Inno ja Irja kohvik

Kohvik esitleb: IRLi salavideo

2012-02-01T06:03:00.001+02:00

Pikaajaline Isamaaliidu, hiljem IRLi liige Jaak Vackermann (mees, kelle Liisa Pakosta äsja oma Facebooki sõprade hulgast välja viskas, video pärast) on pannud juutjuubi üles IRLi nn pleenumi video 13. augustist 2011, kus kampsuniteks ristitud IRLi liikmetel soovitatakse erakonnast vabatahtlikult välja astuda ja kus vastastikku öeldakse muid inetusi. Videost on näha, kuidas Laar kaotas oma erakonnas ohjad.

Filmisoovitus: Rambo III

2012-01-29T21:02:00.001+02:00

Väljavõte IMDb kodukalt.

Kuivõrd Afganistani sõda on taas päevakorral ning eestlased taas sellesse sõtta tõmmatud, on paslik vaadata filmi aastast 1988 Rambo III, mis jutustab sellest, kuidas ameeriklased võitlesid vapralt NLiidu vastu koos islamivõitlejatega, keda nüüd on moodne rätipeadeks sõimata. Siis aga kõlbas amidel neid "rätipäid" toetada küll, islamivõitlejate vaprus omakorda demoraliseeris NLiidu armeed ning sellega kogu liitu, mis aitas kaasa liidu kokkuvarisemisele. Seega peaks eestlased olema oma vabaduse eest neile rätipeadele tänulikud, sest võideldi ju ühise eesmärgi nimel. Nüüd aga käivad eesti poisid oma kunagisi kaasvõitlejaid nottimas. Tekib küsimus, kas see on eetiline?! Millist moraali seal eesti poistele õigupoolest õpetatakse, kas vaprust lahinguväljal, või igal juhul tugevamale perse pugemist?! Kui viimast, siis võiks Eestis sõjaväe päevapealt laiali saata.

Rambo III võiks ära vaadata kõik, kel ühel või teisel põhjusel Afgaani asja. Aitab üht-teist meenutada ning kindlasti on, mida kõrva taha panna. Head vaatamist!

Petseri ja Narva-tagune olid veel ka ENSV koosseisus

2012-01-29T10:30:00.001+02:00

Väljavõte Vikipedia veebist.

Levinud on arusaam, justkui võeti Petserimaa ja Narva-tagune ala Eestilt ära seoses okupatsiooniga. See ei vasta siiski tõele. Pärast okupeerimist ja Eesti liitmist NSV Liiduga olid nii Petserimaa kui Narva-tagune veel ilusti ENSV koosseisus.

Rait Maruste mängib tulega

2012-01-27T18:53:00.000+02:00

Väljavõte Päevalehe veebist.

Endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, praegune Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Rait Maruste kritiseerib teravalt valitsusasutuste tegevust Keskerakonna rappimisel. Senist praktikat arvestades on see mäng tulega, sest siseopositsiooni ei sallita mitte üheski Eesti erakonnas. Igaks juhuks, profülaktika mõttes võiks Marustet pealt kuulata ja tema kodu läbi otsida, sest pole võimatu, et mees on Kremli palgal.

Piiritu Facebook, või siiski mitte?!

2012-01-27T16:33:00.000+02:00

Väljavõte Facebooki veebist.

Kuigi ekspeaminister Mart Laar teatas äsja, et tal sai Facebookis ruum otsa, näitab tegelik elu hoopis vastupidist. Näiteks Anna-Maria Galojanil on Facebookis ligi 5000 sõpra ja üles on laaditud üle 800 foto. Ei saa küll öelda, et ruum seal kuidagi otsa oleks saanud. Laari lehekülg näib märksa lahjem. Või on Zuckerberg mingil põhjusel Laari õigusi piirama hakanud? See oleks küll näotu!

Kas Soome saab esimese homopresidendi maailmas?

2012-01-23T21:34:00.000+02:00

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Soomel on väga suur võimalus saada maailma esimene avalik gay-president. Kuivõrd Soome Koonderakonna kandidaat Sauli Niinistö ei saanud esimeses voorus häälte-enamust, siis läheb ta teises voorus kokku avalikult homo, roheliste esindaja Pekka Haavistoga. Kuivõrd aga Niinistö on juba korra alla jäänud praegusele presidendile Tarja Halosele, võib arvata, et valijad eelistavad ka seekord kedagi teist, kelleks ongi Haavisto. Viimasele on juba toetust avaldanud teised, esimesest voorust välja jäänud kandidaadid.

Esimene gay-president maailmas oli, khmm...

Vaenlase otsinguil

2012-01-19T19:47:00.002+02:00

Läbi aegade on üks massi kontrollimise, aga ka organiseerumise viis olnud vaenlase otsimine. Paljude Euroopa aladel elutsevate rahvaste jaoks on etendanud vaenlast juudid, kes levinud müüdi kohaselt lasid Jeesuse risti lüüa, kuigi ristilöömise otsustasid roomlased, kes tollal Juudamaa üle valitsesid. Süüdistada juute Jeesuse ristilöömises on sama tark tegu kui süüdistada eestlasi juutide põletamises ja või küüditamistes.

Eestlased, kelle saatus on olnud juutidega sarnane, erilist juudiviha pole ilmutanud. Selle asemel on olnud põlisvaenlased sakslased, kes säilinud ürikute põhjal röövisid eestlastelt nii nende usu, territooriumi kui vabaduse. Hiljem, kui saksa võim asendus Eesti aladel vene võimuga, said uuteks vaenlasteks venelased. Eriti suur viha venelaste suhtes arenes pärast möödunud sajandi küüditamisi ja okupatsiooni-aastaid, mil muidu töökad eestlased jäid omal maal nälga ja polnud neil eriti riideidki selga panna. Tundub praeguses riide-uputuses täiesti arusaamatu, aga nii see oli.

Pärast taasiseseisvumist veneviha rauges, erinevalt näiteks soomlastest, kel Karjala äravõtmise pärast venelaste suhtes rusikas siiani taskus. Uuteks vaenlasteks said kummalisel kombel mitte juudid ega moslemid, nagu euroopa rahvastele kombeks, vaid ... eestlased ise. Küll oli selleks Savisaar, kes võiladusid puistas, küll Laar, kes põllumajanduse hävitas, küll Vähi, kellele heideti ette tema autobaasi-minevikku, küll Kallas, kes 10 miljonit dollarit kõrvale pani. Avalikku diskussiooni jälgides jääb mulje, et venelased on halvad vaid seetõttu, et nad Savisaarega mehkeldavad ning ameeriklased halvad seetõttu, et Ilves on nende maal elanud. Kui mujalt paralleele otsida, siis nii suur vaenlaste hulk ongi ehk ainult Iisraelis, kus toimub vahetpidamata samasugune omavaheline kisklemine ning kohtu alla antakse üks endine riigijuht teise järel. Võibolla pole selline paaniline vaenlase otsimine halb, et üldse pisikest kogukonda kuidagi koos hoida, või selleks, et ära hoida Pätsu-suguste tegelaste esiletõusu, ent praegusaja turvalisel informatsiooniajastul oleks Pätsu-ajastu kordumine ilmselt võimatu. Pealegi on ELis võimalik kõigil Pätsu-sarnase režiimi eest juba eos emigreeruda, ka praegu lahkuvad paljud, kellele ei meeldi Ansip, seetõttu peab Ansip olema ettevaatlik ja hullumoodi rabelema, et ta oma riiki päris üksi ei jääks.

Eriline narrus on muidugi vaenlase otsingud seetõttu, et suurem osa eestlastest on omavahel suht lähedalt sugulased ja Eesti ise üks paras küla. Eesti elu meenutab vene pidu, kus seltskond end poole tunni jooksul mäluauku joob ning hakkab siis üksteist kolkima. Ilmselt ongi nii, nagu venelased selle kohta ütlevad: peksavad, järelikult armastavad.

Kartuliga suitsetamise vastu

2012-01-16T14:21:00.003+02:00

Kas tea teadsite, et kartul kuulub samasse maavitsaliste (solanaceae) põlvkonda, kuhu kuuluvad ka näiteks tomat, pipar, paprika, füüsal, aga ka tubakas ja must belladonna ehk karumustikas (inglise keeles deadly nightshade)?

Kõiki maavitsalisi ühendab üks omadus: nad on toksilised, ehk teisisõnu mürgised, tekitavad nn kaifi. Kartul ja tomat vähem, aga tubakas rohkem ja karumustikas on suisa mürgine. Kõik need taimed sisaldavad ühesuguseid toimeaineid, millest tuntum on nikotiin.

Nagu enda peal järgi proovitud katse-eksituse meetod näitab, kaob kartuli ja tomati söömise lõpetamisel justkui nõiaväel ka igasugune isu suitsu järele. Kartuli tarvitamine aga omakorda suurendab sõltuvust. Kartul valmistab inimest ette hilisemaks tomati, aga ka tubaka tarvitamiseks, kuna toimeainest tekib sõltuvus. Sõltuvust saab kaotada kartuli ja tomati söömisest loobumisega. See on ka vastus küsimusele, miks suitsetamist on raske maha jätta: seda on pea võimatu teha, kui jätkata kartuli söömist.

Kartuli asemel saab suppides, aga ka praadides Eesti oludes edukalt tarvitada näiteks kaalikat.

Eesti - kas tõesti pättide ja varaste riik?

2012-01-15T11:18:00.000+02:00

Katrin Lust-Buchanan kirjutab Delfis, et Eesti riik kuulub pättidele ja varastele, tuginedes viimasel ajal avalikuks tulnud infole.

Mnjah, kuigi tõesti, Eesti uueks jumalasõnaks on saanud pättide ja varaste piibel - Rehepapp - millega oma tegusid õigustatakse, ei ole kõik veel kadunud. Ka USA alustas kunagi pättide ja varaste riigina, kuhu kogunes Vana Maailma põhjakiht, ent nüüd annab USA juba lootust. Samas Hiina, mis kunagi oli maailma kultuuri häll, kust on pärit nii paber kui trükikunst, on vajunud loetud aastakümnetega ajaloo suurimasse mülkasse. Küll ükskord ka Kalev koju jõuab, kui poeetiliselt väljenduda.

Kross satub uhkesse nimekirja

2012-01-14T19:08:00.000+02:00

Väljavõte Interpoli veebist.

Eerik Krossil ei tule kindlasti häbeneda seda, kui Venemaa hakkab teda Interpoli kaudu taga otsima. Nii on näiteks Venemaalt Interpoli kaudu tagaotsitavad juba pikemat aega tuntud ettevõtja Boriss Berezovski, endine Jukose finantsjuht Dmitri Gololobov ja Tšetšeeni iseseisvuslaste liider Ahmed Zakajev,

Euroopa Liit ongi haldusreform

2012-01-14T18:16:00.002+02:00

Väljavõte Wall Street Journali veebist.

Inimesed ei lahku massiliselt ainult Eestist (õudus-uudiste ja paanika vältimiseks tuleks vähemalt paarikümneks aastaks keelata rahvaloendused!!!), vaid suurest osast Euroopa riikidest. Näiteks Hispaaniast ja Posrtugalist minnakse massiliselt Brasiiliasse, nagu kirjutab Wall Street Journal. Lisaks on hakanud oma kodumaale tagasi naasma need inimesed, kes kolmandatest riikidest viimaste aastakümnete jooksul Euroopasse head elu otsima tulid ja on nüüd tööta jäänud. Kõrgelt haritud ja andekad inimesed lahkuvad juba ka Inglismaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast. Pakutakse, et Euroopal läheb taastumiseks vähemalt 10 aastat aega, senikaua on inimesed valmis töötama välismaal, lisaks Ladina-Ameerikale ka näiteks kiiresti kasvavas Aafrikas ja Austraalias.

Kõige selle lahkumise sisu on üks: Euroopa Liidust on saanud maailma suurim haldusreform. Mitte kunagi maailmas pole majandust nii kiiresti ja nii palju kokku tõmmatud kui praegu Euroopas. Isegi sõdade ajal on olnud lihtsam, sest tavapärane majandus on asendunud sõjatööstusega ja pakkunud inimestele tööd. Isegi nn Suur Depressioon sadakond aastat tagasi kestis vaid 3-4 aastat, ehk praeguses mõistes peaks ta olema juba möödas. Seejuures on Suurt Depressiooni kritiseeritud, et see oli õudne lõpp, kus inimesed jäid korraga massiliselt töötuks ja hüppasid pilvelõhkuja katustelt alla, ent praegu näib, et see oli parem lahendus kui praegune lõputa õudus, kus kriisi lükatakse eri abipakettide abil lihtsalt edasi, mis omakorda takistab majanduse taastumist. Euroopa vindumine mõjutab omakorda otseselt Eestit, mille majandus on Euroopaga nabanööri pidi seotud ja Eesti pole Euroopale lootes muid turge eriti otsinud ega avanud. Euroopale ennustatakse veel kümmekond aastat vindumist. Kui aga läheb nii nagu Jaapanil, kestab madalseis lausa mitukümmend aastat. Mis tähendab, et Euroopa jääb ilma olulisest osast inimestest, kellest paljud enam kunagi tagasi ei tule.

Samas on inimeste lahkumine paratamatus, sest Euroopa majandus on nii kehvas seisus, et töökäsi pole pikka aega vaja. See puudutab nii lihttöötajaid kui ka kõrgelt haritud inimesi, nii koristajaid kui patsiga poisse, kõiki. Ka Eesti peaks julgema tõele näkku vaadata, nagu näiteks Hispaanias, kus riik aitab aktiivselt kaasa inimeste tööotsingutele välismaal. Eestis on ellujäämine jäetud igaühe enda hooleks ja nende peale, kes olude sunnil lahkuvad, vaadatakse pigem viltu.

Haldusreform Euroopas, mis ähvardab tühjaks jätta mitte ainult väiksemaid omavalitsusi, vaid terveid linnu ja isegi riike, ei võimalda korralikult reformida Eestit. Kui veel mõni aeg tagasi oli juttu Eestisse alles jäävast 15st omavalitsusest, siis mida aeg edasi, seda tõenäolisem on vaid 1 omavalitsus. Rohkemaks lihtsalt ei jätku rahvast, ega ka jaksu.

Euroraha kukubki ära

2012-01-12T16:19:00.002+02:00

Väljavõte Delfi veebist.

Näib, et eurokukkur hakkabki tühjaks saama. Esialgu tõmmatakse kokku kultuuriobjektide rahastamiselt. ELi riigid on juba teatanud, et peatavad kõiksugu muuseumihoonete rajamise, seejärel jäi eurorahast ilma Eesti Rahva Muuseum, nüüd ka Kunstiakadeemia.

Eesti peab harjuma eurorahata hakkama saama.

Eesti ei saa kunagi nii efektiivseks kui Saksamaa

2012-01-12T11:47:00.000+02:00

Äripäeva ajakirjanik Roomet Kreek kirjutab sellest, kuidas paljukiidetud nn konvergentsiefekt töötab vaid teatud piirini. Teisalt on selge see, et praeguse olukorra jätkudes, kus igal ELi liikmesmaal on oma eelarved ja kõigile laieneb sama õigusruum koos ühesuguste kohustustega, ei saa Eesti kunagi nii efektiivseks kui Saksamaa. Miks? Sest Saksamaa majanduse jaoks on riigistruktuuride ülalpidamine kordades odavam kui Eestis. Eesti riik ehk maksumaksja peab ELi oludes sisuliselt ülal pidama Saksamaa sugust riigiaparaati, ent ressurssi selleks tegelikkuses ei ole. Piltlikult öeldes on Eesti ELi kontekestis nagu mõni väiksem ja vaesem omavalitsus Eestis, näiteks Misso vald. Misso omavalitsus ei saa praeguses majanduspoliitilises olukorras MITTE KUNAGI pakkuda samu võimalusi, näiteks ühistranspordi korraldamisel, teede hooldusel või isegi vastsündinute ja vanurite toetamisel kui näiteks Tallinna, või isegi Tartu omavalitsused. Enamik inimestest läheb aga sinna, kus elu on nö parem ja mugavam ning Eesti jookseb pikas perspektiivis rahvast tühjaks sama kiiresti kui Misso ja teised Setumaa vallad Eestis.

Nagu kirjutab Eesti Ekspress õigesti, on Eesti praegused probleemid varjatud seoses ELi tohutu konvergentsiabi sissevooluga. Kui see abi aga lõppeb, nagu on juhtunud Kreekas või Portugalis või Iirimaal, siis saabub tugev jõnks allapoole. Sisuliselt on need nn PIGSi riigid samade probleemide ees: nad ei jõua ülal pidada Saksamaa-sarnast riigiaparaati. Hispaania on küll suur, aga hispaanlastel pole raha ja laenurahaga riiki üleval hoida pikaajaliselt ei saa. Mitte ainult eestlased, vaid ka kreeklased, itaallased ja hispaanlased otsivad omale praegu pingsalt tööd mujalt, näiteks Saksamaalt. Eestlaste traagika on selles, et erinevalt kreeklastest ja portugallastest ei saa nad isegi mitte üürikeseks ajaks head elu maitsta, vähemalt mitte oma kodumaal.

Mis oleks lahendus? Pakutud on USA varianti, või nagu toimus ka NLiidus, kus finantseerimine toimub keskusest. NLiidu ajal näiteks elasid eestlased paremini kui praegu, sest siis jaksasid kümned tuhanded inimesed omale ilma laenu võtmata maja ehitada, praegu enam mitte. Kuigi NLiidus olid paljud inimeste õigused piiratud ja keskvalitsus kulutas ligi 60% SKPst relvastusele, ei olnud tavalise elaniku koormus ometi nii suur kui praegu, mistõttu oli märksa rohkem ressurssi ja võimalusi näiteks kultuuriga tegelemiseks, ning mis seal salata, ka laste kasvatamiseks. Paradoksaalsel kombel oli sündivus Eestis, muu hulgas ka eestlaste sündivus NLiidu ajal kõrgem kui iseseisvas Eestis, kuigi NLiidust väljaastumise üheks põhjuseks peeti liiga madalat sündivust ja kommu-meelset akadeemikut Gustav Naani sarjati mõtteavalduste eest, et eesti rahva väljasuremine on vaid aja küsimus. Kuigi värske rahvaloenduse tulemused pole veel teada, ütleb nö kõhutunne, et iseseisvusajal, eriti aga ELi perioodil on eesti rahva väljasuremine edasi liikunud lausa seitsmepenikoorma saabastega.

Kokkuvõttes on ilmselt õigus Eesti rahvuslastel, kes ütlevad, et EL on eesti rahva seisukohalt, utreeritult öeldes, saatanast. Võib ka arvata, et ELis ei lähe tulevikus asjad paremaks, sest tuleb välja, et ei sakslased ega ka britid, rootslastest rääkimata, ei taha oma rikkusi teistega jagada. Vastupidi: ollakse huvitatud uute liitujate odavast tööjõust, et ei peaks seda Lähis-Idast sisse vedama nagu varem. Tööjõu vaba liikumine on ilus vaid teoorias, praktikas on see eesti rahvakillule hukatuslik. Kuivõrd aga Eesti riigi peamine ülesanne on, vähemalt praeguse põhiseaduse järgi eesti rahva säilitamine, siis on EL tegelikkuses Eesti riigi suurim vaenlane, nii kummaline kui see ka pole. Eesti rahva, ja seega ka riigi huvides peaks olema EList väljaastumine, mõttetute eurostruktuuride kaotamine, piiride kiire sulgemine ning oma maksevahendi krooni kiire tagasitoomine.

Vene turg pole häbiasi

2012-01-09T17:48:00.001+02:00

Viimasel ajal on suurenenud Eestis eksport Venemaale. Seda iseloomustab kasvõi Vene turistide Eesti-lembus, mis on puhas teenuste eksport. Vene-suunaline eksport omakorda on pannud kahtlema ja kõhklema Eesti poliitikud, kes kardavad tekkinud majandus-sidemete poliitilist ärakasutamist.

Tundub, et praegusel juhul näevad poliitikud tonti seal, kus seda pole. Esiteks ei tunne kapital ega äri riigipiire ning kui turg on olemas, leiavad ettevõtjad ikka tee, kuidas turule pääseda. Nii näiteks eksportisid Eesti ettevõtjad Soome kaudu Venemaale ka siis, kui Venemaa diskrimineeris Eesti ettevõtteid. Ametlikult oli eksport Venemaale olematu, tegelikult liikusid edasi-tagasi terved autokoormad. Eesti ettevõtjad jäid küll ilma teatud vahendus-tasust, aga kaup jõudis ikka sinna, kuhu ta pidi jõudma.

