Nõukogude ajal oli Eesti majandus ja kogu muu elu lõpuosas stagneerunud ja see tuli käima tõmmata. USA majandusteadlane Jeffrey Sachs soovitas Ida-Euroopale šokiteraapiat - kiiret üleminekut turumajandusele, see on turu avamist kiirkorras ja see töötas - Eesti rebis kiiresti ette kõigist oma saatusekaaslastest ja Mart Laari valitsus on saanud selle eest palju rahvusvahelist tunnustust.
Ent siis jäi areng seisma. Euroopa Liiduga liitumine tõi vahepeal lisaraha ja tekitas mulli, mis lõhkes ja pärast seda on olnud üks suur vindumine. Lihtne seletus on see, et samal ajal kukkus auku Soome majandus ning Eesti järgnes Soomele. Aga Soome puhul polnud see üllatus - ülikõrged maksud pidid varem või hiljem tooma kaasa mulli lõhkemise ja languse. Ent Eestis polnud võrreldes Soomega veel mull jõudnud tekkimagi hakata, Eesti oli majanduslikus mõttes teinud kõik õpiku järgi. Aga ikka see ei töötanud. Mistõttu viimases hädas on hakatud kopeerima Soome ja ülejäänud Põhjamaade mudelit, sellega seoses ka vigu, nagu praegune kiire aktsiisitõus ja üldse kõrged maksud. Ent nii nagu kõrged maksud on pannud haritud ja ettevõtlikud inimesed Soomest lahkuma, on see pannud ka inimesed lahkuma Eestist. Seejuures lahkutakse Eestist isegi Soome, kus vanast rasvast püsivad veel toetused, näiteks lastele, erivajadustega inimestele ja vanuritele võrreldes Eestiga mitu korda kõrgemad.
Aga stopp. Tuleme tagasi Eesti juurde. Oli šokiteraapia - see töötas. Siis edasi - siis tuli uus šokitaraapia, ja siis uus, ja siis jälle uus - ikka seesama šokiteraapia. Eesti või õigemini Eesti juhid sattusid sellest, šokiteraapiast ja selle võlust nii vaimustusse, et sellega on jätkatud nüüd juba 25 aastat. Praegune kiire aktsiisitõus pole samuti mitte midagi muud kui järjekordne šokiteraapia, mida seekord veab Keskerakond. Meenutuseks: šokiteraapiaga tegi algust Isamaa, IRLi eelkäija, siis jätkas Reformierakond ja nüüd on järg Keskerakonna käes. Jääb mulje, et muud Eestis ei tuntagi kui šokiteraapiat. Ja iga valitsuserakond tahab sellega käe valgeks teha.
Nagu öeldud, tulemus on katastroof. Pärast üleilmset finantskriisi pidi Eesti teoorias kiiresti kasvama hakkama, kuna tehti kärped ja võlg puudus. Inimesi oli lihtne lahti lasta ja kõik oli nagu õpikus kirjas. Aga ometi läks vastupidi: Eesti majandus tardus samamoodi nagu Soome, mis ometi ägab laenu- ja maksukoorma käes. Ent paradoksaalsel kombel tuuakse nüüd hoopis Soomet Eestile eeskujuks. Jeffrey Sachs, kes koostab nüüd rahvusvahelist õnneindeksit, toob teistele eeskujuks Soomet ja teisi põhjamaid, kuna seal on inimesed õnnelikud ja see on innovatsiooni puhul kõige tähtsam.
Eesti on rahvusvahelises õnneindeksis isegi tagapool kui Kuuba. Täiesti pekkis omadega. Mis siis valesti läks? Aga lühidalt öeldes see läkski, et tehti liiga palju šokiteraapiat ning rahvas on väsinud. Ära kurnatud. Olgem ausad, juba mitu viimast aastat inimesed Eestis lihtsalt lohisevad kõigi nende reformidega kaasa. Mingit kvalitatiivset hüpet, tegelikku arengut ei toimu. Ongi jäänud ainult šokk ja teraapia. Areng seisab, ja mitte sellest, et oleks stagnatsioon, vaid sellest, et inimesed on läbi nagu kaltsud.
Mis on lahendus? Kõigepealt tuleks lõpetada šokitaraapia ning lasta rahval mõnda aega rahus elada ja kosuda. Praeguses olukorras kiire kasvu taotlemine on sama mis laiba reanimeerimine - sellest pole midagi kasu. Abi poleks ka enam Eesti „oma Trumpist”, sest Trump valiti USA tardunud majandust käima tõmbama. Eestis on vaja vastupidi, mõnda hingetohtrit, kes aitaks tugevas stressis ühiskonda rahustada. Eesti aastakümnete pikkusest šokiteraapiast ära trööbatud rahvas otsib viimasel ajal lohutust kivikestest, mistõttu võiks Eestit vabalt juhtida mõni Ketuti-sarnane armastuse-guru.
Või mis, kullakesed?!
7 kommentaari:
Kui laev, mis silmnähtavalt upub, ja millest Sa siin oled korduvalt kirjutanud, siis - rotidki lahkuvad. Muidugi ei ole õige inimeste kohta nii öelda, see on nö ülekantud tähenduses. Aga mingi point siin on. Kõik mu neli last on lahkunud välismaale ja pole mingit märki, et käivituks programm - talenid koju. See tõde tuleb mul lihtsalt alla neelata. Hea, kui jõuludeks kaardi saadavad.:) Abiks ikka.
Väga õigesti ja hästi kirjutatud. Nii ongi. Tõmblemine hakkas peale 1990ndate alguses ja kestab siiamaani. Ühtki päeva ei saa rahus veeta, ilma et ei muudetaks mingit seadust, ähvardataks sõjaga või tõmmataks muud moodi kõri kinni. Nii väsinud sellest. Lisaks kogu aeg mingi helge tuleviku ootamine, mida ei saabu kunagi, kuigi lubatakse, et kannatage natuke veel, siis jõuame kohale.
Ei igatse enam muud, kui päikest ja sooja sinist merd, istuks merekaldal ja vaataks laineid lõpmatuseni... Lihtsalt ei jaksa enam, väsinud elust Eestis. Eriti peale kogu seda meeletut äsjalõppenud üldrahvalikku raevu ja kaklust.
Viimasele, aga kes sul käseb sellest osa võtta ja seda endast läbi lasta? Ära menetle kaasa, ära lase endast läbi, tegele endale meeldivate asjadega siis. Sa ei pea olema samasugune lammas karjas ja teistega kaasa jooksma ning koogutama.
Jah, sellest a la "ära jumala pärast oma supikausist kaugemale vaata" meil kõik algabki.
a.
Supikausist tuleb just väga palju kaugemale vaadata, aga mitte suunal, mis kõigile lammastele ühtviisi ette antakse.
Avarda oma maailma.
noh avardad oma maailma ja mis edasi? suures plaanis see ei aita, sest su ümber on ikka seesama lambakari mis ennegi.
mis sellesse ühiskondlikku šokiteraapiasse puutub, siis me arvame, et ev jaoks on kriitiline punkt juba möödas ja ilmselt ei aita enam miski.
Hangi enesele üksik metsaonn ja hakka seal mediteerima? Tubli, aga mis sest ka teistele kasu on? Näiteks 60 000le nälgivale eesti lapsele?
Üks väike avardav meeldetuletus: ajakirjandus on ühiskonna valvekoer.
a.
Postita kommentaar