Kui Jüri Luik meile kevadel oma valimisliidu ideed tutvustas ja kampa
kandideerima kutsus, siis ega ma pikalt kahelnud, ütlen ausalt. Muidugi, siis
oli selle verisulis valimisliidu nimi veel „Põliskeskerakondlased”, mis oli
minu meelest selline äge, establishmendile vastanduv ja võiks isegi öelda, et
seksikas nimi. Selleks ajaks oli selge, et Keskerakonna ülevõtjatele pandud
lootused polnud end õigustanud ja poliitareenilt taanduma sunnitud Savisaarest
oli jäänud järele tühi koht, mis vajas täitmist. Nii et miks mitte
Põliskeskerakondlased? Kes peaks oma rahvast ja kitsamalt oma kogukonda kõige tähtsamaks
ja teeks nende heaks kõik, mis nende võimuses. Olin käsi ja tutvustasin Jüri
ettepanekut ka Innole. Innole mõte meeldis ja ta oli samuti nõus punti lööma. Mõne
aja pärast sai „Põliskeskerakondlastest” „Võru eest”, mis on lihtsam ja
tegelikult ka parem nimi – meie mõte ongi see, et Võru linnavalitsus peab
seisma ennekõike Võru eest. Erakondade linnapeakandidaadid on nagu kitsed kahe
heinakuhja vahel, sest peavad seisma ka oma Tallinna peakontori eest ja seda,
mis seal salata, ennekõike ja pahatihti teiste arvel. Meie aga saame seista
ausalt ennekõike Võru inimeste eest.
Jüri ütles ka, et meie „perekonnanõukogu” võiks ära otsustada, kumb
meist valimisliidu esinumber ja linnapeakandidaat võiks olla. Tema arvates
passiks me sellesse ametisse mõlemad ja naislinnapea oleks võib-olla isegi
huvitavam. Mina teadsin aga kohe, et ei ole paremat linnapeakandidaati kui
Inno. Okei, praegust maskuliinset kandidaatide rida vaadates (Andres Kõiv, Ülo
Tulik, Jüri Kaver, Anti Allas, Anti Haugas, Tõnu Jõgi) oleks ehk tõesti šeff,
kui meil oleks kandidaat naine, aga tunnistan ausalt, et mul lihtsalt pole
sellist ambitsiooni. Olen vaikne kirjanik ega tunne end eriti hästi rahva ees
esinedes. Inno seevastu on kui selleks sündinud – ta läheb siis alati justkui
särama, kui oma ideedest räägib, ja neid ideid jätkub tal alati. Niipea kui ta
Jüri ettepaneku vastu võttis, hakkas ta aju genereerima mõtteid, kuidas Võru
veel lahedamaks linnaks teha, ja Lõunalehe peatoimetaja Urmas Paidre sai tema
ideedega peaaegu kaks ajalehe külge täidetud. Ma ei hakka neid siin ümber
jutustama, neist räägib Inno ise, küll aga tahaks peatuda sellel, miks on Inno
Võrule parim linnapea.
Esiteks. Inno on väga
töökas. Kes Võrumaa Teatajat loeb, on kursis, et Inno võis ühte lehte kirjutada
isegi kuni kümme lugu. Isiklik rekord oli vist 12 lugu. Isegi Urmas Paidre lõi
käsi kokku, et kuidas üks inimene nii võimekas on. Kui keegi teine jättis oma
loo tegemata, siis tegi Inno selle nurisemata ära. Viis mitmel korral toimetuse
koosolekuid läbi, kui peatoimetaja seda mingil põhjusel teha ei saanud. Olen
täiesti kindel, et samasuguse pühendumusega töötaks ta ka Võru linna ja linnarahva
heaks.
