Eestis armastatakse edetabeleid. Ühtlasi armastatakse rääkida, et Eestis on hea elada. Ent hea elamise, see on õnnelikkuse edetabeli järgi on Eesti alles 66. kohal, tagapool KÕIGIST oma naabritest, nii Lätist, Leedust kui isegi Venemaast, rääkimata Soomest.
Eesti on Valgevene tasemel, Valgevene on aga täis-totalitaarne riik. Mis justkui viitab, et ka Eesti on totalitaarne, sest inimesed on reeglina õnnelikud vabades ühiskondades.
Näiteks edetabelis on eesotsas Norra, Taani, Island, Šveits ja Soome. Sama esiviisik on püsinud muutumatuna juba aastaid. Taani on saanud üle maailma kuulsaks oma õnnetundega, mida kutsutakse hygge-ks ja mida tullakse Taani nautima ja õppima üle terve maailma. Hygge tähendab eelkõige seda, et inimesel on palju aega, et veeta seda koos oma lähedaste ja sõpradega ning tegeleda hobidega.
Inimesed on Taanis tõesti õnnelikud. Linnas tulevad inimesed vastu, naeratavad siiralt ja teretavad. Võhivõõraid inimesi tänaval teretatakse. Aga Eestis? Eestis vaatavad inimesed kas maha, justkui oleks häbi kogu aeg, või vahivad lihtsalt morni näoga, keegi ei naerata, et mitte paljastada oma hambutut suud. Inimesed, kui tahaksidki naeratada, siis häbenevad. Ja kes ütleb Eestis võhivõõrale tänaval tere? Seda vaadatakse nagu napakat!
Eestis võiks ausalt tunnistada, et elu on SITT, isegi väga SITT. Muutused algavad sellest, et tunnistatakse tõde. Sealt edasi on juba võimalik hakata vaatama, kuidas ja mida annab paremaks teha.
Aga kuni Eestis korrutatakse nagu mantrat, et elu on hea, ei muutu mitte midagi. Senikaua on Eesti nagu Valgevene. Ka Valgevenes räägitakse, et seal on elu kõige parem maailmas.
Ja mis veel: uuringud näitavad, et mida õnnelikumad on inimesed, seda enam on nad tootlikud. See tähendab leiutisi, avastusi ja uuendusi, mis tagab omakorda majandusliku õitsengu. Siin on lahendus ka Eesti vaesuse probleemile: kuni inimesed on õnnetud, ei kao vaesus kuhugi ja ei saabu mingit majanduslikku õitsengut.
Eestis tuleb luua inimestele võimalused olla koos oma pere ja lähedastega, sealt edasi võib oodata edusamme igal pool mujal.
Eesti riigi eesmärk on ju see, et inimesed oleksid õnnelikud, või mis?!
7 kommentaari:
väga üldine jutt on see, ikka konkreetselt võiks tegeleda
Midagi on selle tabeliga viltu. Portugal ja Kreeka meist palju tagapool? Sügaval kriisiajal, kui mind läbi kohtute lohistati, et võimalikult ruttu saaks tänavale tõsta, kuulsin töötutest kreeklastest, kes sealsetes tänavakohvikutes tšillisid ja veini jõid.
a.
Seal Kreekas ja Portugalis on Saksamaa survel viimastel aastatel kõvasti kärpeid tehtud, mistõttu on inimesed väga õnnetud. Islandil loobuti kärbetest, saadeti välismaised kreeditorid pikalt ning Island on maailmas 3. kohal õnnelikkuse koha pealt. Eesti oleks võinud kah seal olla. Saata kõik välispangad perse ja aidata rahvast, aga keerati rahvale nuga selga, et panku päästa. See oli suur viga, mis võibolla määrab isegi eesti rahva saatuse pikemas perspektiivis.
Täpsustan, et Kreeka ja Portugali survestajad on Saksa pangad.
Taanis teretatakse väikestes kohtades, suurlinnades mitte, Kopenhaagenis kindlasti mitte, mis ei tähenda muidugi seda, et ei naeratataks. Naeratatakse ikka.
Enne kärpeid olid Kreeka ja Portugal nn õnnetabelis sellegipoolest meist maas. Mis on veider ka ainult rahalisest aspektist vaadates.
Aga rõõmsad on ka tänased kreeklased, kes lihtsalt oskavad lõdvestuda ja olla sõbralikud. Ja ka Küprose rahvas, kes samuti veidral viisil lausa tabeli lõpus. Õnn ei ole rahas, seda endine vaene ja nüüdne kitsi eestlane, erinevalt kreeklasest, ei mõista.
a.
Eestlasi ja kreeklasi võrrelda, tule taevas appi, ühtedel on päike, teised vaid soovivad jonnakalt "päikest" üksteisele.
Kus on päike, seal on elu
Postita kommentaar