raamatuid. Vahel vaatab Roosi oma i-padist multikaid ja vahel loeb raamatuid, jäljendades nõnda meid mõlemaid.

Mis puudutab RPAd, siis jah, mina pooldan imetamist ka kaitsen seda ka edaspidi kirglikult, aga ma saan aru ka sellisest emast, kes puhtalt mugavusest RPA kasuks otsustab. Või mugavusest keisrilõikega sünnitab. See ei tähenda seda, et selline ema minust kuidagi kehvem ema oleks. Kui sa tunned, et imetamine on sinu jaoks liiga raske ja tekitab depressiooni, siis on igal juhul parem võtta appi RPA. Kõige tähtsam on see, et ema oleks rahulolev ja õnnelik, sest siis on rahulolev ja õnnelik ka laps.

Mari ütles ...

Minu teine laps oli ka poti suhtes tõrges kuni ma peale 2-aastaseks saamist tal lihtsalt mähkme ära võtsin. Algul sirtsutas muidugi tuppa, seda valvasin ainult, et kuskile voodisse või diivanile ei tee. Ja magamise ajaks panin mähkme peale uinumist. Pott seisis keset tuba ja juba paari päeva pärast hakkas ta lihtsalt potil käima. Ei öelnud ega küsinud midagi, läks lihtsalt istus maha ja tegi oma häda ära. Siis kiitsime ja nii ta läkski. Mõni aeg lasime veel palja pepuga käia, aga varsti sai ka pükstega hakkama. Öine mähe on siiani kasutusel (laps nüüd 2,5) aga päeval pole mingit probleemi. :) Olen ka seda meelt, et sundides ei saa midagi, aga võimalus peab olema ja lapsed kasutavad seda päris hästi. :)

Irja ütles ...

Seda taktikat tasub täitsa proovida, aitäh :).

ann ütles ...

Jah, kaasaegstele mähkmetele heidetakse ette ka seda, et laps ei koge märja mähkme/märgade pükste tunnet, kuna kaasaegne mähe ongi kogu aeg nagu kuiv.

Üks võimalus on võtta mähkmed lihtsalt ära ja lasta pissida põrandale või püksi (väikseid aluspükse on kerge puhtaks lobistada). Vanasti pandigi üle 1a lapsele püksid jalga - kuna marlimähkmed üle 1a pissi niikuinii kinni ei pidanud, tähendab, et neid oli mõttetu panna. Seega siis püksid ja pesti mähkmete asemel pükse. Või suvel soojal ajal pissid lapsed õues lihtsalt maha - siis polnud vaja koristadagi.
Märgadest püksest/pissiloikudest pääsemiseks oli laps ise motiveeritud potil käima hakkama niipea, kui atseda vähegi suutus. Aga mõnele see ei meeldi, kuna laps võib ju tekitada läbu - täis pissida/kakada näiteks vaiba, diivani...

Uudsem võimalus on, et suuremal lapsel võetakse Pampersid alt ära ja asendatakse need "vana hea märja mähkme tunde" kogemiseks kaasegsete riide-ökomähkmetega (Hipsik ja mis nad on). Seal on mingid ökod püksid või ümbrismähkmed, mis pissi läbi ei lase. Sinna sisse käib vahetatav mähkmesisu (vist marlist), mis saab märjaks. Puudus on see, et eks need ökoasjad maksavad kah hea kopika.

Meie külas üks kasutas ökomähkmeid ja tema poiss hakkaks potti pissimist eelistama kuskil üle 1a ja 1,5a olid (vähemalt päevasel ajal) mähkmed üldse alt ära ning poiss küsis häda korral ilusti potile. Muidugi, kõik lapsed veel ei räägi 1,5a, nii et tal oli üleüldiselt varajase arenguga poiss kah.