Venemaa liitumisel WTOga vähenevad Vene poliitikute võimalused majanduselu mõjutada. Teisest küljest on Venemaa praegu eestlaste jaoks hea võimalus, sest Euroopa turg on ära kukkumas. Mäletatavasti orienteerusid paljud Eesti ettevõtjad Euroopa turule ümber kümmekond aastat tagasi ja see ei juhtunud niisama- selle põhjuseks oli Vene kriis. Nüüd on kriisis Euroopa ja pole ime, kui ettevõtlus muudele turgudele ümber orienteerub.

Poliitikutel pole mõtet hakata Eesti ettevõtjaid diskrimineerima põhjusel, et kaup liigub "valele" poole. Isegi siis, kui Eesti pool hakkab kauba liikumisele takistusi tegema, leiavad ettevõtjad ikka mooduse, kuidas kaup turule jõuaks. Probleem oleks pigem see, kui Vene poliitikud hakkavad Eesti kaubale takistusi tegema, see nõuaks Eesti poliitikute sekkumist. Kuni kaubad liiguvad ja mõlemal suunal toimib pragmaatiline hoiak, ja praeguse üleilmse kriisi olukorras pole see mingi ime, senikaua on asjalood rahuldavad. Probleem võib tekkida pigem sellest, kui kauba liikumisele tehakse ühel või teisel poolel takistusi, Eesti ettevõtjate tulud hääbuvad, erakonnad jäävad kiratsema ning Moskvast hakatakse Eesti poliitikuid üles ostma.

Mis on Eestis hea?

2012-01-05T15:13:00.000+02:00

Viimasel ajal on tekkinud kampaania korras otsingud, mis on Eestis head. Paljud on üht-teist leidnud, ent paljud pole suurt midagi leidnud. Aga ehk on abiks, kui uurida, mis on mujal head? Vaatame:

Itaalias- toit
Hispaanias- rannad
Prantsusmaal- veinid
Portugalis- samuti veinid
Saksamaal- autod ja teed
Inglismaal- õlu
Tšehhis- samuti õlu
Poolas- khmm, väidetavalt naised
Leedus- teed
Lätis- rannad
Ukrainas- samuti naised?
Venemaal- viin
Soomes- puhtus ja kord
Rootsis- turvalisus
Eestis- kah naised?

Väidetavalt on naised Eesti jaoks ekspordiartikkel nr 1, samuti peamine välisinvesteeringute tõmbenumber. Välismaalased, kes Eestisse tulevad, teevad seda suures osas naiste pärast. Isegi Eesti ameeriklasest president leidis naise Eestist, pärast seda lahutas oma ameeriklannast naisest, kolis Eestisse, võttis Eesti kodakondsuse ja õppis selgeks eesti keele. Neile osutatud erilist tähelepanu aimavad õhust Eesti naised, kes end juba maast madalast sätivad, see oskus on justkui kaasa sündinud.

Naised on Eesti eelis, Naissaar oli tõenäoliselt seesama Amatsoonia, kus Odüsseus oma rännakutel seikles. Eesti naised on olnud kuulsad juba tuhandeid aastaid, neid veeti siit laevadega Skandinaaviasse ja Saksamaale, võimalik, et ka kaugemale. Pole ime, et eesti soost modellid löövad laineid kogu maailmas.

Peale naiste pole Eestis suurt miskit head: teed on sitad, toit kõlbab loomadele, rannad on kivised ja vesi külm, samuti pole keskkond ei puhas ega turvaline. Superlahendus on võtta Eestist kena naine ja kolida elama Itaaliasse, praegusel kriisiajal on seal igati soodne omale elamine soetada.

Internetiühendus ei ole inimõigus

2012-01-05T10:29:00.000+02:00

Väljavõte New York Times'i veebist.

Nagu kirjutab New York Times'is Google'i asepresident Vinton Cerf, ei ole internetiühendus inimõigus, ja tal on õigus, sest internetiühendus ei saagi seda olla, kuna tegemist on vahendiga, tehnoloogiaga. Samahästi võiks kuulutada inimõiguseks telefoni, auto, jalgratta või näiteks hobuse.

Cerf märgib, et näiteks Prantsusmaa ja Eesti parlamendid on kuulutanud internetiühenduse inimõiguseks ning ÜRO raport kirjeldas Aafrika revolutsioonide puhul internetiühendust kui üht inimõiguste kasutamise vormi. Samas annab internetiühenduse tähtsustamine ühiskonnale vale signaali, sest tehnoloogia on kõigest teatud õiguste võimaldaja, mitte õigus ise. Õigus peab olema midagi üllamat, mis aitab inimestel elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu, selleks saab olla näiteks vabadus piinamiste eest või arvamuste vabadus.

Eesti on väga hoiatav näide. Ühelt poolt kaitstakse ja arendatakse kiirkorras internetiühendusi, teiselt poolt ei julge enam inimesed oma arvamust avaldada. Samuti on vähenenud võimalused interneti kaudu pääseda ligi avalikule informatsioonile. Internet on muutunud mitte õiguste kandjaks, vaid vahendiks, millega riik valvab inimeste mõtete ja eelistuste üle. On sagenenud juhtumid, kus inimest karistatakse internetis avaldatud arvamuste pärast. Internetist on saanud kontrolli vahend. Lõppkokkuvõttes võib Eestist kujuneda ühiskond, kus on küll maailma kõige parem internetiühenduste võrk, ent keegi ei julge seal midagi ette võtta ja lõpuks seda kallist võrku enam keegi ei kasutagi.

Inimõigused, mida tuleb kaitsta ja millele peaks ka Eestis senisest enam tähelepanu pöörama, on arvamuste avaldamise vabadus ja vabadus pääseda ligi informatsioonile.

Kalleim jõulutervitus

2011-12-26T19:05:00.000+02:00

Väljavõte TV3 ekraanilt.

Püha õhtusöömaaega meenutav telereklaam, kus Edgar Savisaar on Jeesuse kombel paigutatud laua keskele ning jüngrid tema ümber, on ilmselt kõige kallim jõulutervitus, mis sel aastal üldse tehtud. Tallinna linnavalitsuse jõulutervitus, õigemini küll Keskerakonna reklaamikampaania, mida jõulude ajal lasti eratelekanalites söögi alla ja peale, maksab hinnanguliselt 200 tuhat eurot ehk vanas rahas 3 miljonit krooni. Tekib küsimus, kas tõesti pole Tallinna linnal rahaga muud peale hakata, kui kalli raha eest läbi kommertstelekanalite inimesi tervitada. Miks ei võiks poliitik oma tervitusi vahetult, nö laivis edastada, vaid peab selleks ka valimiste vahelisel ajal kallist reklaamipinda ostma? On kummaline, et olukorras, kus Tallinna televisiooni peetakse linnavalitsuse sõnumite edastamisel ülioluliseks, ei kõlba rahvast jõulude puhul oma kanali kaudu tervitada, vaid selleks tuleb muud kanalid appi võtta. Selle raha eest saaks väiksemates kohtades mitu aastat ülal pidada mõnda kooli, mida muidu ähvardab sulgemine.

Kas parteikooli kasvandike aeg on läbi saanud?

2011-12-24T19:12:00.000+02:00

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Venemaal, nagu ka mujal endises NLiidus on võimul politrukid, parteikooli kasvandikud. Nüüd, pärast võltsimistunnustega Vene parlamendivalimisi on rahvas agaralt tõusnud politrukkide (keda "hellitavalt" sulideks ja varasteks kutsutakse) vastu.

Kui Venemaal tõesti võim vahetub ja löögile pääsevad demokraadid, siis on see kergenduseks kõigile demokraatlikele jõududele endises NLiidus. Üha raskem on mängida vene kaardile. Diktatuurid ja nukuvalitsused on endises NLiidus võimul kas tänu praegusele Kremli režiimile või selle tõttu, pärast juhtpolitrukkide kukutamist troonilt kukuvad ka teised suure tõenäosusega riburadapidi.

Venemaal näib olevat olemas ka kriitiline mass vastalisi, nagu võib välja lugeda Andrei Navalnõi blogist, mis on olemas ka ingliskeelsena. Venelased olid väga otsusekindlad ka putši ajal 20 aastat tagasi, kui nad kommunistliku režiimi troonilt tõukasid, ühes sellega NLiidu laiali saatsid ja tee Eesti iseseisvusele sillutasid.

Prantsuse ametivõimud soovitavad eemaldada rinnaimplantaadid

2011-12-20T19:59:00.002+02:00

Väljavõte Liberation'i veebist.

Nagu kirjutab Prantsuse ajaleht Liberation, soovitavad riigi ametivõimud lähiajal ligi 30 tuhandel naisel eemaldada neile paigaldatud PIP-tüüpi rinnaimplantaadid ehk nn kunstrinnad põhjusel, et need põhjustavad raskeid terviseprobleeme, muu hulgas rinnavähki.

Tegemist on odavama klassi implantaatidega. Terviseprobleemid tulenevad implantaadist lekkivast silikoonist, mis tekitab põletikku.

Kas venelased olid ikka Eestis härrasrahvas?

2011-12-18T14:04:00.000+02:00

Väljavõte Der Bund veebist.

President Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus Šveitsi ajalehele Der Bund, et venelased olid Eestis 50 aastat härrasrahvas ehk nn herrenvolk, mis tähendas, et nad olid priviligeeritud. Tekib küsimus, kas ikka olid? Kas saab siin kõiki venelasi ühe mütsiga lüüa?

Ilves nõukogude ajal Eestis ei elanud, seetõttu tal endal ses osas kogemus puudub. Need, kes nõuka ajal Eestis elasid, ilmselt teavad, et priviligeerituid oli nii eestlaste kui venelaste hulgas. Näiteks oli terve kirjanike maja Tallinnas Harju tänaval täis eestlastest õukonnalaulikuid, kel olid suured privileegid: tasuta korter, telefon, autoostuload, välismaatuusikud. Samas elas üks vene viimase aja suurimaid kirjanikke, Aleksandr Solženitsõn Eestis vaikselt oma eestlastest tuttavate juures, väga tagasihoidlikes tingimustes, ilma mingite privileegideta, ning kirjutas põlve osas oma "Gulagi arhipelaagi".

Seda, et ka suur osa eestlasi olid priviligeeritud, nn nomenklatura, on tunnistanud ka eestlased ise. Näiteks tol ajal komparteisse kuulunud eesti soost poliitikud, kes on öelnud, et nõnda õnnestus neil õõnestada süsteemi seestpoolt. Et vastasel korral oleks Eestit valitsenud venelased ja siis oleks olnud veel hullem.

Kes nõuka ajal Eestis elanud, need teavad, et härrasrahvas ei jagunenud vene-eesti liini pidi, vaid selle alus oli lojaalsus süsteemile. Lojaalsed, nii parteilased kui kirjanikud, olid priviligeeritud. Need, kes polnud lojaalsed või polnud piisavalt lojaalsed, jäid privileegidest ilma. Kui lojaalsusest jäi puudu või olid süsteemi vastane, polnud vahet, kas olid eestlane või venelane, sind kiusati taga ühtemoodi.

Rahvus võis nõuka ajal paista privileegide alusena välismaal, eriti USAs, kus kõiki venelasi kutsuti kommudeks. See oli selge väärarusaam, sest kõige suuremad NLiidu ja kommunismi vastalised olid just nendesamade venelaste hulgas. Seetõttu olid ameeriklased üllatunud, kui just venelased said hakkama sellega, millega USA aastakümnete jooksul hakkama ei saanud: NLiidu laialisaatmisega.

Eestlased ise on alati väga ärritunud selle peale, kui neid ühe mütsiga lüüakse, kui neid sõja ajal sakslastega koostöö tegemise pärast fašistideks kutsutakse või kui mõne välismaal vargil käinud kaabaka põhjal kõiki eestlasi varasteks nimetatakse. Niisamuti pole mõtet ühe mütsiga lüüa teiste rahvuste esindajaid. Rahvuse põhjal üldistuste tegemine on väga ohtlik, president ei tohiks seda endale lubada.

Rahvuslikud meeleolud võtavad Eestilt iseseisvuse

2011-12-16T20:23:00.000+02:00

IRLi "oma" idarahaskandaal näitas, et ka kõige aatelisemad (või täpsemalt need, kes kõige kõvemini karjuvad, et nad on kõige aatelisemad) poliitikud, et ka kõige äraostmatumad on äraostetavad. Teiselt poolt viivad majanduskriisi tingimustes tugevnevad rahvuslikud meeleolud nii Eestis kui kogu Euroopas lõpuks Eesti iseseisvuse kadumiseni. Võib küsida, et kuidas, sest räägitakse ju, et kui end piisavalt hästi kaitsta, kui taguda kõvasti vastu rinda ja hoida rahvuslikku moraali kõrgel, kui panustada piisavalt kaitsekulutustesse, kui ollakse liitunud ELi ja NATOga, siis suudetakse vaenlasele vastu seista. Silmas on peetud siin ainsat arvestatavat Eesti välisvaenlast - Venemaad.

Üks asi tehkem siin endale selgeks: sõjalise konflikti korral pole Eesti mitte ühelgi juhul võimeline venelasele vastu seisma, isegi kui kaitsekulutused moodustaks 2% asemel 98% Eesti eelarvekuludest. Piltlikult öeldes sõltub Eesti iseseisvus Kremli tahtest: kui Vene võim tahab, et Eesti on iseseisev, siis ta on, kui ei taha, siis pole. Seda on ehk piinlik tunnistada, aga Eesti on iseseisev venelaste armust.

Kui iseseisev Eesti muutub venelastele piisavalt tülikaks, mis võib juhtuda rahvuslike meeleolude kasvuga, siis neelab Venemaa lihtsalt Eesti alla. Selleks pole isegi vaja alustada suurt sõjategevust, piisab lihtsalt sellest, kui teha suu lahti, ja Eesti jookseb ise sisse. Amps, ja valmis! Selleks on Eestis maksumaksja raha eest ka eeltöö ära tehtud: kohaliku vene kogukonnaga suhted rikutud ning noored eesti mehed maalt minema kupatatud.

Võib küsida, et kuis siis nii?! Eestil on ju oma kaitsevägi, mida on aastaid koolitatud, lisaks muu nn võimekus. Soome ju suutis Talvesõjas venelasele vastu panna. Ollakse nõus sellega, et Eesti ala mõne tunniga ära võetakse, ent siis tuleb Eesti sõjaväel metsas vaid niikaua vastu pidada, kuni tulevad NATO ja ELi (?) väed Eestit vabastama! Mnjahh. Huvitav, kas Eesti sõjaväe juhid ise ka seda muinasjuttu usuvad? Nagu näitab ajalugu ja ka praegune aeg, pole ükski maailma suurriik valmis Venemaaga suhteid ära rikkuma. Seda näitas ilmekalt Gruusia konflikt Venemaaga. Gruusia panustab Eestist kordades rohkem kaitsekulutustele, ta on Eestist sõjaliselt mitu korda võimsam. Mis aga juhtus? Pärast konflikti Venemaaga jäi Gruusia paari päevaga ilma suurest osast oma relvastusest ja territooriumist ning mitte ükski Lääne suurriik ei teinud sellest väljagi. Vastupidi, Saksamaa jätkas NordStreami rajamist, Prantsusmaa näitas oma lojaalsust sõjalaevade müügiga (vaenlasele!!!), USA kasutas vilkalt Vene sõjaväebaase Afganistani sõjas. Gruusia aga kaotas pikaks ajaks võimaluse liituda nii NATO kui Euroopa Liiduga. Selle eest, et julges Venemaale sõjaliselt vastu astuda!!! Muuseas, pärast Gruusia konflikti selgus, et NATOl pole Eesti jaoks isegi mitte kaitseplaanigi, muust rääkimata.

Väidetakse, et USA tuli paarkümmend aastat tagasi Kuveidile appi, kui Iraak Kuveiti ründas. Ok, aga kas Iraak on Venemaa? Kui see nii oleks, saatnuks USA juba aastakümneid tagasi oma väed Venemaad vallutama. Iga mõtlev inimene saab aru, miks seda ei tehtud. Venemaa vastu ei julgenud minna isegi Hiina (!!!), vaatamata sellele, et Hiina võimekus inimjõus on kordades suurem kui ameeriklastel ning mitu miljonit korda suurem kui Eestil.

Eesti juhid peaks aru saama, et NATOs jms programmides osalemist on vaja selleks, et saada Eestist maailma eri paigus toimuvateks sõjalisteks konfliktideks odavat kahuriliha, võimalik et ka poliitilist toetust. Näiteks Iraagi sõjas oli Eesti Albaania kõrval kogu maailmas üks vähestest kindlatest USA toetajatest, mistõttu George W. Bush külastas Tirana kõrval ka Tallinna. Kui sellist toetust saadakse pelgalt lubaduste eest Eestile sõja korral appi tulla, siis on see väga hästi saadud. Tasub jällegi meenutada, et sel ajal polnud NATOl olemas Eesti kaitseplaanigi. Suure osa ameeriklaste jaoks on Eesti tänaseni "Russia". Ameeriklased loobusid Eesti iseseisvusest venelaste kasuks ilma probleemideta ka pärast II ilmasõda, Rootsi ja Soome andsid sinna pagenud eestlased venelastele välja.

Nüüd tagasi rahvuslike meeleolude juurde. Nagu ajaloost teada ja nagu näitab ka praegune aeg, suurenevad majanduskriisi tingimustes rahvuslikud meeleolud. See on ka loomulik: kriisiolukorras mõtleb iga inimene rohkem enda peale ning vähem teiste abistamisele. Eestis, kus rahvuslus on au sees ja enda peale mõtlemise aabits "Rehepapp" on suisa rahvuslik uhkus, on praeguses kriisiolukorras läinud vägagi "edukalt", näiteks suutis rehepapi kombel käitunud riik kärpida täpselt niipalju kui vaja. Kuigi rahvas ägiseb koomas, on pealtnäha kõik ok. Sõdades, orjuses, küüditamistes ja karmis totalitaarses režiimis karastunud eestlane tõmbas kuulekalt selja küüru. Nüüd oodatakse samasuguseid kärpeid ka teistelt Euroopa riikidelt, aga nagu Kreeka kogemus näitab, on seda vaba ühiskonnaga harjunud rahva puhul pagana raske saavutada. Seetõttu on löögi alla sattunud Euroopa ühisraha euro.

Küll aga tähendab kriis rehepapluse levikut kogu Euroopas. Võtkem kasvõi põllumajandustoetused, mis vaatamata lubadustele jäeti ELi uute tulijate jaoks mitu korda väiksemateks kui vanadel. See näitab "uut" mõtlemist ka Euroopas, kus üha rohkem tegeletakse oma ninaesise kindlustamisega ja vähem teiste abistamise-järeleaitamisega. Olgem ausad, olukorras, kus hea eluga harjunud sakslase jaoks on praegu tähtis iga eurosent, ei pandaks Eesti allaneelamist isegi tähele. Venelasi küll kirutakse, aga samas ollakse valmis venelaste varbaid lakkuma, et saada sealt mõned toetuse-dollarid hinge vaakuva euroraha tarbeks. Kas sakslane oleks nõus loobuma oma rahast Eesti vabaduse nimel? Nalja teete! Eesti "liitumist" Venemaaga võidakse suisa vaadata kui kergendust kogu eurotsooni jaoks, kui arvestada, kuidas Venemaa WTO-kõnelused jõudsid õnneliku lõpuni vaatamata Gruusia tungivale vastuseisule. Gruusiast sõideti lihtsalt üle. Sama juhtub pisikese Eestiga, eriti kui arvestada, et euro tulevikust sõltub ka USA majanduse käikäik.

Rahvuslikud meeleolud Euroopas ei jää omakorda märkamata Venemaal. Piisab sellest, kui seal saab võitu hirm teise ilmasõja koleduste ees ning neile meenub, kuidas Eestis eemaldati pronkssõdur. Piisab sellest, kui Venemaal pääsevad võimu juurde tegelased, kes näevad oma probleemide "lahendust" territooriumi suurendamises, nii nagu nägi seda Peeter I. Venelased teavad seda vägagi hästi, et Eesti on vaba vaid nende armust ning kui Venemaal tulevad võimule rahvuslikult meelestatud tegelased, kes soovivad "omadele" appi tulla, siis neelatakse väike Eesti lihtsalt alla. Kui rahvusvahelisel areenil on venelasest selleks ajaks veel lisaks paras tont maalitud, siis pole ka venelastel võimaliku suhete rikkumise pärast sooja ega külma.