Teiseks. Inno on väga kaastundlik ja hea südamega ning paneb tähele iga
inimest. Tõesõna – ma ei ole kohanud teist nii head ja võiks isegi öelda, et
härda südamega inimest kui Inno. No võib-olla ehk mu isa, kes sündinud Võrumaal
Osulas. Kui Inno veel Võrumaa Teatajas töötas, siis olin teinekord pahane, et
miks tal intervjuud tehes nii pagana kaua läks. Inno siis koju tulles seletas,
et ei saanud varem ära tulla, sest inimesel oli suur mure ja ta püüdis teda
aidata. Sageli peatasid inimesed Innot tänaval, et talle oma muret kurta, mõned
teevad seda siiani. Innol on alati aega, et neid ära kuulata, ja nendega
vajadusel kasvõi tund aega järjest jutustada. Mina kärsitu inimesena kipun siis
alati nihelema, aga Inno mitte kunagi. Tal on süda õiges kohas ja ma olen
täiesti kindel, et samasuguse empaatiaga suhtuks ta inimeste muredesse ka Võru
linna tüüri juures.
Kolmandaks ja viimaseks (et teid mitte ära tüüdata). Inno on äärmiselt
järjekindel. Ärge laske ennast tema õrnast hingest ja soojast südamest
eksitada. Kõik, mis ta ette võtab, selle ta ka ellu viib. Oleme omavahel
naljatanud, et kõik meie unistused on täitunud. Suur osa selles on Innol, kes
on meie perekonda vankumatu järjekindlusega nende poole tüürinud. Ja kui kohe
pole õnnestunud, siis on õnnestunud teisel katsel. Nagu Inno armastab
naljatada: „Ülikooli sain sisse teisel katsel, abielu õnnestus teisel
katsel...” Aga õnnestunud on alati. Ma arvan, et oma osa on siin Inno suurel
õppimisvõimel ja oskuses elu pakutud võimalusi ära kasutada. Olen kindel, et samasuguse
järjekindlusega viib ta ellu ka oma Võru linna edu ja hüvanguga seotud plaanid.
Mis siis veel? Inno on maailma parim isa oma kahele väikesele
tütrekesele – viieaastasele Julia Eveliinale ehk Juulikesele ja kahesele Aurora
Victoriale ehk Roosile. Tal on nende jaoks alati aega. Olete kindlasti näinud
teda Võru linna vahel Juulikese käru lükkamas. Angelmani sündroomiga Juulike on
oma issi päikesekiir ja Inno ütleb, et Juulike annab talle jõudu.
Ahjaa, seda pean ma ka ilmtingimata mainima, et Inno teeb maailma
parimaid pannkooke. Ja ka paljusid muid toite, üks tema firmarooge on veel
pasta bolognese. Samuti ei ole ta mingi siidinäpp – kui kodus miski asi katki
läheb, siis võib mürki võtta, et Inno oskab selle veel sel samal päeval ära
parandada.
Meil on auto, kakskümmend aastat vana Audi, aga kasutame seda
võimalikult vähe, sest meie perele meeldib jalutada. Võtame sagedasti ette
pikki jalutuskäike Võru linnas ja meie erilisteks lemmikkohtadeks on Katariina
allee ja Tamula rannapromenaad, kus meid võib sagedasti ringi patseerimas näha.
Inno arvates on Võru Eestis parim koht elamiseks ning teda, Tallinna poissi, on
kogu elu Lõuna-Eestisse tagasi kiskunud. Veetis ta ju kõik oma lapsepõlve
idüllilised suved vanaema Ida-Rosalie juures Aravul. Kui Innol avanes 2010.
aasta märtsis võimalus Võrru tööle tulla, siis ta ei suutnud oma õnne uskuda.
Ta pani kohe meie autole hääled sisse, tõmbas ka minu autosse ja nii me siia
jõudsimegi. Siin sündisid meie kaks väikest tütrekest ja me ei võiks olla
õnnelikumad.
Meie neljaliikmeline pere elab kesklinnas Kreutzwaldi tänaval asuvas
kortermajas. Meie pesa on pisike, aga armastus üksteise ja Võru vastu on suur.
