neljapäev, 30. november 2017

Noored mehed, hoidke oma till püksis, seda vähemalt Eestis!

Väljavõte Päevalehe veebist.

Poliitikarindelt tuleb taas sõnumeid, kuidas riik läheb meeste, see on isade vastu sõtta. Vahendeid valimata. See sõda on kestnud juba mitukümmend aastat, terve inimpõlve ning paljud isad ja mehed on selles sõjas täiesti vaeseomaks tambitud. Aga sellest on veel vähe, kuigi selles sõjas on põhiliseks kannatajaks lapsed. Riik hävitab oma lapsi ja nende tulevikku. Täiesti arusaamatu ja ogar käitumine, mis on väljunud kontrolli alt ja millele keegi ei suuda piiri panna.

Mina omast kogemusest võin küll soovitada Eestis meestel till püksis hoida ja mitte lapsi saada, kuni olukord on tugevalt isade kahjuks kaldu. Mehi küll utsitatakse muudkui lapsi saama ja lastega aega veetma, aga reaalsus on see, et vanemate lahutuse korral (aga lahutatakse pooled abieludest) mõistetakse lapsed ema juurde elama ning isalt mõistetakse välja elatis. Väga paljud isad pärast seda enam oma lapsi ei näe.

Kogu riigiaparaat ratsutab edasi isade seljas. Emasid kasutatakse ära ja emad teevad kõik selleks, et lapsi mitte isadele näidata ega isade juurde lasta, sest muidu tekib isadel õigus elatise tasaarveldamiseks. Seda ei saa lasta sündida, sest isad on need, kes ei pea mitte lastega tegelema, vaid pappi pritsima. Pole siis ime, et Eestis on tekkinud terve elatisevõlglaste armee ja see üha paisub. NB! Elatise minimaalne kohustus on Eestis ühe lapse pealt pool alampalka ja see tõuseb igal aastal koos alampalga tõusuga, arvestamata, et paljud isad teenivadki alampalka ja/või nende palk ei tõuse koos alampalgaga.

Ning riik, selle asemel, et olukorda lahendada ja isasid aidata, on läinud isade vastu sõtta. See on suur erinevus näiteks Soomega, kus pole mingit elatise probleemi ega mingit sõda ja kus juba arutatakse seda, et kui lapsed viibivad võrdselt nii ema kui isa juures, siis on ka isal õigus osale lapsetoetustest. Eestis võib senist arengut arvestades sellisest lahendusest ainult und näha, siin lüüakse kirvega, ja vastu päid saavad nii isad kui lapsed.

Põhiliselt kannatavad lapsed, kes saavad eluaegse trauma isadest ja tervetest isapoolsetest suguvõsadest vanemliku võõrutamise tagajärjel. Teaduslikult on ära tõestatud, et vanemlik võõrutamine mõjub lapse psüühikale samamoodi ja jätab samasuguse trauma kogu eluks nagu seksuaalne väärkohtlemine. Millegipärast on seksuaalne väärkohtlemine karistatav, võõrutamine aga mitte. Põhjus on arusaadav: võõrutamises osaleb riik ise ja riik ennast karistada ei soovi.

Karilaid ütleb, et nüüd minnakse ka „kolmandate isikute” kallale, kelleks on kuuldavasti vanavanemad. Ehk siis: vähe sellest, et ka vanavanemad on lapselastest riigi abil ära võõrutatud, nüüd hakatakse neiltki raha nõudma. Kirsturahad pannakse hakkama.

Oehh ...

Ma ise olen sellest sõjast läbi käinud ja oma lapsi pole 12 aastat näinud, kuigi enne lahkuminekut tegelesin lastega põhiliselt mina. Ma pole kuhugi põgenenud, olen olnud kogu aeg olemas. Olin endisest abikaasast lahkumineku ajal ettevõtja, FIE, töötasin kodus. Masu tõttu tekkis elatise võlgnevus, mispeale arestiti kohe kõik FIE arved koos seal oleva raha ning nõuetega maksuameti vastu, mis muutis ettevõtlusega tegelemise ja tulu teenimise võimatuks. Pärast seda algatati maksmata elatise tõttu kriminaalasi ja mulle mõisteti lausa vanglakaristus, mistõttu ei saa ma teha erialast tööd - ja NB! seda kõike seoses elatisega. Nüüd olen juba üle aasta olnud töötu ning täielikul riigi ülalpidamisel. See on 10 aastat kestnud sõjapidamise tulemus. Ja minusuguseid mehi on Eestis tuhandeid, kes on niimoodi ära sandistatud.

Kusjuures enne seda sõjakäiku olin igapidi korralik isa, mul oli korralik sissetulek ja polnud mingeid probleeme kohustuste tasumisega. Elatise asi on elu täiesti pea peale keeranud ja asi läheb iga päevaga ainult hullemaks. Ma ei saa aru, miks või kellele seda vaja on?! Miks on vaja mehi ja isasid niimoodi sandistada? Miks on vaja koostada võlgnikest isade nimekirju, mille tõttu koolis lapsi narritakse? Kes sellest kõigest võidab? Ma olen selle peale mõelnud ja minu mõistus seda ei võta.

P.S. Ma olen nõuka ajal üles kasvanud ja nõuka aja lõpus nägin sarnast enesehävitajalikku tegevust ise pealt, kui sõjaväkke võeti isegi sandid, kellest paljud ei tulnud enam koju tagasi. Noori mehi kasutati lihtsalt ära surma-agoonias tõmbleva süsteemi elushoidmiseks. Kohati on tunne, et Eestis on praegu samasugune olukord: agoonias süsteem võtab viimast, sest pikemas perspektiivis on praegune tegevus ühiskonna seisukohalt selgelt hukatuslik.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui pole enam bükse, pole ka probleemi.

Anonüümne ütles ...

Laste eluaegne trauma on liialdus, laps ei tea puudust tunda sellest, mida ei oäe, ei mäleta, ei näe, ei tunne. Ütlen enda kogemusest muide, ise taastasime isaga suhted alles täiskasvanuna ja pole midagi katki, väga lähedased.
Loomariigis kasvatab poegi peaasjalikult vaid emasloom, isane laseb jalga, meestel on lihtsam uuesti paljuneda, sinu eks ei oleks uut pesakonda enam toota saanud. Loodan, et suhtled ühel päeval oma poegadega taas.

Anonüümne ütles ...

Kui emasloom tahab pojad üles kasvatada ainuisikuliselt, isa nende ellu laskmata, tuleks isasloom vabastada elatise maksmisest. Minu lapse isasloom maksab miinimumelatist ja näeb järglast nii palju kui soovib.

Selles mõttes ma Innot mõistan, tean juba ka noori mehi, kes kardavad eesti naistega last saada, et äkki naine ei näita neile ka last nagu eksile tegi. Hirm on õigustatud ja Eestis asjad vildakad, see on selge. Muidugi kõik lood on väga erinevad, mulle kurtis üks 9-aastane tüdruk, et ema ajab isa kohe ukse tagant minema, kui isa tuleb, laps igatsevat isa, aga isa pani minema ühiselt võetud laenurahaga, mida jäi maksma ema, kes jäib selleks kahe kohaga tööl. Rasked lood kõik.