Juba praegu sajatab Vene peaminister ja järgmine president Putin ameeriklasi, et nood sekkuvad Vene poliitikasse. Venemaa on suurendamas oma mõjuvõimu kõigis endistes NLiidu riikides ja Putin räägib üha valjemini, et NLiidu lagunemine oli viga. Putin on poliitik ja ei räägi selliseid jutte niisama suusoojaks: neil juttudel on Venemaal üha suurem toetuspind. Sealt edasi on vaid kukesamm Eesti ülevõtmiseni, mis võib juhtuda isegi ELi, USA ja Venemaa omavahelise kokkuleppe "sõbralikus õhkkonnas". Kui siia lisada veel Eesti oma rahvuslased, kes on nõus isamaa kaitsmise sildi all selle iseseisvuse raha vastu vahetama, nagu see juhtus väidetavalt ka 1939. aastal, siis pole ime, kui Eesti oma üürikesest iseseisvusest taas ilma jääb.

Eesti kui Euroopa kerjakott

2011-12-15T20:21:00.000+02:00

Briti eelmine peaminister Gordon Brown kirjutab ajakirjas Newsweek USA ja Euroopa erinevustest: "Föderaalsete ülekannete tõttu on erinevused rikkamate ja vaesemate Ameerika osariikide vahel väiksemad. Jõukaim osariik, New Hampshire on 50% paremal järjel kui vaeseim osariik Mississippi. Euroopas on Luksemburg 700% jõukam kui Eesti."

Khmmm. Pole siis ime, et eestlased massiliselt minema rändavad. Sellise olukorra jätkudes jääb Eesti piltlikult öeldes tühjaks ja rikkad Saksamaa ning ka Luksemburg saavad omale suure hulga vajalikku tööjõudu. Kõik oleks justkui pealtnäha OK, kui mitte arvestada, et tööjõud on omakorda vajalik majanduse kasvamiseks (loe: õpetajate palkade ja pensionide tõstmiseks) ja olukorras, kus Eesti kaotab iga päev kümneid töökäsi minema rännanud inimeste näol, ei ole kuidagi võimalik liikuda Euroopa jõukamate majanduste hulka. Pigem vastupidi, Eesti šansid jõuda Euroopa rikkamate hulka kuivavad iga päevaga üha enam kokku.

Eesti jaoks saab pigem küsimuseks Eesti riigi eksistents, sest mis riik saab eksisteerida ilma töövõimeliste kodaniketa, seetõttu on hakatud üha aktiivsemalt rääkima tööjõu sisseveost ida poolt. Kas see aga midagi juurde annab, on iseküsimus. Pigem suurendab sisseränne veelgi sotsiaalseid pingeid. Eestist saab läbikäiguhoov, sest kes see ikka tahab pikalt madala palga peale jääda, kui mõnisada kilomeetrit eemal on võimalik teenida sama töö eest mitu korda rohkem. Läbikäiguhoovis, mida inimesed ei võta kui oma kodu, suureneb omakorda hüppeliselt kuritegevus. Võib arvata, et sellisest läbikäiguhoovist soovivad lahkuda viimasedki eestlased.

Eesti jaoks on olemas ainult sitad ja väga sitad valikud. Sestap tuleb valida järelejäänud sitad ja hakata kibekiirelt valitsemiskulusid kärpima, et oleks võimalik alandada hüppeliselt maksukoormust ning seeläbi tõsta inimeste reaalseid sissetulekuid. Et päästa mis veel päästa annab. Ei tasu unustada, et Eesti isevärki maksusüsteemi tõttu, kus 33% sotsmaksu, mis arvutatakse brutopalgast ja mille tasub tööandja, on suur osa maksudest nö peidus. Koos 21% tulumaksuga on Eestis tööjõud maksustatud reaalselt kokku 60%ga. Sellega on Eesti üks kõrgema maksukoormusega riike Euroopas ja kogu maailmas.

Eesti traagika seisneb selles, et NLiidust võeti üle sealne sotsiaalkindlustussüsteem ühes riigi poolt finantseeritava helde pensioni ja täiesti tasuta arstiabiga. See oli muidugi sulaselge lollus. Pole siis ime, et nii haige- kui pensionikassa on praeguseks pankrotis ja valitsus peab aukude katmiseks võtma raha töötukassast. Töötukassa on küll plussis, kuna töötute arv väheneb, aga Eesti jaoks pole seegi positiivne uudis, sest valdav osa töötuid on leidnud omale uue töö ja kodu raja taga. Nende maksud on Eesti jaoks kadunud. Päeva lõpuks aga ei jätku ka töötukassa raha enam kauaks ning ühel hetkel pole nõuka-aegse, maksudest finantseeritava pensioni- ja haigekassasüsteemi jaoks enam raha. Edasi on kaks võimalust: kas pensione alandada või sundida pensionärid tööle. See saab olema valitsuse jaoks valus valik. Pensioni-iga oleks tulnud ammu tõsta, sest olukorras, kus ühiskond vananeb ja lapsi sünnib üha vähem, on selge rumalus lasta tänapäevases mõttes hilises keskeas inimesed varakult priske hüvitise peale. On julm kuulda, kuidas pensionärid peavad üleval oma töötuid või väiksepalgalisi lapsi. Lapsed ei leia omakorda tööd, kuna tööjõumaksud on helde pensionisüsteemi tõttu nii kõrged, et ettevõtjad ei jaksa töötajaid palgata. Selline, pensionikassa najal riigi ülevalhoidmine saab lõppeda ainult väga valusate tagajärgedega.

Ettevaatust: nafta hind pööras langusse

2011-12-15T01:15:00.000+02:00

Ülemaailmne majanduse jahtumine toob kaasa oodatud tagajärjed: tooraine hind hakkab kukkuma. Nii näiteks otsustas naftakartell OPEC üle mitme aasta suurendada tootmist, mis toob alla nafta hinna. Juba mitmendat päeva kukub ka kulla hind, langusele pööras vase hind.

Nafta hinna langus peaks valvaks muutma mitte ainult elektriautode ostjad, vaid ka Eesti Energia, kelle jaoks tähendab energia odavnemine põlevkivikütuse tootmisse tehtud investeeringute liivajooksmist.

Nagu näitab nafta hinna ajalugu viimase 100 aasta jooksul, on nafta hinna tõusule järgnenud üleilmne majanduskriis, mis omakorda on nafta hinna kolinal alla toonud. See omakorda on muutnud mõttetuks katsed põlevkivist kütust toota.

Tavatarbijale tähendab nafta ja muu energia hinnalangus loomulikult suurt kergendust.

Ametnike arvu tuleb hakata karmilt kärpima

2011-12-09T02:41:00.001+02:00

Eestis on viimase 20 aasta jooksul toimunud huvitav metamorfoos: elanike, ja veel eriti maksumaksjate arv on drastiliselt kukkunud, seda nii ühiskonna kiire vananemise, suremuse kui väljarände tõttu, samas on ametiasutuste ja eriti ametnike arv hüppeliselt kasvanud. Seda võib näha kasvõi ministeeriumi- ja muudelt valitsushoonetelt, mis on aastast aastasse paisunud, tuues sellega kaasa üha suuremad valitsemiskulud. Kohati tundub, et Eestisse ongi alles jäänud vaid valitsusasutused ning valdav osa töötajatest on riigi palgal.

On selge, et selline pull pikalt edasi kesta ei saa. Riiki ei saa ülal pidada ainult riigitöötajate najal, kuigi lühiajalises perspektiivis on see isegi võimalik. Ametnike ja ametkondade arvu tuleb hakata kiiremas korras karmilt kärpima. Tõsi, seda on tehtud valest otsast: kärbitud on päästetöötajate ja õpetajate (koolide) arvu, üha enam räägitakse omavalitsuste vähendamisest, ent sellega hävitatakse ühiskonna elujõudu ja turvalisust, seda eriti piirkondades, kus elujõudu tuleks pigem juurde lisada.

Kärpida tuleb tipust. Eesti-suguses suhteliselt vaeses mikroriigis pole vaja pidada üleval sama arvu ministeeriume ja ametkondi kui mõnes suuremas ja rikkamas, näiteks Soomes või Rootsis. Miks ei võiks näiteks ühendada majandus- ja põllumajandusministeeriumid ning viia nad ühte olemasolevasse hoonesse, peaminister võiks olla samal ajal rahandusminister, samuti saaks ühendada PRIA ja EASi, kuna kaht eraldi eurotoetusi jagavat asutust pole otstarbekas ülal pidada. Välisesinduste osas priiskamisest on juba räägitud, milleks aga Eestile üha paisuv presidendi kantselei koos eraldi residentsiga? Presidendi saaks tuua tagasi Toompeale, kust valitsus mõni aeg tagasi välja kolis. Ka suure osa valitsusasutusi saaks tuua kokku Toompeale, kus praegu ruumidega selgelt priisatakse. Vabanevad vahendid saaks suunata maapiirkondade arengusse, sest sinna pole Eesti kiire majanduskasv veel jõudnudki. Kasv on olnud vaid seal, kus asuvad valitsusasutused: Tallinnas ja Tartus. Miks on aga tallinlased eelistatud seisundis, eriti kui arvestada, et poole Tallinna elanikkonnast moodustavad muulased. Milleks neid eestlaste arvelt poputada, seda on raske mõista, eriti kui arvestada, et venelasi elab maailmas üle 100 miljoni, eestlasi aga pole miljonitki.

Tallinn, kes naudib ebaloomulikult suuri hüvesid, on muutunud kasvajaks või puugiks terve riigi najal. Sealt edasi pole vaja imestada, kui Tallinnal jätkub isegi masuajal raha sellisteks mõttetusteks nagu oma televisioon või ajalehed, mida levitatakse üle Eesti. Või milleks Tallinnale veel eraldi linnaosa valitsused? Tallinna on juba 20 aastat ehitatud kui riiki riigis ja sellega on tegelenud KÕIK Eesti suuremad erakonnad, seal kõrval on jäänud väiksemad omavalitsused üha rohkem kängu. Räägitakse sellest, mida saaks Tallinnas teha televisiooni kaotamisest vabaneva rahaga, tegelikkuses tuleks vabanevad vahendid suunata väiksemate omavalitsuste toetuseks. Olgem ausad, Tallinn on end rasva söönud ebaausalt: kuivõrd enamik riigiametnikke elab Tallinnas ja maksab makse linna kaukasse, siis on see linn ebaausalt rikastunud kogu ülejäänud riigi arvelt. Sellise perversse arengu peatamiseks tuleks ametkonnad laiali peksta üle Eesti, kus esiteks kulud väiksemad ja kuhu oleks lihtne leida töötajaid. Praegusel internetiajastul ei tohiks asukoht enam olla määrava tähtsusega, isegi valitsus saab interneti teel suheldud, miks ei võiks seda teha ametkonnad. Pealegi oleks asutuste laialipeksmine säästlik: praegu käib suur osa töötajaid Tallinna tööle mujalt Eestist, kulutades selleks ohtralt bensiini ja vaba aega, kodu lähedal töötades saaks selle aja pühendada oma perele või huvialadele.

Küsimused ja vastused, vol 2

2011-12-07T23:51:00.001+02:00

Küsimus: Kas õnn on tõesti rahas?
Vastus: On küll, kui isegi Eesti elamislubadega kõlbab äritseda.

Küsimused ja vastused

2011-12-07T23:40:00.001+02:00

Küsimus: Miks Eestis inimesed tänaval ei naerata?
Vastus: Sest et neil pole hambaid suus.

Eesti Nokia on idarahaskandaalid

2011-12-07T23:12:00.001+02:00

Kui küsida, mis on Eesti Nokia, ehk mida pidas kadunud president Lennart Meri silmas kandva idee all, siis viimastel aastatel on see olnud idarahaskandaal. Eesti ühiskond on elanud ühest idarahaskandaalist teiseni, mistõttu võib eeldada, et ühiskonna kandvaks struktuuriks on muutunud julgeolekuagentuur, kes sellistel asjadel reeglina silma peal hoiab. Mis aga seob nii üht kui teist idarahaskandaali, siis skandaal on küll olnud suur, mida on paisutanud ka ajakirjandus, ent tulemusi on olnud vähevõitu: ei Keskerakonna ega nüüd IRLi puhul mingeid krimasju ei algatata ja selle asemel asuvad tegevusse võimalike süüdlaste endi alluvuses tegutsevad komisjonid, mis ühel või teisel juhul ei jõua lõpuks kuhugi, või õigemini jõuavad selleni, et midagi hullu nagu tegelikult polnudki. Mistõttu võib eeldada, et sellised skandaalid korduvad aastast aastasse, lihtsalt nimed muutuvad aja jooksul.

Kampaaniate kaudu valitsemine oli omane nõukogude korrale ja eks seda praktiseerivad jõudumööda ka Lääne ühiskonnad, eriti praeguses kriisi ajastus. Ent sellist mastaapi nagu oli NLiidus, või on praegu Eestis, on muidugi raske saavutada. Kampaaniate kaudu valitsemisel, mis hoiab ühiskonda pidevas hirmuseisundis ja stressis, on pikas perspektiivis kohutavad tagajärjed, sellega kaasnevad massiline alkoholism, narkomaania, depressioon, enesetapud, või siis lihtsalt riigist lahkumine.

Kus on nüüd Mihkelson ja Herkel?

2011-12-02T19:23:00.001+02:00

Väljavõte Delfi veebist.

Kus on nüüd Marko Mihkelson ja Andres Herkel, suured eetika etalonid ja Vene asjatundjad, kui nende oma erakonnas käib mitte venelastelt raha küsimine, vaid Eestimaa venelastele tükkhaaval mahamüümine?! Miks pole nüüd kiireid seisukohavõtte, kui suur jama käib nende endi silme all?! Kas on nad ise asjasse segatud?!

On lausa häbiväärne, et end rahvuslikuks pidav erakond tuli võimule Vene rahaga. Jälk!

Jääb mulje, et kõige kõrgemal tasemel kehtivad ikka topeltstandardid. Või on siis mõned võimulolijad suurest võimust täiesti täiesti süüdimatuks muutunud.

Occupy Wall Street liikumise taga on ... eestlane!!!

2011-11-29T07:39:00.001+02:00

Väljavõte NYT veebist.

Nagu kirjutab New York Times, on maailmas palju kõneainet tekitanud liikumise Occupy Wall Street taga eestlane, Kanadas Vancouveris elav Kalle Lasn, kes on tuntud oma tarbimisühiskonna-vastaste hoiakute tõttu ja toimetab ajakirja Adbusters.

Soomes jätkuvalt puudus hambaarstidest, psühholoogidest ja üldarstidest

2011-11-21T21:05:00.001+02:00

Väljavõte Kauppalehti.fi veebist.

Nagu kirjutab Soome majandusleht Kauppalehti, on Soomes endiselt puudus hambaarstidest, psühholoogidest ja üldarstidest.

Lisaks on raske leida õpetajaid koolidesse ja lasteaedadesse. Samuti haiglaõdesid, müügiesindajaid ja telefonimüüjaid.

Puudust tuntakse ka loomaarstidest, uksehoidjatest ja ettekandjatest, raamatupidajatest, kokkadest, laboritöötajatest, koristajatest, sotsiaaltöötajatest ja valvuritest.

Kõige vähem võimalusi töö saamiseks Soomes on kontoriametnikel. Liiga palju on Soomes ka kudujaid ja õmblejaid, puuseppi, raamatukogutöötajaid, ajakirjanikke, reklaami-ala töötajaid, reisibüroode töötajaid, disainereid, muusikuid, trükkaleid, aednikke, ehitajaid ja sekretäre.

Saksamaal on Eesti-sugustel teedel kiiruspiirang 70 km/h, miks mitte ka Eestis

2011-11-21T11:26:00.001+02:00

Eesti käänulistel ja kitsastel maanteedel on kiiruspiirang 90 km/h, suviti kohati lausa 100 km/h. On tavaks, et sellistel teedel sõidetakse veel kiiremini, 100-110 km/h. Lisaks sõiduautodele kihutavad suured veomasinad ja bussid.

Saksamaal, kus neljarealistel väga hea kvaliteediga ja sirgetel, eraldatud sõiduvöönditega kiirteedel on kiiruspiirang valdavalt 110-130 km/h, on Eesti-tüüpi teedel piiratud kiirus 70 km/h. Sama lugu on Soomes ja Rootsis, kus kiirust on samuti piiratud 70 km/h. Tekib küsimus, miks ei võiks Eestis, kus õnnetuste arv on elanike arvu kohta märksa suurem, kasutada sama piirangut. 90 km/h on nõuka-aegne igand, mis kehtis ajal, kui autosid oli teedel 10 korda vähem ja liiklus märksa hõredam. Praegu on olukord sootuks muutunud, valdav enamus Eesti teedest ei kannata 70 km/h suuremat kiirust lihtsalt välja. Üle 70 km/h kiirus on sellistel teedel arutu kihutamine.

Väiksem kiirus maanteedel annab liiklejatele oluliselt juurde reageerimisaega, aitab vältida vigu ning vähendada oluliselt surmaga lõppenud õnnetuste arvu.

Vastupidisele väitele, et miks ei võiks teedel 90 km/h edasi sõita, võib vastuseks küsida, aga miks ei võiks sel juhul ka linnas sama kiirusega sõita? Teed on kohati linnas ju palju paremad ja turvalisemad kui mõned suuremad maanteed. Kui linnas on kiiruspiirang seotud vajadusega vähendada õnnetusi, ja see ka töötab, siis miks ei maksa sama argument maanteedel?

Euroopa Ühendriikide aka Saksa Impeeriumi sünnist kirjutab Niall Ferguson

2011-11-19T18:40:00.001+02:00

Väljavõte WSJ veebist.

Nagu ennustab Briti ajaloolane Niall Ferguson ajalehes Wall Street Journal aastat 2021, on Põhjamaad ja Inglismaa koos Iirimaaga selleks ajaks EList lahku löönud ning ELiga on liitunud endise Jugoslaavia maad.

Ehk sisuliselt juhtub järgmise 10 aastaga suurema (ja vaesema) osa Euroopaga sama mis juhtus Ida-Saksamaaga: see lihtsalt võetakse üle.

Kas Samostist saab Kadastiku mantlipärija?

2011-11-16T07:29:00.001+02:00

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kui Ekspressi tegevjuht Priit Hõbemägi ütleb, et Samosti minek Postimehesse oli poliitiline, siis võib see ka nii olla, sest tundub, et Postimehe praegune juht Mart Kadastik paneb varsti ameti maha ning tema asemele on vaja kedagi leida. Kadastikule otsitakse mantlipärijat. Sellisel juhul poleks Samosti palkamine enam kummastav. Praegu täidab Kadastik just seda funktsiooni, mida hakkab eelduste järgi täitma Samost: ehk siis valitsema Postimeest nii äriliselt kui sisuliselt.

Loomulikult on hea, kui uus inimene oleks poliitiliselt kindel, sest ka Mart Kadastik on Reformierakonna toetaja. Põhiküsimuseks saab see, kuidas suudab domineerida armastav ja olemuselt hästi edev Samost suure firma juhina toime tulla. Kui ta ebaõnnestus väikses BNSis, siis kas ta õnnestub suures Postimehes?

Kas Eestist saab järgmine PIG?

2011-11-13T12:27:00.001+02:00

Eesti poliitikud ja majandusteadlased on irvitanud Lõuna-Euroopa ja Iirimaa nn PIIGS hädaliste riikide grupi üle, kelle majandus sõltus suurel määral välismaistest laenudest ning kes pärast üleilmset finantskriisi sattusid suurtesse raskustesse, kui uusi laene enam peale ei tulnud.

Samasse auku kukkus kiiresti ka Eesti, mille majanduskasv põhines pärast 2004. aasta ELiga liitumist suures osas sisetarbimisel, sisetarbimine omakorda aga "seina seest" võetud rahal ehk välismaalt võetud laenudel. Eestil läks õnnelikumalt kui Lätil, oma panka päästa ei tulnud, mistõttu ei pidanud Eesti riik välismaalt raha küsimiseks kätt väristama ja end suure laenuga koormama. Ühelt poolt tänu väiksusele, teisalt rahva hea kohanemisvõime tõttu suudeti kulusid kiiresti kärpida ja august välja ronida. Kriisis sai kõige enam räsida sisetarbimisel põhinev teenindav sektor, sest kärbete tõttu kukkus sisetarbimine praktiliselt kokku. Kuivõrd inimestel säästud puuduvad ja pangad enam laenu ei anna, tuleb raha Eestisse ainult eksportivate ettevõtete kaudu. Eksport on püsinud tugev, sest eksporditurul - ELi riikides - tuli valitsus finantskriisis ettevõtjatele appi.

Lõpmatult aga välisriigid oma ettevõtteid toetada ei suuda ning Lõuna-Euroopast alguse saanud laenukriis on kandumas kiiresti ülejäänud ELi riikidesse. See tähendab, et eksporditurul kärbitakse järsult kulutusi, mis omakorda tähendab, et Eesti jaoks kuivab ka eksport kiiresti kokku. Muid turge pole Eesti praktiliselt avanud, abi poleks ka Hiinast või Venemaast, sest ka need sõltuvad Euroopast. Seetõttu ootab Eestit ees taas väga suur kukkumine, võib arvata, et veel hullem kui eelmine, sest raha ei tule enam kusagilt, ei seina seest ega ekspordist.

Olukord on praegu märksa hullem kui pärast NLiidu kokkuvarisemist, sest siis aitas Eesti hädast välja kasv Euroopas ja inimeste madal elatustase. Nüüd on Euroopa suures languses ning sinna pole võimalik enam müüa marju, seeni ega turvast, sest seda ei jaksa seal keegi osta. Eestis on ootused sissetulekutele 10 korda kõrgemad. Määravaks saab siseturg, ent see on juba niigi varjusurmas ning võrreldes 1990ndatega on suur osa tarbijaid kas üldse lahkunud siit ilmast või läinud välismaale parematele jahimaadele. Võib arvata, et uue languse ja tööpuuduse kasvuga kiireneb väljaränne veelgi, näiteks Saksamaa avas tänavu oma tööturu Ida-Euroopale. Eestisse jäävad ainult pensionärid, makse laekub üha vähem ning vanuritel elu sees hoidmiseks tuleb Eestil küsida laenu välismaalt. Loomulikult ootavad ees suured kärped. Eestist saab järgmine PIG.

Piimatooted põhjustavad vähki

2011-11-13T09:18:00.001+02:00

Väljavõte cancerproject.org veebist.

Välismaal on sellest juba aastaid räägitud, aga Eestisse pole veel jõudnud teadmine, et piimatooted põhjustavad vähki. See on mitmetes uuringutes ka teaduslikult tõestatud. Piim sisaldab kasvuhormoone, mis soodustavad ka vähirakkude arengut. Seetõttu on ka loogiline, et ajal, mil inimkond tarbib järjest rohkem eri liiki piimatooteid, seda eriti arenenud riikides, on ka vähki haigestumine hüppeliselt kasvanud, ja seda üha nooremas eas. Aasias, kus piima tarvitatakse vähe, on näiteks naiste rinnavähk haruldane.

Vähk on inimkonnale raske pähkel seetõttu, et seda ei osata ravida. Paljud on pöördunud imearstide poole, aga ka neist pole abi, kui nad soovitavad juua ohtralt kitsepiima. Vähi korral on ainult üks rohi: jätta ära piimatooted ja minna üle 100% rohelisele toidule. Küsimusele, kust saab sel juhul kaltsiumi, mida peetakse piima puhul kõige väärtuslikumaks, võib vastata küsimusega: aga kust saab piima tootja lehm kaltsiumi?

Üks hea kaltsiumiallikas on näiteks mandlid, millest tehakse Eestiski populaarset toodet martsipani. Kahjuks Eestis puhast martsipani ei toodeta, seda tuleb tuua Saksamaalt. Kalevi "martsipan" on martsipanimaitseline kräpp, kui ausalt väljenduda.

Piimatoodetest loobumine aitab lisaks normaliseerida oma kehakaalu ning ainevahetuse. Ka see on suur asi ajal, mil inimesed paisuvad nagu pärmi peal ning on hädas ainevahetushädadega nagu suhkruhaigus.

Eestis tavalise asja eest USAs aastateks vangi

2011-11-12T07:19:00.001+02:00

Väljavõte New York Times'i veebist.

Eestis on pettus nii tavaline, et selle peale ei pilgutata isegi silma. Mehed petavad naisi ja vastupidi, müüjad petavad ostjat, töölised petavad firmajuhte ja firmajuhid töölisi, poliitikud petavad valijaid, riik petab rahvast ja rahvas riiki. Päevad läbi käib üks suur petmine ja Eestis oleks ametivõimud ilmselt samuti õlgu kehitanud küberpettuse juhtumi peale, kus üks firma kasutas tarkvara, mis vahetas arvutikasutajate arvutite ekraanil ära reklaamid. Mis see siis õige ära ei ole, eksole?! See on ju lihtsalt kaval "nipp", umbes selline, millega Hoiupanga jurist Marcel Vichmann virutas Hansapanga tagant 225 miljonit ja nõnda üleöö rikkaks sai või mismoodi Q-gsm-i maha müünud Tõnis Palts jättis riigile miljonid kroonid tulumaksu maksmata ning saadud raha eest erakonna asutas ja sellega koguni parlamenti purjetas. Kas nende meeste kontoreid puistas K-komando? Kas neid mehi tuntakse kui pätte? Kas neid ootab vanglakaristus? Pigem vastupidi, nad on õilsad ja edukad ärimehed.

Laenukontori omanikule sai saatuslikuks jänkide petmine. Kallid eestlased, jätkem siis vähemalt see meelde, et USAs pole pettus au sees ja sellise "nipitamise" eest pannakse aastateks trellide taha.

PR ja kodanikuajakirjandus

2011-11-05T22:41:00.000+02:00

On hämmastav, et PR-firmade poolt toodetud rämps, mis veel viis aastat tagasi lendas ajalehetoimetustes joonelt prügikasti, on tõusnud täna erilise au sisse ja seda nimetatakse nüüd kodanikuajakirjanduseks. Ning suurest osast neist, kes nimetavad end ajakirjanikeks, on saanud PR-firmade käepikendus. Ptüi!

Äripäev on võtnud sabast kinni PR-firmadel, kes valitsevad viimasel ajal üha võimsamalt meediaruumi, kasutades selleks ära kaht vahendit - online- ja kodanikuajakirjandust.

Kui veel viis aastat tagasi lendas enamik pressiteateid prügikasti, siis täna edastavad Delfi ning Postimehe, Õhtulehe ja Äripäeva enda online-kanalid pressiteateid väsimatult, või õigemini üksteise võidu. Jääb mulje, et infot justkui on tohutult, aga valdava osa sellest moodustab klassikalise ajakirjanduse mõistes rämps või nagu Eesti ajakirjanduse raudne leedi Marjustin leebemalt väljenduks - müra. Küll aga hõõruvad rõõmust käsi PR-firmade juhid ja omanikud, sest nemad teenivad ogara võidujooksu pealt hästi - kõik ette söödetu läheb sisse!

Kohati jääb mulje, et Oliver Kruuda, kes hakkas oma Kalev.ee saidil tonnide viisi uudiseid tootma, umbes nii nagu komme, et seesama Kruuda on muutunud Eesti ajakirjanduse uueks ebajumalaks. Esiteks tõstis Kruuda pressiteated uuesti au sisse, kus nad püsivad tänaseni. Nii nagu Kruuda valis välja teatud persoonid, kellest tohtis kirjutada ainult head, ja teatud persoonid, kellest ainult halba, on sama teed minemas ka ülejäänud ajakirjandus. Seda olukorras, kus Kruuda enda meediaimpeerium on juba ammu hävinud. Küll aga sai Kruuda oma 150-miljonilise rahasüstiga meediaruumi hakkama sellega, et meedia muutus üha enam äraostetuks, kui nii võib väljenduda. Äraostetuks nendesamade PR-firmade poolt, kes praegu meediaruumi valitsevad.

Lisaks Delfile ja ajalehtede online-kanalitele on PR-ettevõtete jaoks suurepäraseks kanaliks saanud nn kodanikuajakirjandus. Kus inimesed vabatahtlikult oma vabast ajast edastavad pressiteateid. Näiteks Facebookis, kus üha enam ettevõtteid algatab eri kampaaniaid. Või siis algatatakse kampaania, mida toetab vastav lehekülg Facebookis. PR-teatest on saanud kodanikuajakirjanduse sünonüüm, üha uued ja uued kodanikuajakirjanduse väljaanded avaldavad ajakirjanduse nime all rahumeeli sedasama rämpsu, mis veel viis aastat tagasi toimetustes joonelt prügikasti lendas. Ning PR-firmad toodavad seda innukamalt seda rämpsu juurde, nimetades seda "positiivseks infoks". Ning ajakirjandus ise, saamata toimuvast aru, on asunud võistlema nende nn kodanikuajakirjanduse väljaannetega. Jooksma võidu Facebookiga, mis on kahtlemata juba ette kaotatud jooks, sest ükski klassikaline ajakirjandusväljaanne ei suuda toota mitte kunagi sel määral rämpsu kui suudab nn kodanikuajakirjandus.

Mis on tulemus? Eelkõige see, et lehest pole enam mitte midagi asjalikku lugeda. Ega ka kuskilt mujalt. Igal pool, juba ka teles ja raadios keerleb seesama rämps, mis on sündinud teatud PR-ettevõtete kontorites, ja mida eri väljaanded isemoodi soustis ja vahus serveerivad. Ajalehest on saanud samasugune pinnapealne soga ja sel, mida kutsutakse kodanikuajakirjanduseks, pole ajakirjandusega mingit pistmist. Kui ajakirjandus ise simuleerib päris ajakirjandust, siis kodanikuajakirjanduse kohta võib öelda, et see simuleerib simulatsiooni. Kusagil pole näha seda klassikalist kodanikuajakirjandust, kus kodanikud edastavad tekstilist või pildilist materjali nendega toimuva või toimunu kohta. Selline kirjutamine nõuab suurt kodanikujulgust, mida totalitaarses ühiskonnas üles kasvanud inimestel jätkuvalt napib. Kodanikuajakirjanduse arglikke katsetusi võib leida anonüümsest kommentaariumist, ent seal on raske eristada väljamõeldist tegelikkusest. Nii on ajakirjandusliku materjali hankimise raske ja vastutusrikas koorem jäetud Eestis endiselt üksikute allesjäänud päris ajakirjanike õlule.

Väga tahaks lugeda lugusid elust enesest, ilma PR-vahuta, olgu selle nimi siis päris- või kodanikuajakirjandus. Sellised lood olid tavalised 1990ndate algul, kui PR-firmasid Eestis veel ei tuntud, ent praegu enam meedias naljalt algupärast, ajakirjaniku enda ideest sündinud materjali ei kohta. Kõik on üks suur PR-, vabandust, kodanikuajakirjandus.

Kreeka ei valinud Läti ja Eesti teed, päästepaketis osalejad jäävad rahast ilma

2011-11-01T21:56:00.000+02:00

Kreeka tänane otsus korraldada kärbete teemal referendum tähendab seda, et Kreeka ei valinud Läti ja Eesti teed ning kuivõrd kreeklastele seda peale suruda ei saa, juhtub see, et riigid, kes päästepaketis osalesid, jäävad oma rahast ilma. Eesti jääb ilma 2 miljardist eurost. Ongi kogu moos.

Mingit eurotsooni lagunemist ei toimu, see oleks enesetapp. Päästepakett saigi loodud Kreeka võimaliku ei-ütlemise puhuks ja nüüd läks see stsenaarium kogu täiega käiku. Loomulikult on teiste riikide juhtidel nüüd palju seletamist oma valijatele. Ilmselt ei piisa väidetest stiilis, et "see oli ootamatu". Aga mida siis oodati? Et kreeklased omal vabatahtlikult hinge kinni tõmbavad?

Niipalju veel, et päästepakett polnud mõeldud Kreeka, vaid Kreekale laenu andnud pankade, ehk siis Saksa, Prantsuse, Itaalia ja Hispaania hoiustajate päästmiseks. Soome ei võida sellest paketist midagi, mistõttu nõudsid nad endale täiendavad tagatised, mille nad ka said, aga need realiseeruvad alles 15 aasta pärast. Asi seegi, vähemalt julgevad praegused poliitikud oma lastele tulevikus otsa vaadata.

Õu mai kaad!

2011-10-31T18:36:00.002+02:00

Üle pika aja Kroonikasse pilku heites vaatas sealt vastu selline õudus, mida pole tükil ajal näinud. Kas see on tõesti Eesti juhtiv seltskonnaajakiri?

Siin pealkirjad värskest Kroonikast:
"Imekaunis Vassilissa"
"Musta kuu pidu"
"Üksik hunt"
"Meigipillerkaar"
"Altia Eesti 20!"
"Metsatöllu ulg Lõuna-Eestis"
"Liblikas sai aastaseks"
"Navitrolla 20!"
"Ooperiviirusega "mürgitaja""
"Las kallab!"
"Südamevalu kuninganna Adele"
"Tükike nostalgiat"

Ja esikülje kuumim uudis on see, et Getter Jaani kallim on poksija.

Siia pole enam midagi lisada.

Tulevik on ikkagi kommunistlik?

2011-10-30T20:58:00.000+02:00

Väljavõte Wall Street Journali veebist.

Wall Street Journal kirjutab sellest, kuidas Euroopa Liidu esindaja käis Hiinas raha kerjamas ja sai korvi. Hiinlased on, sarnaselt venelastega nõus investeerima Euroopa päästmisse tagasihoidlikus mahus läbi IMFi, aga mitte otse. Hiinlased istuvad küll 3 triljoni eurose rahapoti otsas, aga neil on veel meeles kaotused, mis nad said USA päästmisest. Uuesti raha kaotada pole neil plaanis.

Tundub, et kommunism on siiski elujõulisem kui Läänes paljukiidetud kapitalism. Hiina alustas turumajanduslike reformidega veidi varem kui NLiit ning kommunistlik valitsus püsib tänaseni kindlalt võimul. On iseenesest groteskne, et kirutud kommunistlik süsteem päästab praegu kapitalistlikku maailmakorraldust. Sama groteskne on see, et Eesti president kohtub Tiibeti usujuhiga ja ajab muul moel Hiina-vastast poliitikat ajal, kui Euroopa juhid käivad Hiinas käsi pikal raha kerjamas, et Euroopa majandust päästa. Kas Eestil on siis välja käia triljon eurot, mida Euroopa vajab praegu nagu õhku? Sest kui raha ei tule, siis tuleb sõda, nagu rääkis rahandusminister Jürgen Ligi.

Kinnitage rihmad: süvenev kriis toob Euroopa Ühendriigid

2011-10-30T15:38:00.000+02:00

Kuigi enamus Euroopa Liidu riike on liiduga liitunud majanduslikel, mitte poliitilistel põhjustel, ning Euroopa liitu nähakse eelkõige vaba kaubavahetuse abivahendina, viib praegune kriis Euroopas samm-sammult Euroopa Ühendriikide ehk poliitilise liiduni, ning see kujunemine ei sõltu juba praegu enam osariikide tahtest.

Võib küsida, et kuidas, Euroopa Liidus peaks ju kehtima demokraatia! Kui aga vaadata viimase aja sündmusi, kuidas on loodud nn stabiilsusfond EFSF ja sellele järgnev nn stabiilsusmehhanism ESM, siis on need otsused sündinud "rangelt vabatahtlikult", mis sisuliselt tähendab sunniviisiliselt. Ka Eestis läbis otsus formaalselt küll Riigikogu saali, ent tegelikkuses ei otsustatud Toompeal mitte midagi: see otsus oli juba ette ära tehtud. Kuigi ametlikult on riigijuhid väljendanud oma vastuseisu eurobondidele, eriti sakslased, on võlakirjad, mida EFSF ja ESM hakkavad väljastama oma olemuselt needsamad eurovõlakirjad, mis võimaldavad ühtede riikide kohustusi katta teistel riikidel.

Kui praegu kontrollib Kreekale ja teistele hädalistele antavaid laene nn troika ehk lisaks Euroopa Liidule veel Euroopa Keskpank ja IMF, siis pärast mehhanismide jõustumist võtavad rahastaja rolli üle eurotsooni riikide valitsusjuhid ja rahandusministrid. Ühelt poolt antakse Kreekale abi, kustutades selle osariigi laene ja muid kohustusi, ent teiselt poolt kirjutatakse juba praegu Brüsselist ette, mis kreeklased tegema peavad selleks, et raha saada. Tulevikus on seega võimalik kõigile riikidele keskvõimu poolt mida iganes ette kirjutada ehk sekkuda liidu-üleselt ühe või teise osariigi poliitikasse. Sellisel juhul on sisuliselt tegemist Euroopa Ühendriikidega, ükskõik kuidas siis seda ei nimetata.

Küsimus jääb, kas see väike seltskond, kes teeb regulaarselt ja liidu-üleselt ühe või teise Euroliidu osariigi poliitikat puudutavaid otsuseid on selleks piisavalt pädev. Kas ta on kõrgeima võimu, rahva poolt selleks valitud ja volitatud? Ilmselt mitte. Näiteks Eesti valitsusjuht võib küll edukalt hakkama saada Kreekale ette kirjutatud meetmetele kaasa noogutamisega, aga kas ta suudab adekvaatselt reageerida, kui Eestile hakatakse Brüsselist ette kirjutama näiteks suhteid Venemaaga või kodakondsuse andmist Eestis elavatele venelastele. Eurovõlakirjade võimalikke ostjaid maailmas eriti palju ei ole, lisaks Hiinale jääb sõelale ka Venemaa, mistõttu Eesti peab olema valmis olulisteks järeleandmisteks. Ja "ni dai boh", kui need otsused Riigikogu ei läbi niisama libedalt nagu stabiilsusfondi pakett.

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks

2011-10-20T10:01:00.000+03:00

Äsja tuli uudis selle kohta, et Eesti ei nõua Moskvalt kompensatsiooni okupatsiooni eest. Miks küll, sest okupatsiooni tõttu jäi Eestis sündimata ligi miljon eestlast ning olemasolevad langesid suurde vaesusse? Ja mis olulisem, okupatsiooni tõttu kannatasid tuhanded eestlased läbi küüditamiste ja tagakiusamise.

Kas pole meelemuutuse põhjus asjaolu, et eestlastest endist on saanud okupandid nii Iraagis kui Afganistanis. Mis saaks siis, kui ka iraagi või afgaani rahvas hakkaks nõudma hiljem, kui nukuvalitsused areenilt kadunud, okupatsiooniaastate eest kompensatsiooni.

Ah, õige, eestlased pole seal mitte okupandid, vaid vabastajad. Aga miks siis tehakse nägusid, kui venelased end Eestis vabastajateks nimetavad?

Apple käib alla

2011-10-19T20:37:00.000+03:00

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kuigi Apple üritab teha nägu, et pärast Jobs'i surma on kõik endine, on ometi selge, et see ühe persooni geniaalsusele üles ehitatud firma on omadega õhtal. Tõele au andes on juba viimane op-süsteem Lion suht kesine (ausalt öeldes siiski paras saast), mida on muu hulgas tabanud Windows'ile iseloomulik häda - ootamatu kokkujooksmine (tõsi, see häda ei avaldu esialgu veel kõigi riistade peal). Apple eelis on küll see, et Lion suudab uute masinate peal kiiresti käivituda, aga pead jaanalinnu kombel liiva alla pole võimalik peita. Seejuures pole suudetud isegi poole aasta jooksul vigu parandada. Tundub, et Jobs oli firmas ainuke mees, kes teadis sellest maailma parimaks tunnistatud op-süsteemist kõike, ja viis kahjuks saladused hauda kaasa. Tema lõi selle firma ühes op-süsteemiga, ja selle ka hävitas.

Mõne aja aitab Apple'i hädast välja Jobs'i viimane geniaalne leiutis - iCloud. Ent kaua selle najal ikka purjetada saab, liiati kui kõik need Podid, Padid, Phoned ja muud vidinad hakkavad üksteise järel kokku jooksma. iPhone 5, mida kaua oodati, jäigi tulemata. Selle asemel pandi vana iPhone 4 ühe S-i lisamisega sisuliselt uuesti müüki. On aga selge, et klient taipas pettuse ära ja ei tormanud hullunult ostma isegi Jobsi surma uudise peale.

Samas Jobs'ile suur tänu vähemalt 5 aastat kestnud arvuti-elamuse eest ning loodetavasti on praegu müüdavad pillid ka aastate pärast viimase töökindla op-süsteemiga Snow Leopard veel kõrges hinnas.

Eesti iti- ja rahameestele aga väike soovitus: turul on jäänud tühjaks ilusate ja töökindlate vidinate tootja koht. Tarbijale pole midagi meeldivamat, kui see koht täita. Kui mitte keegi muu, siis vähemalt Samsung on lõputult tänulik, sest Apple kadumisega kaob ka tegija, mille pealt uusi asju maha viksida.

Elektriautode müük kidub nii Soomes kui Euroopas

2011-10-19T20:11:00.000+03:00

Väljavõte hs.fi veebist.

Nagu vahendab Helsingin Sanomat, on Soomes komeedina tõusmas hübriidautode müük, samas kidub nii Soomes kui kogu Euroopas elektriautode müük.

Näiteks Taanis, kus riik maksab elektriautole peale koguni 20 tuhat eurot, on aasta algusest ostetud vaid 283 elektriautot. Samas on riigis registreeritud selle ajaga 88 tuhat uut autot.

Ka Eestis, kus pressitakse omavalitsustele elektriautosid suisa vägisi peale, võiks maapiirkondadesse anda sotsiaaltöötajatele kätte pigem hübriidautod. Nende kütusekulu on marginaalne, samas töökindlus palju parem kui elektriautodel.

Kuidas panna Skype ühiskonda teenima?

2011-10-01T09:49:00.001+03:00

Väljavõte cacm.acm.org veebist.

Nagu kirjutab ajakiri Communications of the ACM, võivad arvuti-ala teadlased ja spetsialistid anda ajakirjanikele võimaluse oluliselt laiendada haaret ja hõlmata infot, mida seni pole suudetud teha.

Arvuti-ala ja ajakirjanduse koostöö on tulevikus seda enam olulisem, et praegune aeg on toimetustes ajakirjanike arvu kõvasti kärpinud ning olemasolevad ei suuda näiteks uurivate teemadega enam toime tulla. Appi tuleksid arvutiasjatundjad, näiteks kasvõi Skype-poisid, kes on loonud ühe maailmas enim kõneainet tekitanud tarkvara, asi see siis luua ajakirjanikele Eestis mõni tööriist, et ajakirjanikud saaksid ühiskonda senisest veelgi paremini teenindada ning Eestis oleks demokraatia paremini tagatud. On ju kaasajal ajakirjandus üks olulisemaid demokraatia alustalasid.

Siia kaasa pandud artikkel annab aimu, millistes valdkondades võiks arvutispetsid ja ajakirjanikud koostööd teha ning annab ka konkreetseid juhiseid ja näpunäiteid.

Kõik Kreekasse!

2011-09-28T20:12:00.000+03:00

Kuivõrd Eesti valitsus on võtnud vastu otsuse toetada lahedat elu Kreekas, ja kuivõrd seal on miinimumpalk samasuur kui Eestis keskmine sissetulek, siis on mõistlik kõigil eestlastel ümber kolida Kreekasse.

On selge, et Kreeka toetamiseks tuleb Eestis veel rohkem püksirihma pingutada, mistõttu võib arvata, et Eestis niipea inimeste sissetulekud ei tõuse, küll aga kallineb toit, mis Kreekas on jällegi mitu korda odavam.

Seni, kuni Kreekat heldelt toetatakse, pole kreeklastel endil mingit põhjust püksirihma pingutada, mistõttu tuleb teistel, kaasa arvatud eestlastel Kreekat aidata veel aastaid.

On kummaline, aga tõsi, aga selleks, et Eesti valitsuse pakutud hüvedest osa saada, tuleb kolida Kreekasse. Pealegi on seal palju soojem, nii et ei pea ka üha kallineva kütte peale raha kulutama.

Eesti õpilased liiguvad massiliselt Soome, miks mitte ka õpetajad?!

2011-09-20T05:04:00.001+03:00

Väljavõte yle.fi veebist.

Nagu vahendab Soome meediafirma YLE, on Helsingi äärelinnas Vantaas plahvatuslikult kasvanud Eestist pärit õpilaste arv. Näiteks tänavu läks kooli 100 eesti last enam kui möödunud aastal. Kokku õpib Vantaa koolides juba ligi 400 eesti last.

Nagu rääkis Vantaa omavalitsuse haridusjuht Eero Väätäinen, tuli eestlaste suur hulk üllatusena. Uued õpilased saabuvad Eestist igal nädalal, ütles Väätäinen, näiteks möödunud nädalal tuli 6 uut õpilast.

YLE vahendab, et inimesed kolivad Eestist Soome ühelt poolt tööpuuduse, teiselt poolt aga kiire hinnatõusu eest. Lisaks Vantaale suureneb eesti õpilaste arv kiiresti Helsingis.

Mis aga peaks rõõmustama kõiki Eesti õpetajaid: nimelt vajavad Soome koolid Vantaas ja Helsingis üha rohkem eesti keelt valdavaid õpetajaid. Näiteks Soomes on 70% omavalitsustest teinud ettevalmistusi, et pakkuda kooliõpilastele haridust nende emakeeles. Soome riik katab neist kulutustest 4/5. Ent ka puuduolev 1/5 võib omavalitsuste jaoks olla suur summa. Näiteks ütles Väätäinen, et ka 25 eurot tunni kohta, mida riik kasutab oma kalkulatsioonides, jääb tegelikele kulutustele alla. Nii on Vantaa koos Soome valitsusega tegemas koostööd, et toetussummasid suurendada. Järgmise aasta eelarves pole eesti õpilaste koolitamiseks mõeldud summasid veel suurendatud.

Soome koolides antakse õpilastele tunde 50 eri keeles, kuna leitakse, et emakeelne õpetus aitab kaasa õpilaste üldisele õppe-edukusele.

Nii et õpetajad: selmet vigiseda madala palga üle Eestis - liikugem sinna, kuhu lähevad Teie õpilased - Soome!!!

Kõik on Viktor Kaasiku turjas kinni, aga kuhu jääb Manitski

2011-09-15T15:53:00.000+03:00

Kasusaaja oli ju Jaan Manitski, kes sai tänu altkäemaksule lahti kohustusest Tallinna Hipodroomil hobustega tegeleda ning võib sinna rahumeeli kortermajad püsti panna. See pidi küll ilmatu suur summa olema, mille Manitski veel Kaasikule maksis selle eest, et too kogu süü enda peale võtaks. Samas jääb arusaamatuks, kuidas Kapo nii loll on, et tehingute taha ei näe. Nii võib edaspidi igaüks kasutada mõnd ullikest (sorri, Viktor!), kes süü enda peale võtab ja ongi JOKK. Varasemast on teada vähemalt üks juhtum, nimelt Ernesto Preatoni oma, kus ta koos oma advokaadi Aivar Pihlakuga kohtukulli ette veeti. Kuigi ka seal oli Pihlak kõigile paberitele ise alla kirjutanud. Kas Manitski on parem mees vaid seepärast, et korra presidendiks pürgis? Või et on rootslaste raha pööritanud, mitte itaallaste oma?

Wikileaks'i raport viitab korruptsioonile Leedu juhtivates päevalehtedes

2011-09-15T09:00:00.001+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu vahendab Wikileaks USA Vilniuse saatkonna memo 2007. aasta 12. septembrist, võtavad Leedu lehtede väljaandjad poliitikutelt ja ärimeestelt raha nii selle eest, et ei ilmuks negatiivsed artiklid kui ka selle eest, et ilmuks positiivsed.

Nagu rääkis saatkonna esindajatele endine ajakirjanik ja peaministri nõunik Vilius Kavaliuskas, peavad inimsed ostma meedialt õiguse, et neid ei rünnataks.

Üks Leedu tööpartei esindaja kurtis USA saatkonnale, et erakonnalt nõutakse positiivse artikli eest Leedu juhtivas päevalehes Lietuvos Rytas 25 000 litti (10 000 USD), samas kui sotsiaaldemokraatliku erakonna jaoks on vastav tasu vaid 5000 litti (2000 USD). USA saatkonna üllatuseks ei kurtnud poliitik mitte sellise tasu võtmise üle - ta pidas seda tavaliseks nähtuseks - vaid ta kurtis tasu suuruste erinevuse üle. Sellised makstud poliitilised artiklid ilmuvad lehes nagu tavaline ajakirjanduslik materjal.

USA saatkond toob ka ühe teise näite, kus Leedu suure päevalehe Respublika ajakirjanik Vale Cepleviciute rääkis ühel meediakorruptsiooni teemalisel konverentsil, et Respublika omanik ja tegelik peatoimetaja Vitas Tomkus oli aastaid keelanud kritiseerida tuntud ärimeest ja poliitikut Viktor Uspaskihh'i.

USA saatkonna memo märgib, et Leedu poliitikud jäävad aeg-ajalt vahele artiklite eest tasumisega. Näiteks käsitles Leedu eetikakomisjon juhtumit, kus Kazimiera Prunskiene, Leedu esimene peaminister pärast iseseisuvumist ja hilisem põllumajandusminister, oli nii ennast kui oma erakonda promonud läbi hariduskampaania, mille käigus avaldati ajalehtedes reklaame. Leedu parlament otsustas siiski jätta naise selle eest karistamata.

USA farmaatiafirma Pfizer Leedu esinduse juht Raimundas Voiška rääkis saatkonnale, kuidas Respublika omanik Vitas Tomkus oli isiklikult pakkunud talle võimalust 1 miljoni liti (400 000 USD) eest hävitada ajalehes Pfizer'i konkurendid. Tomkus kasutas roppu kõneviisi ja andis kaks nädalat järelemõtlemisega. Pärast kaht nädalat võeti Voiškaga ühendust Respublika reklaamiosakonnast, ent Voiška ütles, et tal pole midagi reklaamida. Kohe pärast seda ilmus Respublikas artikkel, kuidas inimesed surevad Pfizeri tuntud toote Viagra tagajärjel. Edasi ilmusid lehes artiklid selle kohta, kuidas Pfizer küsib oma toodete eest liiga kõrget hinda, kasutades ära vaeseid haiglapatsiente ja haigeid inimesi. Voiška pilt pandi päevalehe esiküljele.

Edasi kirjutas Respublika sellest, kuidas Voiška peksis last ja artikli koopia saadeti Pfizeri peakorterisse USAs. Tegelikkuses oli Voiškal olnud tüli ühe naabripoisiga ja uurimine ei tuvastanud tal mingit süüd. Pärast seda süüdistas Respublika Voiškat Leedu ametnikele ja Pfizeri esindajatele pistise maksmises. Edasi kirjutasid Respublika ja samasse gruppi kuuluvad väljaanded, kuidas üks Pfizeri juhtidest urineeris koos peaministri nõunikuga varastel hommikutundidel purjus peaga restorani aknale. Kui politsei oli tulnud asja uurima, olid urineerijad politseiametnikule raha andnud. Pfizer uuris pärast seda ise juhtumit, küsitledes nii restorani töötajaid kui uurides sündmuskohta, aga ei leidnud mingit tõendit, et midagi sellist oleks toimunud.

Voiška rääkis saatkonnale, et Ameerika firmad ei ole nõus pistise maksmisega, samas Euroopa firmad on rohkem nõus ja kohalik ettevõtted vaatavad seda kui normaalset tegevust. Näiteks rääkis üks pangaametnik saatkonnale, et Respublika avaldas panga kohta negatiivset infot ja kui pank hakkas lehes reklaami avaldama, siis negatiivne kajastus lõppes. Panga arvates tehti õieti, et mindi mänguga kaasa.

USA firma Hill & Knowlton Leedu esindaja Mykolas Katkus rääkis saatkonnale, et korruptsioon meedia on oluline teema, ent sama oluline või veel olulisem on suhtumine korruptsiooni. Ta ütles, et inimesed eeldavad, et iga positiivne või negatiivne artikkel on kas kinni makstud või katse raha välja pressida. Katkus lisas, et kümekond aastat tagasi oli ajakirjandus Leedus kõige usaldusväärsem institutsioon, mille toetus 70% oli isegi kõrgem kui katoliku kirikul, nüüd on ajakirjandus üks kõige väiksema usaldusega institutsioonidest, toetusega 40%.

Voiška ja teised, kaasa arvatud Katkus muretsevad Leedu "oligarhide" rolli pärast eri majandussektorites, kaasa arvatud meediaäris. Voiška märgib, et Leedu suurimad ettevõtted on rahvusvaheliste standardite järgi väiksed, ent 3,4 miljoni elanikuga Leedus on nad proportsionaalselt suuremad kui neile vastavad tuntud ettevõtted Venemaal. Voiška märkis, et Leedu oligarhid takistavad välisfirmade sisenemist meediaturule ja üldse äri ajamist. Näiteks kohalik leht Kauno Diena oli Norra omanduses ja peaministri nõuniku Kavaliauskas'e väitel ainus objektiivne leht kogu riigis. Hiljuti ostis lehe üles Hermes Capital ja leht muutis kohe kurssi kallutatuse suunas. PR firma juht Katkus rääkis, et Leedu meedia ärimudel vahetab lühiajalise kasu pikaajalise usaldusväärsuse vastu. Ainus väliskapitalil põhinev suurem meediaväljaanne Leedus on majandusleht Verslo Žinios, mille omanik on Rootsi firma.

Respublikas varem 8 aastat töötanud ajakirjanik kristina Kuncinskaite Grudiene, kes töötab nüüd telejaamas TV3 rääkis, et meedia probleem on omanikud ja et ajakirjandikud töötavad väga kesistes tingimustes, väga madala põhipalgaga ja pidevas lahtilaskmise hirmus. Näiteks Respublika töötajad kahtlustavad, et nende telefone kuulatakse pidevalt pealt. Grudiene rääkis, et lehe omanik Tomkus tulöeb tihti hilja õhtul töö juurde, et muuta lugusid, mis talle ei meeldi. Töötajad püüavad kirjutada lugusid, mis talle meeldiksid ja teda ei solva. Tomkus oli lahti lasknud 20 inimest ühe artikli eest, mis tale ei meeldinud.

Tomkus ründab tihti ärisid. Respublika oli pikka aega Žalgirise korvpallimeeskonna sponsor, ent ühtäkki lasi Tomkus lahti ajakirjaniku Grudiene selle eest, et too oli kirjutanud Žalgirise uue staadioni kohta neutraalse loo. Tuli välja, et Tomkusel ei läinud parasjagu äriliselt hästi ning samal ajal pöördus Žalgiris tema poole sponsorraha palvega. Tomkuse vastus palvele oli negatiivne artikkel ajalehes. Tavaliselt rünnatakse meedias ärisid reklaamiraha kaudu. Grudiene rääkis, et Respublika avaldas mitu kriitilist artiklit Mercedeste kohta pärast seda, kui Mercedese kohalik esindus polnud pikendanud reklaamilepingut Respublikaga.

Ilvese peamine probleem: talle ei sobi kriis

2011-09-12T18:56:00.000+03:00

Viimasel ajal on kombeks otsida vigu küll presidendi, küll presidendiproua juures. Ollakse hämmingus, et kuidas sai nii juhtuda, et oli hea kandidaat, aga presidendina paistab möku. Tegelikkuses on asi lihtsamast lihtsam ja pole vaja olla raketiteadlane, et aru saada, et Ilves valiti presidendiks nö heal ajal ja heal ajal tegutsemiseks oli tal varrukast võtta terve rida abinõusid, näiteks maksude tõstmine ja seeläbi heaoluriigi loomine. Ent vahepeal tuli peale kriis, raha kadus ära ja heaoluriigist ei räägita enam mitte üksnes Eestis, vaid juba teisel pool lahtegi. Küsimus on, kuidas üldse ellu jääda.

On selge, et selliseks ajaks Ilves ei sobi. Kriisis ei oska ta midagi teha. Ta on visionäär, aga keda kriisi ajal visioonid huvitavad, neid pole aega jälgidagi, kuna iga päev tuleb tegutseda ja tulekahju kustutada. Kriisis pole teoretiseerimisest palju abi. Seetõttu paistabki Evelin targem, tragim ja edukam. Kipub oma tähtsat kaasat nö varjutama. Aga mis ta siis tegema peaks? Istuma kodus koos oma kaasaga ja võbisema teki all?!

Ansip oskab kriisis käituda. Nõuka ajal oskas ka, saatis koerad demonstrantide peale ja asi toimis. Tema oli siis teisel pool, nagu ka praegune sõjaväe juht Laaneots. Ent nüüd on nad Eesti poole üle tulnud ja veavad kriisist välja. On selge, et kriis nõuab karme meetmeid ja Ilvese kombel siidikinnastega siin midagi teha pole. Kriisis viib ühiskonda edasi kindel juht, mitte lipsusööja.

Savisaar oskab ka kriisis käituda, aga ta on end suutnud viimaste aastatega nii kinni joosta, et ükskõik, mida ta puudutab või kuhu astub, seal kohe variseb. Tal oleks mõistlik mõned aastad nö aeg maha võtta, usaldada kaptenitool kellelegi teisele ja mõnda aega asja kõrvalt vaadata.

Tegelikkuses on nii Eestil kui teistel NLiidu maadel vedanud, sest nõuka aja lõpp oli üks pidev kriis ja nii inimesed kui kogu ühiskond on kriisis karastunud. Lääne ühiskond ei mäleta kriisi viimased 100 aastat, seetõttu on neil palju raskem toime tulla. Pole siis ime, et endised sotsmaad on kriisis paremini toime tulnud. Isegi Läti on end suutnud suuremast sitast välja vedada. Ärgem siis pahandagem, kui kriisiühiskonnas karastunud Evelin ka oma perekonnas juhtohjad üle võtab.

Postimees avaldas Puna-Hiina lehe, aga selles võttis sõna Eesti vabariigi suursaadik!!!

2011-09-11T19:03:00.000+03:00

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Andres Herkel ja teised küll kurdavad, et juhtiv päevaleht Postimees avaldas Puna-Hiina reklaamlehe, aga keegi ei juhi tähelepanu, et selles võttis sõna Eesti riigi esindaja, suursaadik Andres Unga. Selline asi ei saanud ometi juhtuda ette teatamata ja kogemata. Mis näitab, et tegu oli teadliku tegevusega nii ühelt kui teiselt poolt, et kuidagiviisi siluda "äpardust" dalai-laamaga. Pole ime, kui varsti teatavad Eesti riigijuhid pühalikult, kui tore maa Hiina tegelikult on ja kuidas seal inimõigusi kaitstakse.

USA memo: Juštšenko soovis Rüütlit eeskõnelejaks NATO ja ELi teemadel

2011-09-11T13:01:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu ütleb USA Tallinna saatkonna memo 2006. aasta 19. detsembrist, rääkis välisministeeriumi ametnik Kaupo Känd USA Tallinna saatkonna töötajatele, et Ukraina president Viktor Juštšenko oli oma Eesti-visiidi ajal pakkunud välja, et president Rüütel võiks olla endistes sotsmaades ELi ja NATO eestkõneleja, nagu oli Rüütel suutnud veenda Eesti avalikkust nende organisatsioonidega ühinema. Nagu rääkis Ukraina Tallinna saatkonna töötaja Maksim Kravtšuk, oli Ukrainale vaja just Rüütli-sugust tasakaalukat meest, kellel oleks Nõukogude minevik.

Nagu ütleb memo, oli Rüütel USA saadikule isegi öelnud, et oleks Ukrainasse, Moldovasse ja Armeeniasse reisimisega nõus, ent ilmselt poleks sellega nõustunud president Ilves ega peaminister Ansip.

USA memo: olukord Gruusias kriitiline juba 2006. aasta lõpus

2011-09-11T12:32:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu ütleb president Ilvese Gruusia visiiti puudutav USA Tallinna saatkonna memo, oli olukord gruusias terav juba 2006. aasta lõpus. Nagu ütles presidendi välisnõunik Sven Jürgenson, oli grusiinidel "tendents kuulda ainult seda, mida nad tahavad kuulda", mistõttu nad ei võtnud kuulda sõnumeid, mis neile ei meeldinud, või ei tahtnud kuulata neid sõnumeid edastavaid inimesi, isegi kui tegemist on sõpradega. Jürgenson nimetas olukord Gruusias paranoiliseks, tuginedes Gruusia valitsusametnike kommentaaridele seoses NATO ja ELiga liitumisega. Gruusia ametnikud olid rääkinud, et nad on tunnetanud teatud Euroopa riikide vastumeelsust Gruusia liitumisele ning isegi USA välisministeeriumi ametnikud olevat käinud Brüsselis külvamas kahtlusi Gruusia võimekusest liituda ELi ja NATOga. Jürgenson oli ise neile Gruusia ametnikele öelnud, et selline paranoia ainult takistab nende püüdlusi.

Jürgenson ütles, et ta tunnetas Tbilisis teatud sõja-meeleolu. Grusiinid ütlesid Ilvesele, et nad teevad kõik, et mitte reageerida vene-polstele provokatsioonidele, ent mingist hetkest pole sisepoliitilistel põhjustel enam võimalik rahulikuks jääda, näiteks Gruusia kodanike röövimiste puhul Lõuna-Osseetias või Abhaasias.

Saakašvili kohta rääkis Jürgenson, et ta püsib populaarne vaatamata ulatuslikele reformidele. Põhjusena nimetas Jürgenson, et Gruusias puudub tugev opositsioon, samuti on Saakašvili süüdistanud ebapopulaarsetes otsustes teisi valitsuse liikmeid, samas kui populaarsed otsused on enda arvele kirjutanud.

USA memo: Eesti välispoliitika vaid Venemaa-keskne

2011-09-11T11:58:00.003+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu ütleb USA Tallinna saatkonna memo 2006. aasta 2. novembrist, on Eesti välispoliitika väga Venemaa-keskne. Saatkonna töötajatel on olnud kontakt Riigikogu välisasjade komisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoniga, kes ütles, et "meil pole midagi öelda Iraani või teiste maailma piirkondade kohta". USA saatkonna töötajad olid tundnud huvi, miks Eestil pole seisukohta Põhja-Korea, Iraani või Lähis-Ida küsimustes, samas võetakse pidevalt sõna Venemaaga seoses. USA saatkonna kogutud andmete põhjal peeti Eestit juba Brüsselis ühe teema maaks, kes ei suuda Venemaast kaugemale näha. Mihkelson põhjendas seisukohtade puudumist pädevate inimeste puudumises valitsuses ja väljaspool seda.

Mihkelsoni ja teiste arvates muutuks olukord, kui Eestil oleks rohkem sõltumatuid uurimisasutusi. Olemasolevad Välispoliitika Instituut (Andres Kasekampi ühemehe-ettevõte) ja kaitseministeeriumi juures asuv Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus on mõlemad valitsuse palgal. USA saatkond märgib, et näiteks survestas Mihkelson ise Kasekampi tegema energiajulgeoleku alal uuringut, mille tulemused oleks Venemaa suhtes "piisavalt" kriitilised.

Putin Ansipile Lahtis: grusiinid tahavad sõda

2011-09-11T09:25:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Wikileaks vahendab USA Tallinna saatkonna memo 24. oktoobrist 2006, milles välisministeeriumi Vene valdkonna juht Simmu Tiik räägib USA ametnikele, et ELi juhtide õhtusöögil Soomes (Lahtis toimus ELi juhtide energia-alane nõupidamine- Soome oli sel ajal ELi eesistuja) küsis peaminister Andrus Ansip Venemaa juhilt Vladimir Putinilt, kas Venemaa on Euroopa energiaga varustamisel usaldusväärne partner. Ühtlasi vaidlustas Ansip Moskva varasemad väited, et Gruusia soovib olukorda tervdada. Putin oli Ansipile vastuseks öelnud, et ta teab, et Gruusia valitsus tahab sõda ja kui EL soovib pinget vähendada, peaks ta rääkima grusiinide, mitte temaga.

Taustaks: tõenäoliselt oli sel ELi juhtide kohtumisel arutusel NordStreami torujuhtme rajamine ja Soome oli asjast huvitatud pool, kuna Soome valitsus müüs Gazpromile oma osaluse NordStreami ettevalmistavas projektis. Eesti mängis Gruusia kaardile, ent see oli ummiktee.

USA saatkonna memo: Ott Lumi kiitis rahvustevahelist konflikti

2011-09-11T08:35:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu selgub Wikileaks'i avalikustatud USA Tallinna saatkonna memost 2006. aasta 15. septembrist, tundis Res Publica toonane peasekretär Ott Lumi off the record vestluses heameelt selle üle, et Tallinna vabastamise aastapäeva puhul 22. sptembril võivad tulla konfliktid rahvuste vahel. Lumi ütles, et „intsident oleks erakordselt hea Res Publica kampaania jaoks ja seda saaks ära kasutada".

Taustaks: Ott Lumi jutt näitab, et ulatuslikku rahvustevahelist konflikti, pronksiööd valmistati ette juba 2006. aastal ja 2007. aastal selleks ka hea võimalus avanes. Selleks ajaks olid Res Publica ja Isamaaliit ühinenud ning läinud valitsusse koos Reformiga. IRLile oli pronksiöö vajalik oma toetajaskonna säilitamiseks, Reformi jaoks selleks, et IRL seda kaarti enam kasutada ei saaks. Saatuse irooniana ei võitnud pronksiööst mitte IRL, vaid Reform. Kokkuvõttes aitas pronksiöö ka Savisaarel oma ülemvõimu Tallinnas säilitada. Konflikt oli kasulik ekstremistlikele jõududele nii eestlaste kui venelaste poolel ning kahjustas ühiskonna arengust huvitatud osapooli.

Kas Ansip nõustus raudtee müügiga, et päästa oma valitsus?

2011-09-11T07:39:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i avaldatud USA saatkonna memodest.

Nagu väidab Wikileaks'i poolt paljastatud USA Tallinna saatkonna memo 2006. aasta 14. septembrist, oli Eesti Raudtee juhtkond eesotsas Chris Aadnesen'iga valmis avalikustama üht uurimust, mille kohaselt olid Keskerakonna juht Edgar Savisaar ja Eesti Raudtee nõukogus istunud ametnikud (silmas on peetud ilmselt Savisaare poolt raudtee nõukokku pandud Jüri Ratast, tema eelkäija raudtee nõukogus oli endine majandusminister Meelis Atonen) Vene transiidifirma SeverstalTrans palgal viimase tütarettevõtte SpaceCom kaudu. Aadnesen oli valmis seda ülevaadet avalikustama juhul, kui Eesti valitsus ei oleks nõustunud raudtee 66% aktsiate omaniku Baltic Raul Services (BRS) tingimustega. Aadnesen ütles USA saatkonna esindajatele, et materjal on selline, mis "võtab maha valitsuse enamikes riikides".

Tekib küsimus, mis materjal see selline oli? Nagu selgub, näidati seda valitsuse tolleaegsele juhile Andrus Ansipile ja see oli siis ka põhjus, miks Ansip nõustus kiiresti raudtee aktsite tagasiostmisega, kuigi ta oli olnud sellele esialgu vastu. Ansip kartis valitsuse kukkumist. Mistõttu on see info ka põhjuseks, miks taandus Reformierakonna juhtkonnast endine majandusminister ja hilisem Eesti Raudtee nõukogu liige Meelis Atonen ning miks Ansip ei taha enam Savisaarega koostööd teha - lihtsalt Savisaare kaudu on võimalik valitsust pitsitada. Kui Ansip tahab valitsuse juhina jätkata, siis on tal koostöö Savisaarega välistatud.

USA saatkonna memo ütleb otse, et Savisaar oli Vene transiidifirma SeverstalTransi palgal:

see info on kindlasti teada ka president Toomas Hendrik Ilvesele, kuna ka tema on olnud Savisaare vastu. Küll aga pole Eesti võimud seda infot millegipärast avalikustanud, kartuses, et Savisaar võib poliitikast taanduda, misjärel pole võimalik enam Savisaare-viha õhutamise najal valimistel kerget edu saavutada ja on vaja hakata tegelema sisulisemate küsimustega. Kui arvestada, et kuriteo varjamine on ka kuritegu, on praegused Eesti poliitilised juhid kuriteos kaasosalised sellega, et pole avalikustanud Savisaarega seotud kuritegusid. Hiljutine idarahaskandaal on ainult jäämäe veepelane osa. Lihtsam on olnud hoida Savisaart nagu koera keti otsas, selle asemel, et temast vabaneda.

Taustaks niipalju, et Eesti valitsus eesotsas Andrus Ansipiga otsustas 2006. aasta sügisel osta ameeriklastelt tagasi 66% Eesti Raudtee aktsiatest 2,5 miljardi krooni eest. Vene transiidigigandi SeverstalTrans (uue nimega N-Trans) kontrolli all on Eestis juhtivad transiidifirmad E.O.S., nüüd Vopak E.O.S. ning SpaceCom. Seejuures oli SpaceComi juht Oleg Ossinovki enne viimaseid Riigikogu valimisi üks suurematest sotside toetajatest. Miks? Ja kes toetab endist Eesti Raudtee nõukogu liiget Jüri Ratast, kas samuti SeverstalTrans? Kas Severstal on Savisaarega koostööst loobunud?

Neile küsimustele võiks juhtivate lehtede ajakirjanikud vastuseid otsida, kui viitsivad.

USA raadiosegajad seadsid Iraagis ohtu Eesti sõdurite elu

2011-09-10T19:54:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu selgub Wikileaks'i avalikustatud USA Tallinna saatkonna memost, seadsid USA sõidukitel kasutatavad raadiosignaalide segajad ohtu Eesti sõjaväelased, kuna eestlased ei saanud üksteisele edastada teadet lõhkeseadeldise kohta. Nõnda sõitis eestlaste sõiduk Bagdadi äärelinnas patrullides pommi otsa, ent imekombel pääses meeskond eluga. Nagu Eesti sõdurid kohapeal rääkisid, võisid USA segajad häirida ka eestlaste endi segajate tööd. Selline süsteemide häire esines nii Iraagis kui Afganistanis.

Kanaemade kool Postimehe Arteris

2011-09-10T19:42:00.001+03:00

Tänase Postimehe Arteri juhtkiri ütleb, et "väljapaistval naisel on Eestis raske tippu jõuda, sest avalikkuselt pole tal hõlpu loota" ja et "võimu peab teatavasti ise võtma, niisama ei anna seda käest ükski mees".

Ja mõni lehekülg tagapool on selles samas Arteris pikk artikkel Evelin Ilvesest, naisest, kes on on julgenud võimu võtta, ent millegipärast on Arter ta selle eest pasaga üle valanud ning väitnud muu hulgas, et "õige naine hoiab mehest sammu jagu tahapoole" ning et "kes püüavad Eestis mängida suurilmadaami, mõjuvad pehmelt öeldes ebamaiselt" ja "vähem isepäisust".

Kas see pole kahepalgeline? Või õigemini annab Arter ise vastuse küsimusele, miks naised Eestis tippu ei jõua: teised naised lihtsalt ei lase. Arter tsiteerib naisi, kes on leidnud Evelin Ilvesel ainult vigu. See on tõsi - naised on teineteise suhtes palju õelamad kui mehed, ja selles ongi konks. Eriti õelad on rumalad naised ja kahjuks on neid terve armee. Ja siis küsitakse, miks naised ühiskonnas ei tõuse ja miks nende sissetulekud on väiksed - naised ise ei lase naistel tõusta!

Arteri artikkel on maha teinud ka maailma üht mõjukaimat naist Hillary Clintonit, väites, et "Hillary Clinton üritas USA presidendi Bill Clintoni esimesel valitsemisajal samuti ilma teha ja silma paista - ja millise fiaskoga see lõppes". Millisega siis, lugupeetud Arteri toimetus? Kas fiasko oli see, et Hillary Clinton endale poliitikas nime tegi ja seoses sellega peaaegu esimeseks naispresidendiks tõusis? Kas siis naine päeva lõpuks ikka ei või võimu ise võtta, vaid peab jäämagi armuande ootama, või mis?

Kuidagi sassis on Arteril need asjad.

Kuidas Eesti ametnikud luuravad USA kasuks ELi selja taga

2011-09-04T19:40:00.001+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Üks näide USA saatkonna memodest selle kohta, kuidas Eesti ametnikud luuravad USA kasuks ELi seljataga, kandes USA ametnikele ette ELis toimuvast. Antud memos on kirjeldatud, kuidas välisministeeriumi Sudaani valdkonna juht Marek Luts kasutab ELi riikide kohta väljendit "mõned Brüsselis", kinnitades ühtlasi Eesti valitsuse otsusest eraldada Sudaanile lisaks 500 000 krooni.

USA huvides on ELi nõrgenemine ning näib, et ELi õõnestamine liikmesriikides käib kõige kõrgemal tasemel.

Eesti valitsus saatis sõdurid Afganistani surema, planeeris ajupesu rahva hulgas

2011-09-04T18:59:00.001+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu vahendab Wikileaks USA Tallinna saatkonna memo 2006. aasta 31. märtsist, olid Eesti peaministri büroo, välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi ametnikud teadlikud, et Eesti sõdurid lähevad Afganistani surema. Küsimus polnud kas, vaid millal tulevad esimesed ohvrid. Sestap planeerisid valitsusametnikud juba varakult pressibriifinguid ja lootsid, et meediakajastus tuleb valdavalt positiivne. Ühtlasi tehti eesti rahvale selgeks, et sõda Afganistanis praegu erineb sõjast Afganistanis nõukogude ajal. Sõjast positiivse imago loomiseks olid kavandamisel VIP-ide visiidid Afganistani, kus sõdurid pidid edastama oma usku sõjalisse edusse.

Eesti loobus tugi- ja koeraväeosadest Iraagis ja Afganistanis

2011-09-04T18:38:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu vahendab Wikileaks USA Tallinna saatkonna memo, loobus Eesti 2006. aastal tugi- ja koeraväeosadest Iraagis, kuigi USA oli seda soovinud. Need väeosad olid mõeldud NATO väeosade kaitseks Iraagis.

USA hoiatas Eestit Saakašvili sõjakuse eest. Mis läks valesti?

2011-09-04T15:10:00.003+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Nagu selgub Wikileaks'i paljastatud USA Tallinna saatkonna 2006. aasta kevade momost, hoiatasid USA kõrged ametnikud välisminister Urmas Paeti Gruusia juhi Mihhail Saakašvili ja Gruusia kaitseministri sõjakuse eest Lõuna-Osseetia olukorra lahendamisel, millel on katastroofilised tagajärjed.

Tsitaat memost: "Eesti nõuandeid vajavad nii Saakašvili kui kaitseminister, kes on mõnikord liiga entusiastlikud lahendamaks Lõuna-Osseetia konflikti sõjaliste vahenditega, mis oleks katastroof."

Kaks aastat hiljem otsustas Gruusia siiski sõjalise konflikti kasuks. Miks? Kas eestlased olid USA soovitused unustanud või pimestas grusiine nõustama läinud eestlasi miski muu? Võib arvata, et USA plaan oli panna rahulikud eestlased keevalisi grusiine taltsutama, aga nagu aeg näitas, see plaan ei õnnestunud.

Wikileaksi memod: USA surus Eestile peale Gruusiaga tegelemise

2011-09-03T08:37:00.000+03:00

Väljavõte Wikileaks'i veebist.

Wikileaks avalikustas teisipäeval kõik USA saatkondade memod, kaasa arvatud Tallinna saatkonna omad. Üks nendest, mis dateeritud 2006. aasta 29. märtsi kuupäevaga räägib sellest, kuidas USA kõrged ametnikud survestasid Eestit tegelema Gruusiaga.

Memo ütleb: „Fried ja Sampson käisid eestlastele peale, et nad jagaksid oma reformide ja Venemaaga suhtlemise alaseid kogemusi arenevate demokraatiatega nagu Gruusia, märkides, et grusiinid vajavad nõuandeid."

Nagu selgub memost, soovisid eestlased Gruusiaga tegelemisele vastutasuks viisavabadust USAga ja seda, et president Bush peatuks Eestis G-8 või NATO nõupidamiste ajal.

Eesti minister sai sissesõidukeelu, mis edasi?

2011-09-02T06:59:00.000+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti külm sõda Hiinaga on jõudnud uude faasi: pärast dalai-laama külaskäiku Eesti presidendi juurde sai Eesti põllumajandusminister sissesõidukeelu Hiinasse. Mistõttu ei lähe Hiinasse varem kokku lepitud kohtumistele ka Eesti ametnikud.

Poliitiliselt näitab külm sõda Hiinaga Eesti-suguse kärbse üüratut julgust elevandiga maadlemisel, majanduslikus mõttes aga tähendab maailma kõige kiiremini areneva majandusega suhete külmutamine pikemas perspektiivis kurbi tagajärgi majanduse arengule. Ei kujuta ette, kuidas Eesti poliitikud edendavad nüüd Hiinas Eesti ettevõtjate asja, see on mõeldamatu. Tekib küsimus, kas poliitilise selgroo eest makstav hind on seda väärt olukorras, kus eesti lapsed söövad olude sunnil puulehti? Venemaaga juba ajavad Eesti ettevõtjad asju läbi Soome, makstes soomlastele vahenduse eest kopsakat tasu, nüüd tuleb ka Hiinaga korrata sama võtet. Mis järgmiseks?

Kui Eesti valitsus jänkide eest üksteise järel kastaneid tulest välja toob (Iraak, Afganistan, Gruusia, Hiina), siis võiks midagi vastu ka saada, näiteks võiks tehtud ponnistuste eest vastutasuna eestlaste hambad korda teha ja pakkuda tasuta koolitoitu. Küünemust võrreldes jänkide kuludega Lähis-Ida sõjakäikudel.

Ilves võiks oma kandidatuuri tagasi võtta

2011-08-27T21:57:00.000+03:00

Kui Ilves hakkas presidendiks, "et Rüütel ei saaks", siis praegu sellist ohtu enam pole, nii et loogiliselt võttes peaks ta oma kandidatuuri taandama ja tegema ruumi Tarandile. Või kandideerib Ilves nüüd selleks, et ka Tarand ei saaks?

Misasi on vabaabielu?

2011-08-27T09:26:00.002+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Eestis on juba aastaid tõlgitud ingliskeelset terminit 'open marriage' nagu 'vabaabielu', tähenduses, et inimesed elavad koos nagu päris abielus, ühe elukaaslasega, aga pole ühel või teisel põhjusel veel abiellunud. Ent sellise abielu-laadse kooselu ingliskeelne termin on 'cohabitation'.

'Open marriage' tähendab inglise keeles seda, et inimesed on otsustanud valida kooselu vormi, kus nad võivad vabalt seksida kellega iganes. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist swingeritega, mida ilmselt ei peeta Eestis silmas, kui räägitakse vabaabielust.

Terminid võiks ka Eestis edaspidi täpsemaks muuta. Praegune termin 'vabaabielu' tuleks asendada sõnaga 'kooselu'.

Delfi artiklis mainitud juhtum Pippa Middleton'iga oli inglise keeles tituleeritud kui 'trial marriage', mille eestikeelne vaste oleks 'prooviabielu'.

Eesti vabariik on nagu Keskerakond

2011-08-26T18:42:00.001+03:00

Kuigi eestlased armastavad kiidelda, kui hästi on nad liitunud eri Lääne organisatsioonidega, mis justkui kinnitaks, kui läänelikuks on ühiskond muutunud, näitab tegelik elu, et tegemist on pesuehtsa soveediühiskonnaga, milles muidu tavatsetakse süüdistada Keskerakonda.

Alustagem kasvõi juhi kultusest, mis on kõige tüübilisem soveedi- või totalitaarse ühiskonna tunnus. Küllalt sarnane on Eesti vabariigi presidendi ja Keskerakonna esimehe valimine. Kummalgi juhul pole tegelikult kusagil näha vastaskandidaati, ehk sellist, kellel oleks tegelikult šansid konkureerida. Pigem on vastaskandidaatide puhul tegemist hea õnne peale minejate, mänguritega, keda ühiskond laiemalt ei toeta. Olgem ausad, Savisaare ainsa vastaskandidaadi "toetamine" meedias tuleneb pigem soovist Keskerakonnale ära teha, kui erakonnale tegelikult head juhti leida. Sest kõik on arvamusel, et ilma Savisaareta poleks Keskerakonda. Loomulikult ei toeta mingit ausat ja läbipaistvat juhi valimist Keskerakond ise, kus endine juht seab vanas heas soveedi vaimus uuele selliseid miine ja takistusi, et isegi ebaõnnestumise korral pole vastaskandidaadil enam erakonnas asu.

Oma olemuselt samasugune on presidendi valimise kampaania, kus olemasolev kulla ja karraga üle kuhjatud isik ja tema teod on juba ette tunnistatud "ainuõigeks" ning kõiki ülejäänuid vaadatakse kui püha ürituse rüvetajaid. Selline suhtumine muudab kogu Eesti samasuguseks ususektiks nagu seda on Keskerakond. Ainus vahe on selles, et kui Keskerakonna puhul puudutab sektistumine kümmet tuhandet inimest, siis Eesti puhul enam kui miljonit.

Niisamuti nagu Keskerakonnas ei või esitada vastakaid arvamusi - või ütleme, et "võib", aga sellele järgnevad teatud repressioonid - nii ei või ka kogu Eestis isegi kahelda teatud ainuõigeks kuulutatud kaanonites. Kui keskajal pani kirik kahtlejad vande alla või saatis tuleriidale, siis Eestis ollakse veidi leebemad - kahtleja "saab" sissesõidukeelu või külastavad organid tema ja tema tuttavate kodu. Kuigi Eesti riik on näiliselt kindel, nagu ka Keskerakond, on kogu organisatsioon seesmiselt nii habras, et igas liblika tiivalöögis nähakse surmaohtu. Asjaolu, et sellises paranoilises hirmus võidakse laps koos seebiveega aknast välja visata, ei näi kedagi morjendavat. Vaba arvamus, mida peetakse Lääne demokraatiate alustalaks, on Eestis võimalik vaid suletud uste taga.

Nii Eesti riik kui Keskerakond on teelahkmel: kas jätkata samas vaimus ja riskida sellega, et seni hästivarjatud probleemid võivad saada laiema kõlapinna, või alustada muutusi. Eesti riigi seisukohalt on muutusteks viimane aeg, sest riik on kindlalt seotud rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis peaks võimalikud hirmud aastakümneteks maha võtma. Ka Keskerakond on praegu seisus, kus kaotada pole enam midagi ja asi enam hullemaks minna ei saa. On võimalik, et muutustest Keskerakonnas sõltub ka Eesti tulevik. Kui Keskerakond suudab muutuda ja saada praeguses poliitilises stagnatsioonis ühiskonda vedavaks jõuks, siis on lootust, et muutub ka kogu Eesti. Kui see erakond jääb aga tagurluse kantsiks, siis ei saa loota olukorra paranemisele terves riigis. Koos Keskerakonnaga vajub Eesti riik sellisel juhul veelgi rohkem sohu, kus kõiksugu õnneküttidel on juba märksa lihtsam kala püüda.

Tarand põliseestlaste etteotsa!

2011-08-24T10:37:00.001+03:00

Väljavõte põliseestlaste veebist.

Asjalood on läinud nõnda, et Tarand, kes on pärast sööstu europarlamenti võtnud sisse ühe kaotuse teise järel, ka presidendiks ei saa. Savisaar, kes Tarandile ettepaneku tegi, võtab aga sisse võidu, sest paljuski tänu Tarandi "edutamisele" säilitas ta koha erakonna juhina. Pärast tangot Savisaarega jääb aga Tarand jälle üksi. Samas läheb ta väga hästi peale rahulolematutele, kelle hulk viimastel aastatel on märgatavalt kasvanud. Tarandile on vaja erakonda ja selleks kõlbab suurepäraselt loodav Põliseestlaste erakond. Tarandile ei tohiks ka see erakond probleemiks olla, sest ta on sobitunud misiganes parteiga. Sestap pakub Kohvik Tarandit põliseestlaste etteotsa. Kindlasti on Tarand etem mees kui Soini, kes võttis Soomes äsjastel valimistel kolmandiku häältest.

Kes siis ikka oleks saanud ENSV juhiks putši õnnestumise korral?

2011-08-21T11:59:00.000+03:00

Millegipärast tehakse nüüd nägu, et seda ei teata, ja pakutakse eri nimesid Rüütlist kuni Ansipini. Rüütel ütleb, et teab, aga ei ütle, ja 7 aastat tagasi olevat öelnud, et see mees figureerib poliitikas.

Kakskümmend aastat tagasi oli see nimi üldiselt teada, see mees oli loomulikult Jevgeni Kogan, Interrinde juht. Kes 1991. aasta augustisündmuste ajal Eestist kadus ja mõne aasta pärast õige mehena naasis. Kelle abil tuli Isamaa linnapeakandidaat Jüri Mõis 10 aastat tagasi Tallinnas võimule ja kes juba neli aastat tagasi manalateele läks.

Üks asjalik ülevaade 20 aastat tagasi toimunust

2011-08-21T10:46:00.000+03:00

New York Times'i veebist.

Kus juttu sellest, kuidas KGB initsieeris riigipöörde ja kuidas NLiidu rahvas eesotsas Boriss Jeltsiniga nõukogude impeeriumi laiali lammutas. Juttu on ka sellest, kuidas endise NLiidu aladel on jätkunud autoritaarne juhtimine. Peaks mõtteainet pakkuma ka Eesti juhtidele, sest ka Eestis jätkub autoritaarne juhtimisstiil põhimõttel „Võitja võtab kõik!". Mis omakorda sunnib võimulolijaid võimust iga hinna eest kinni hoidma ning opositsioon peab kasutama oma ideede levitamiseks äärmuslikke meetmeid.

Taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev

2011-08-20T09:26:00.001+03:00

Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev. Eestis kehtib võõras seadus ja Eestit juhitakse väljastpoolt, omariiklust on jäänud meenutama vaid lipp ja hümn. Eesti piiri asendab kohati vaid ajutine kontrolljoon, kuhu võõras võim on asunud täie enesestmõistetavusega rajama piirirajatisi.

Iseseisvuse kaotamine on hind, mida Eesti on pidanud maksma liitumise eest rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige Euroopa Liiduga. Seda on peetud paratamatuseks, sest Eestis on valitsenud põhimõte, et ilma ühte või teise liitu kuulumata ehk iseseisvalt ei suuda Eesti hakkama saada. Kui Eesti ei astu ühte, Euroopa Liitu, siis tiritakse ta teise, Venemaa kontrollitavasse SRÜsse.

Nii nagu Eesti kaotas oma iseseisvuse, pole hästi läinud ka selle iseseisvuse eest võidelnutega. Need, kes 1980ndate lõpul istusid põõsas või vandusid igavest truudust Gorbatšovile, või kellele iganes, et oma nomenklatuurset kohta hoida, taovad nüüd käega vastu rinda ja kuulutavad kui suured vabadusvõitlejad nad olid. Need, kes tegelikult oma elu hinnaga Eesti iseseisvuse eest võitlesid, nagu Tiit Madisson, on kodumaalt minema peletatud. Madisson oli 1980ndate lõpul Eesti iseseisvuse sümbol, noortele suur eeskuju, täna ei meenuta teda keegi. On irooniline, et see, millega ei saanud hakkama NSV Liit, on hakkama saanud Euroopa Liit. On loomulik, et iseseisvusmeelne Madisson liitudele ei sobi, sest liidud ei soosi iseseisvust.

Iseseisvumise 20. aastapäeval kogunetakse tähistama iseseisvust ja vabadust, ent tegelikkuses teavad kõik, et Eesti pole enam ei vaba ega iseseisev, sestap valitseb üldine matuse-meeleolu. NLiidus pandi inimesed poolmuidu tööle, sisendades neile usku, et pingsalt töötades saabub peagi aeg, mil pole enam vaja tööd teha. Paljud inimesed panid töösse kogu oma elu ja tervise, ent lubatud maapealset paradiisi ei saabunud kunagi. Euroopa Liidus, kus endistest kolooniatest odava tööjõu sissevedamise projekt on tunnistatud ebaõnnestunuks, on vaja uute liikmesriikide inimesed poolmuidu tööle panna, et vanades senist hiilgust ja heaolu säilitada, uhkeid ametiasutusi ja kuningakodasid üleval pidada. Kommunistlikus ideoloogias pettunud inimesed pöörati raha-usku, väites, et pingsalt töötades ja suurt raha teenides saabub aeg, mil ka Ida-Euroopa on sama jõukas kui Lääs. Ida-Euroopa muster-riigiks sai Läti, kes kihutas valguskiirusel Läänele järele, ent põrkas siis vastu seina ja need, kes tahavad edasi kihutada, peavad seda tegema väljaspool kodumaad. Täna on Läti täielikult rahvusvaheliste institutsioonide kontrolli all ning seal elavatel inimestel pole muid õigusi, kui töötuna paljalt ja näljasena kodus istuda või sandikopikate eest rasket tööd teha.

Eesti, kes kihutas Lätiga võidu, pääses Läti saatusest ainult tänu kogutud reservidele ja seoses valmidusega teha vabatahtlikult läbi kõik need kärped, mis Lätile olid peale surutud. Eesti riik pole küll kellelegi võlgu, ent see eest on kodanikud kõrvuni võlgades. Eestlaste vara liigub mühinal võõramaiste pankade kontrolli alla. Kui Eesti taasiseseisvumine 20 aastat tagasi tegi eestlastest omanikud, siis täna on Euroopa Liidu "viljastavates" tingimustes saamas omanikest taas üürnikud. Turistid omal maal, nagu eestlased kirjeldasid oma elu NLiidus. Kui 20 aastat tagasi ehitasid kõik andekad ja edumeelsed eestlased üles iseseisvat Eestit (Eestist räägiti kui Euroopa Singapurist), siis tänaseks on valdav osa neist Eestist lahkunud. Kuidas ütleski William Vesilind (National Geographicu ajakirjaniku, ühe Eesti iseseisvuse kangelase Priit Vesilinnu poeg) enne Eestist lahkumist mõned aastad tagasi: suur raha siia ei tule.

Eesti asetaski Hiinale elundi

2011-08-18T20:31:00.000+03:00

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui veel mõned aastad tagasi oli Eesti presidendi kohtumine Tiibeti usujuhi dalai-laamaga mõeldamatu, siis täna on see reaalsus. Kuigi Ilvese kohtumine oli tituleeritud kui "mitteametlik" ja Ilves väidetavalt toetas "ühe Hiina" poliitikat, näitab selline tõsiasi ometi elundi asetamist Hiinale. Nojah, kui trumm läinud, mingu pulgad ka. Igatahes võib Tallinna sadam nüüd suurest konteinerterminalist suu puhtaks pühkida ja ka Hiina kaupade transiidist, mis veel paar aastat tagasi oli prioriteet nr 1 Eesti majanduspoliitikas.

Kas see on suur kaotus? Soome president näiteks usumehega ei kohtunud, samas on soomlased osanud Hiinaga ajada edukat poliitikat, Nokia telefonid müüvad Hiinas hästi ja Finnair on tuntud Hiina-lendude poolest. Soomlased on üldse nutikad, nad oskasid ka Kreeka abipaketi enda jaoks kasulikuks töödelda. Samuti ajavad nad edukat Vene-poliitikat ning kasutavad enda jaoks ebasobivate Vene-suunaliste toimingute tegemiseks Eesti ametnikke. Kokkuvõttes teenivad soomlased rohkem raha ning saavad pakkuda kodanikele muude hüvede kõrval näiteks poolmuidu hambaravi.

Meri jääb Eesti viimaseks presidendiks

2011-08-17T21:48:00.001+03:00

Nii paradoksaalne kui see ka pole, jääb kadunud Lennart Meri Eesti esimeseks ja viimaseks presidendiks. Miks esimeseks? Aga kas Päts oli siis president? Kui ta lasi end 1938. aastal presidendiks kinnitada (valimisi ei toimunud, ta oli ainus kandidaat, nii nagu oli peaaegu juhtumas ka 2011. aastal), siis oli ta jätkuvalt edasi diktaator, mitte demokraatlikule riigile kohane president. Samahästi oleks võinud Päts end generalissimuseks või maailma valitsejaks nimetada, aga kas ta siis seda ka oli?

Meri vähemalt valiti 1992. aastal presidendiks. Sageli armastatakse rääkida presidendi otsevalimistest, ent 1992. aastal just sellised valimised toimusid. Hääletamas käis 468 605 valijat ja 42% neist eelistas Arnolt Rüütlit (Meri sai 30%, Taagepera 23% ja Parek 4% häältest). Vajalikku 50% Rüütel kokku ei saanud ja edasi läks valimine Riigikokku, kus Meri sai 59 häält Rüütli 31 vastu. Tolleaegset süsteemi võib kritiseerida Arnoldi-vaenulikkuses, ent sellele vaatamata VALITI Meri presidendiks. Tegemist polnud mingi farsiga, selles võib igaüks veenduda tolleaegseid lehti sirvides.

Sama kordus 1996. aastal, mil kardeti Rüütli naasmist, sest Meri oli rahva silmis positsioone kaotanud ja omavahel olid tülli pööranud Isamaa poisid, kes seisid Meri taga 1992. aastal. Riigikogus, mida toona valitses Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ, esimees Tiit Vähi), sai Meri kolmandas hääletusvoorus 52 häält Rüütli 32 vastu, ent sellest ei piisanud vajaminevaks 2/3 enamuseks. Valimine läks edasi valimiskokku, mis VALIS teises voorus presidendiks tagasi Lennart Meri, 196 häälega Rüütli 126 vastu. Olgu öeldud, et kandidaatidena olid üles seatud ka sellised korüfeed nagu Tunne Kelam ja Siiri Oviir, samuti üllatuskandidaat Enn Tõugu.

2001. aasta valimistel oli Meri mängust väljas ja uus favoriit oli Toomas Savi, kellele Siim Kallase juhitud Reformierakond tegi võimsa kampaania. Presidendivalimist alustati taas Riigikogus. Kuigi 1999. aasta Riigikogu valimised oli ülekaalukalt võitnud Keskerakond, panid Reform, Isamaa ja Mõõdukad seljad kokku ning moodustasid valitsuse. Sellegipoolest ei õnnestunud ka 2001. aastal Riigikogus presidenti valida: ei Peeter Kreitzberg, Andres Tarand ega Peeter Tulviste saanud 2/3 enamust. Valimine läks edasi valimiskokku, kus lisandusid Rüütel ja Savi. Kuigi Savi oli oma võidus kindel, sai Rüütel lõpuks 186 häält Savi 155 vastu. Rüütel oli käinud isiklikult läbi kõik valimiskogu liikmed ja see taktika töötas, ta VALITI presidendiks.

Rüütli valitsemise juures on üks suur AGA. Nimelt kirjutas ta alla Eesti liitumisele Euroopa Liiduga, mis oli küll omas ajas igati eesrindlik samm, aga tähendas iseseisvuse kaotamist, mis tõi kaasa presidendi institutsiooni marginaliseerumise. Tähtsaid Eesti asju ei otsustata 2004. aastast enam Kadriorus, vaid Brüsselis ja Strasbourg'is. Pole ime, et Rüütli kõige suuremaks "saavutuseks" jääb urineerimisorgia Kadrioru lossis ning ametiaja lõppedes 2006. aastal ei leidunud talle sobivat vastaskandidaati. Sest kes tahaks saada marginaalseks tegelaseks, kes midagi ei otsusta - Eesti parimad pojad ja tütred pürgivad euro-ametitesse, seal tehakse ajalugu. Viimases hädas esitas end 2006. aastal Riigikogu aseesimees Ene Ergma, ent ei saanud Riigikogus vajalikku 2/3 enamust. Seejärel proovis õnne Toomas-Hendrik Ilves, kes on väitnud, et kandideeris vaid seetõttu, et Rüütel enam ei saaks. Riigikogus Ilves vajalikku enamust ei saanud, ent valimiskogus kogus vajaminevad 174 häält Rüütli 162 vastu.

Aastal 2011 on presidendi-rindel asi veel hullem. Ilves on koos presidendi institutsiooniga päris kokku kuivanud, tema esimest ametiaega jäävad meenutama peamiselt abikaasa Evelini isiklikud hobid ja tegemised nagu rulluisutamine, Kalevi kommid ja tualetid. Ilvese ametiaja lõppedes ei leidu enam ühtegi väärikat presidendiks soovijat. Kallas ja Savisaar võiks kandideerida, aga üks on kunn Euroopas, teine Talinnas ja kumbki ei soovi oma rasvasest ametist niipea loobuda. Et Eesti omariikluse allakäiku veidigi peita ja siluda, sättis end formaalselt püünele varemgi bravuurikaid käike teinud Indrek Tarand, ent tegelikkuses on valimised farss, president juba ette ära "valitud". Õigem oleks öelda, et määratud, nagu 1938. aastal. Taas tõstatub küsimus, kas see on enam mingi president, demokraatliku vabariigi pea?

Hans Luige supertoimetuses käärib?

2011-08-16T07:39:00.001+03:00

Saabus selline vihje:
"Suures Ekspressi-Delfi-Päevalehe-Maalehe "supertoimetuses" käärib tõsiselt. Inimesed on suures stressis ja paljud otsivad juba uusi ameteid. Uurige palju saavad ajakirjanikud oma töö eest raha."

Kas tõesti ei ole toimetuste kokkupanemisest asja saanud ja varem Preatonile kuulunud endisesse Eesti Kaabli majja kolinud inimesed plaanivad juba sealt lahkumist? Või on see vaid üksikute nn saamatute ving ja hala? Kui käärimine tõele vastab, on see muidugi hea teistele toimetustele, eriti Postimehele, sest häid ajakirjanikke otsi Eestis tikutulega taga.

Eks-respublica sillutab Savisaarele teed suureks tagasitulekuks

2011-08-15T20:46:00.000+03:00

Väljavõte Päevalehe veebist.

Eks-respublikaan Ken-Marti Vaher soovitab Savisaare vastu sõna võtnud Keskerakonna liiget Kalle Laanetit kandideerimisel Europoli peadirektori asetäitja kohale. Teine eks-respublikaan Ott Lumi nõustab Savisaare vastaskandidaadina Keskerakonna juhiks pürgivat Jüri Ratast. Kas see on juhus? Või õigem oleks küsida, kas Savisaar on nii loll, et siin kellegi teise kõrvu paistmas ei näe? Ja kui näeb, siis kas ta jätab seda talle omase bravuuriga kasutamata? Loomulikult mitte!

Kui Savisaar on urgu pugenud pärast kõrvetada saamist idaraha skandaalis ning tümitamist seoses profi hinna, aga kodu-TV tasemel tehtud linnatelevisiooniga, ajal, kui lapsed söövad metsas puulehti, siis võib arvata, et pärast nii rohmakalt korraldatud temavastast vandenõud tuleb ta pärast edukat erakonna juhiks valimist varjust välja tugevamana kui kunagi varem. Võib juba ette kujutada Savisaare troonikõnet, kus ta oma vastased talle omase vaimukusega paika paneb. Varasemast on teada, et Savisaarele sellised väiksed, aga kindlad võidud meeldivad, mis annavad talle jõudu ja enesekindlust, nii et võib arvata, et mees purjetab nüüd soodsa pärituulega uuesti kohalikel valimistel linnapeakohale tagasi ning tema rivaalid jäävad pika ninaga nagu pärast viimaseid valimisi, kui Savisaare vastu saadeti "Püha Jüri", kes aga haledalt kõrbes ja lõpuks vanakurja endaga liidu sõlmis. Nüüd korraldab kolmikliit endale samasuguse ämbri ja selles ei saa nad ometi Savisaart süüdistada.

Kas sotsidest saab Reformi uus partner?

2011-08-13T14:00:00.001+03:00

Viimasel ajal on kõik pilgud pööratud Keskerakonna suunas, ootuses, et mis sealt küll tuleb - etteruttavalt olgu ära öeldud, et midagi ei tule, pereheitmisi-minemisi on Edgari juurest ka varem olnud ja sellest pole sündinud maailma lõppu, vaid heal juhul mõni uus erakond, mis on seejärel õhust tühjaks sisisenud - ent põnevam on hoopis see, kaua jaksab Reform kõrvalt vaadata oma praeguse partneri, IRLi allakäiku ja sotside võidukäiku. Sest olgem ausad, viimase aja suurim tõusja ja tõsisem tegija poliitmaastikul on justnimelt sotsid, kes suutsid õnnelikult Keski sabaraku ja eks-kapoka Jüri Pihli üle parda heita ning kelle esindaja Toomas Hendrik Ilves on juhtumisi vabariigi president. See seab sotsid praegu väga soodsasse olukorda ning Reform talitaks targalt, kui IRLi sotside vastu valitsuses välja vahetaks, kui ei taha külge saada luuseri imagot ning koos IRLiga poliitmaastiku solgitorust alla minna. Ka sotsidel oleks praegu valitsuses rohkem võita kui koos igaveste opositsionääride kesikutega varumeeste pingil istudes. Nalja hakkab muidugi saama, kui IRLikad meepüti juurest lendavad, siis tuleb ka suurimatest suurimatel kampsunitest patriootidel valehäbi alla neelata ja välismaale tööle minna, kui ei taha leppida supiköökide või Rimi prügikastidest toidu otsimisega.

Kas te suudate ette kujutada...

2011-08-11T08:24:00.000+03:00

... sellist asja, et noored neiud aetakse ühte kitsasse ruumi, kus neid hoitakse koos mitmesaja kaupa ning õue päikse kätte või meeste juurde mitte kunagi elus ei lasta. Kus nad elavad oma rooja sees ja neid pestakse masinaga ning esimeste ohtlike päevade ajal aetakse käsi neile tuppe koos seemnevedelikuga, et neid nõnda viljastada. Kus vastsündinud võetakse neilt kohe pärast sündi tissi otsast ära, nii et nad oma lapsi enam kunagi ei näe, selle asemel aetakse torud rindade otsa ning imetakse rinnad mitu korda päevas tilgatumaks.

Me maksame külma sõja arveid, teist korda

2011-08-10T23:13:00.011+03:00

Kuigi kadunud president Lennart Meri armastas toonitada, et Eestile on kombeks üks ... korraga, on eesti rahvas ometi paljusid asju teinud mitu korda. Näiteks on eesti rahvas oma maa mitu korda võõraste vallutajate käest välja ostnud, nüüd aga maksab teist korda külma sõja arveid. Võib küsida, et kuda siis nii? Selgitan.

Esiteks, esimene kord, kui külma sõja arveid tuli maksta, oli 1980ndate lõpus, kui NLiit sõna otseses mõttes pankrotistus, kuna ei suutnud oma majandust võidujooksus USAga enam vee peal hoida. Kõrvus Hruštšovi aegne deviis "daganjat i pereganjat!" (kinni püüda ja edestada, mõeldud oli USAd), läks asi üha rohkem allamäge, kuni plaanimajanduslik riik ei suutnud enam oma rahvast ära toita ning selleks, et osta välismaalt toitu, ei jätkunud enam valuutat. See oli aeg, kus nafta ja muu tooraine hind kukkus rekordmadalale ning NLiit, mille välisvaluuta teenimise allikas oli tooraine, ei suutnud end ära majandada. Mõnes mõttes sarnane olukord Egipitusega praegu, kus üldise toiduainete hinnatõusu juures ei suutnud riik enam tagada rahvale odavat leiba, mistõttu rahvas tuli vihaselt tänavale. Näljane rahvamass on hirmus, selles võib igaüks veenduda praegu läbi vanalt healt Inglismaalt saabuvate videoklippide. Sõnaga, NLiit, see kunagine kogu maailma hirm, tohutu impeerium pankrotistus mõne aastaga ning selle riigi valuuta, rubla, omandas lepalehe väärtuse. See oli aeg, kus Soome kuupalga eest võis osta Eestis auto ja maja. Eesti rahvas kaotas oma rublasäästud ning elu tuli piltlikult öeldes otsast alata.

Kas Ameerikas oli olukord parem? Aus vastus on, et mitte. Juba Kuu-lendude arved maksis USA valitsus kinni raha juurdetrükkimisega, kuna 1971. aastal loobus USA nn kullastandardist ehk valuuta sidumisest kullaga. See võimaldas raha uljalt juurde trükkida, mille suurimaks ärakasutajaks sai Ronald Reagani valitsus. Kuidas siis USA sellise rahatrükkimise välja kannatas? Hea küsimus. See kuulub ilmselt imede valdkonda, aga aus vastus on, et maailm absorbeeris need juurde trükitud dollarid vaikselt ära, kuivõrd tooraineturg toimib seniajani veel dollaris, pidid eri riikide majandused dollarit sisse ostma. NLiit oli suletud süsteem ning keegi väljaspool rubla ei kasutanud. Pealegi puudus NLiidus klassikaline pangandus, mis Läänes augud ilusti ära peitis. Pärast NLiidu kokkuvarisemist ostsid venelased suure osa juurdetrükitud dollareid lihtsalt ära, aastaid toimis Vene majandus dollari baasil. Hiljem õnnestus dollareid hunnikute viisi hiinlastele maha parseldada. Dollarist endast aga kujunes omamoodi püramiidskeem, mis varises tegelikult kokku alles paar aastat tagasi pärast juhtiva investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti. Ühel hetkel oli kuningas alasti, ent nutikad pankurid ja finantsistid suutsid augu kiiresti esmaste kättejuhtuvate vahenditega katta. Ent see auk on alles. Kui panete tähele: dollaris noteeritud vara nagu kinnisvara ja aktsiad on juba oma väärtuse kaotanud, ainult dollar ise pretendeerib veel teatud väärtusele, nii nagu ka rublat noteeriti veel vahetult enne krahhi päris kõrgelt. Ühel hetkel kukub ka dollar, ja sellega koos teised valuutad. Ja Eesti jaoks kurval kombel tuleb osa sellest august kinni maksta ka eestlastel, nimetagem seda siis Kreeka võlakriisiks või milleks iganes. Kogu Lääne majandus peab ka USA poole külma sõja aegsetest arvetest nüüd kinni maksma. Madrats on, piltlikult öeldes juba nii auklik, et seda kinni lappida pole enam võimalik. Õhk sisiseb vaikselt välja. Ja alustada tuleb taas kusagilt 1970. aastast, mil mulli puhuma hakati.

Mis juhtub, on tegelikult see, et inimesed kaotavad ka Läänemaailmas oma säästud, sest neid sääste pole viimased 40 aastat olnudki, see on vaid juurde trükitud, katteta raha. Sestap pole ime, et nutikamad inimesed on hakanud kulda kokku ostma. Nii nagu NLiidu lõpus osteti kokku mida iganes, isegi nuluõli. Kuld peegeldab hästi raha väärtuse kukkumist. Muide, kulla hind on kerkinud aastaga 45%, mis tähendab, et inflatsioon on olnud aastas 45%, ka Eestis. See on siis rahandusministeeriumi tagatubade poolt korrigeerimata, puhas inflatsioon. Seejuures inflatsioon kiireneb, viimase kuuga on kuld kallinenud 12%, viimase päevaga 3%. See teeb aasta arvestuses juba peaaegu 1000%. Ja siis küsitakse, miks kõik kallineb. Sõbrad, kaubad ei kalline, teie raha väärtus kukub kolinal. Nii nagu ka NLiidu lõpuaastail. Fasten your belts!

Kes organiseeris Briti mässu?

2011-08-10T08:11:00.001+03:00

Briti mässu on võrreldud pronksiööga, pronksiöö kohta on omakorda Eesti valitsus väitnud, et selle põhjus polnud mitte pronkssõduri mahavõtmine, vaid Vene valitsuse katse kukutada Eestis põhiseaduslik võim, nii nagu 1924. aastal. Ettevalmistusi võimu võtmiseks oli tehtud juba varem ning see oli planeeritud 9. maiks, mistõttu ei jäänud Eesti valitsusel põhiseadusliku võimu säilitamiseks muud üle, kui pronkssõdur enne 9. mai pidustusi ära viia.

Eesti mäss oli Briti omaga võrreldes poisike. Briti mässu laia levikut ja ulatust arvestades võib arvata, et see on kindlasti mõne vaenuliku riigi, näiteks Venemaa, Hiina, Liibüa, Süüria, Afganistani, Somaalia, Iraagi, Valgevene või Põhja-Korea poolt organiseeritud. Mässu põhjuseks on toodud üks maha lastud mees, ent see mees võis olla mõne võõrriigi agent, kes tuli Briti põhiseaduslikku võimu kukutama, mistõttu oli Suurbritannia päästmiseks selle mehe tapmine kahtlemata õigustatud.

Brittide reaktsioon kärbetele

2011-08-10T06:25:00.002+03:00

Väljavõte Daily Mail'i veebist.

Nagu uudistest võib lugeda, on tänavatel töötud noored. See on brittide reaktsioon kärbetele, mis tõi kaasa tööpuuduse ja elujärve halvenemise.

Võlg on võõra oma, aga kas on?

2011-08-08T08:41:00.000+03:00

Öeldakse, et võlg on võõra oma. Seda põhimõtet on Eesti riik täht-tähelt ka järginud, kui probleemide korral omaenda rahval hing kinni tõmmati, makse tõsteti ja palku alandati, mis tõi kaasa ajaloo suurima väljarände, sündivuse kukkumise ja rahva elujärje järsu alanemise.

On ka teine põhimõte: kui oled pangale võlgu tuhande, on see sinu probleem, kui aga miljoni, on see panga probleem. Seda põhimõtet on omakorda täht-tähelt järginud Kreeka, kui probleemide korral sunniti maksma kõik ülejäänud Euroopa Liidu riigid.

Kokkuvõttes on Eesti riik küll plussis, aga kodanikud söövad puulehti. Kreeka riik on pankrotis, aga inimeste sissetulekud mitu korda kõrgemad kui Eestis. Kes on siin Kaval-Ants ja kes jääb alatiseks Vanapaganaks?

Eestit küll kiidetakse, aga nagu ütleb rahvatarkus: kiida lolli, siis loll hüppab.

Eesti valib poole, aga millise?

2011-08-07T11:14:00.001+03:00

Eestil on pidevalt probleeme poole valimisega. Pärast ligi 700 aastat kestnud saksa okupatsiooni ja omariikluse taastamist valis vene poole, ent kaotas aastakümneteks kõige kallima vara - oma iseseisvuse. Soomlased, kes mehkeldasid sakslastega (soomlastel olid 700 aastat olnud rootsi isandad), säilitasid oma iseseisvuse vaatamata sellele, et sakslased kaotasid sõja.

Nüüd on Eestil taas valitud pool ja see on ... Ameerika. Eesti poisid valavad verd võõras ristisõjas Lähis-Idas, kust ameeriklased on juba saba jalge vahel põgenemas, ent isandatele alati truud eestlased veel mitte. Ameerika on alustanud kübersõda Hiina vastu ja Eestisse on rajatud sõja oluline tugikeskus. Pole ime, et hiinlased katkestasid suhted Eestiga ja loobusid suure konteinerterminali rajamisest, mistõttu olid eestlased sunnitud tegema koostööd taas ... venelastega.

Eesti on hädas, aga midagi ei tee

2011-08-03T07:55:00.001+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu ütleb välisminister Urmas Paet, on Eesti hädas Vene propaganda valedega, millele on justkui võimatu vastu seista. Tekib küsimus, et kui Eesti jääb juba Vene propagandaga hätta, mis siis kavatsetakse sõjamasina vastu ette võtta? Aga teatavasti eelneb lahingutegevusele propaganda, näiteks 1930ndatel tehti Venemaal venelaste seas kõva selgitustööd Eestist kui mahajäänud maast, mis olla olnud esiteks väga vaenulik ning teiseks väga madala kultuuritasemega ning polnud ime, et lihtne vene sõdur tuligi siia omast arust kultuuri tooma, võitlema vaenuliku kultuuritusega.

Nüüd loob Vene pool müüti Eestist kui natslikust (fašistlikust) maast, mis loomulikult natsismi all kõvasti kannatanud venelasi ärritab. Kas Eesti pool on üldse võtnud eesmärgiks vastupropagandat teha? Näha ega kuulda pole küll mitte kusagilt, kostab ainult õnnetut oigamist ja kaeblemist. Eesti valitsus on kohaldanud massiliselt teatud noortele venelastele sissesõidukeeldusid, aga see ärritab niigi eksitatud inimesi veel rohkem ja jätab mulje, et eestlastel on midagi varjata. Ometi on vastupropaganda tegemine kordades odavam kui sõjatehnika soetamine. Pealegi on tegemist üksikute valede ja pooltõdedega, millel Vene pool juba aastaid tantsib ja millega pole praegu veel sugugi raske toime tulla.

Kas Eesti värvib end jälle nurka?

2011-08-02T07:58:00.004+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Endine USA sõjaväelane, Eestis pärast taasiseseisvumist poliitikas kaasa löönud Jüri Toomepuu on taas tõstatanud Eesti kaitsevõime küsimuse. Mis puudutab eelkõige totaalkaitset, ehk vajadust Eestit välisvaenlase vastu ise kaitsta, sest kellegi teise peale loota ei ole. Kas aga ei värvi Eesti end siin jälle nurka, nii nagu 1939. aastal juhtus?

Mäletatavasti oli ka 1930ndatel Eesti välja arendanud superarmee, mis oleks pidanud välisvaenlase vastu kaitset pakkuma. Eestil oli isegi oma lennuvägi! Millest praegu osatakse vaid unistada. Ent kui tekkis tõeline nö olukord, kus tuli ainsa reaalse välisvaenlase venelase vastu sõtta minna, siis tõsteti käed püsti, väitega, et see on mõttetu. Asi oli koguni nii hull, et Eesti oma valitsus korjas rahvalt relvad kokku, et need ei saaks ka eraviisiliselt vaenlasele vastu minna.

Mille poolest erineb praegune olukord toonasest? Aus vastus on, et ega suurt ei erine. Eesti loodab oma kaitses ikka ainult iseendale, mis on ühelt poolt loogiline, aga teiselt poolt on selge, et venelase vastu minna on sulaselge lollus. Või ei ole? Gruusia hiljutine kogemus peaks siin olema hoiatavaks näiteks. Kuigi Gruusia oli aastaid valmistunud sõjaks Venemaaga ja panustab kaitsesse kordades rohkem kui Eesti, löödi riigi kogu tehnika loetud tundidega pihuks ja põrmuks, nii nagu sakslased tegid venelastega teise maailmasõja ajal. Venelasi päästis toona kindlast hukust vaid suur territoorium ja saksa sõjamasinate jaoks erakordselt külm talv. Mis on Eestil venelase vastu siin pakkuda? Mitte kui midagi, eksole. Kui sõja käigus ja pärast sõda oli eestlaste jaoks üks targemaid otsuseid pageda välismaale, siis kas seda jäetaks Euroopa Liidu tingimustes kasutamata. Kas on tehtud uuringuid, kui paljud eestlased üldse lähevad praeguses olukorras vaenlase vastu, kui isegi praegusel rahuajal põgenetakse massiliselt kodumaalt. Need, kelle eesmärk on teenida raha ja jõukat elu elada, lähevad ära välismaale, kus palgad sama töö eest on mitu korda kõrgemad. Euroopa Liit sellist tegevust soosib. Eestisse jäävad ja tulevad ka välismaalt need, kelle jaoks esmatähtis pole raha, vaid puhas loodus, vaikus ja rahu. Kas aga need rahu ja looduse armastajad lähevad siis vaenlasele vastu? Nalja teete! Kuidas aga toob Eesti riik sõja korral koju välismaale tööle ja elama läinud mehepojad, see on ilmselt miljardi dollari küsimus. Euroopa Liidus on igaühel õigus elada seal kus tahab ja on vähetõenäoline, et keegi hakkaks enda ja oma laste elujärge ühe Eesti-nimelise maalapikese pärast ohvriks tooma. Pigem asustatakse eestlased ümber kuhugi mujale. Näiteks Saksamaa neelaks meeleldi eestlaste rahvakillu, neil oleks ülim rõõm heledapäiste mustatöötegijate üle.

Ent stopp! Kus on öeldud, et iga maa ja rahvas peab oma kodumaad ise kaitsma? Kas pole kummaline, et kui nn vana Euroopa riigid peavad iseenesest mõistetavaks, et Ida-Euroopa paremad pead ja töökamad käed tulevad neile appi majandust turgutama ning Ida-Euroopa turud peavad olema Lääne kaupade jaoks pärani lahti, siis kriisi korral peab iga Ida-Euroopa rahvas end ise kaitsma. Et kui majandust arendatakse üheskoos, siis kaitse küsimuses peab igaüks ise enda eest väljas olema. Mis omakorda seab väiksed rahvad nagu eestlased ebaõiglaselt nigelasse olukorda. Kus on siin Euroopa ühtsus? Kus näiteks niigi vaene Eesti peab lugema sente, et omale muretseda kaitseks vajalikke lennukeid ja soomusmasinaid. Kas keegi on kunagi mõelnud selle peale, et kui Euroopa Liidu keskkonnaametnikud on sõna otseses mõttes vallutanud Eesti metsad ja suure osa maast, siis miks ei võiks nad tulla appi seda territooriumi kaitsma. Kuni selleni välja, et Eestis oleks pidevalt kohal näiteks prantsuse, itaalia ja saksa sõjaväelased, nende lennukid ja soomusmasinad. 1939. aastal oleks see olnud ehk mõeldamatu, aga praegu täiesti teostatav, ning näitaks, et Euroopa sõbrad teineteisest ka tegelikult hoolivad. On selge, et eestlaste enda vastupanu venelasest vaenlasele oleks mõeldamatu, ent koos teiste Euroopa Liidu sõpradega oleks see mõeldav, eriti kui need sõbrad on kogu aeg kohapeal.

Koostöö puhul teiste rahvastega saaks ka Eesti noored veidi rahulikumalt hingata, pühenduda tööle ja hobidele ning ei pea kogu aeg mõtlema hirmuga sõjale ja oma riigi kaitsmisele. Eestisse julgetaks taas tulla ja investeerida. See oleks samaväärne euro kasutuselevõtuga majanduses, mis kaotas igikestvad spekulatsioonid krooni devalveerimisest. Sõjaline koostöö Läänega kaotaks igikestvad spekulatsioonid venelaste rünnakust ja Eesti territooriumi uuest okupeerimisest. See muutuks mõeldamatuks.

Norra tulistaja võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga

2011-07-25T06:55:00.000+03:00

Juutuubi keskkonda üles pandud videos võrdleb Norra tulistaja Euroopa Liidus valitsevat multikulturalismi Nõukogude Liiduga, kus rakendati esmakordselt marksistlikku multikulturalismi (kultuurilist marksismi). Ühtlasi kutsub tulistaja inimesi üles "tegudele".

Norra tulistaja on käinud varem Eestis

2011-07-25T06:40:00.000+03:00

Väljavõte moorekwesi.blogspot.com veebist.

Nagu selgub Norra tulistaja veebi üles pandud profiilist, on ta käinud varem ka Eestis. Tulistaja kasutas inglisepärast nime Andrew Berwick ja märkis oma elukutseks muu hulgas vastupanuvõitleja ja märter.

Norra tulistaja taaselustas templirüütleid

2011-07-25T06:19:00.000+03:00

2083+-+A+European+Declaration+of+Independence

Nagu selgub Norra tulistaja "2083- Euroopa Iseseisvusdeklaratsioon"-ist, taaselustas ta templirüütleid, ja nagu ta väidab, on tal kompanjone üle Euroopa, näiteks Soomes, võimalik, et ka Eestis. Tundub, et ka Euroopa pole enam turvaline paik elamiseks.

Khmm. IRLi võiks ümber nimetada Rahvus-kesikuteks

2011-07-24T23:35:00.000+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Seoses üha suureneva sarnasusega päris-kesikutega.

Norras päris sõda lahti

2011-07-23T06:31:00.002+03:00

Väljavõte vg.no veebist.

Nagu kirjutab Norra juhtiv tabloid Verdens Gang (Postimehe emaväljaanne), on Oslo külje all Utøya's juba 80 tapetut ning hukkunute arv kasvab. Karm. Tundub, et seal on päris sõda lahti.

Väidetav tulistaja on ka tabatud, selleks osutus 32-aastane Norra noormees Anders Behring Breivik, kes nimetab end natsionalistiks:

Noormees avas tule väiksel Utøya saarel laagris olnud islaminoorte pihta. Paar tundi enne tulistamist toimus võimas plahvatus Oslo kesklinnas peaministri büroo juures, hukkus 7 inimest ja paarkümmend sai vigastada, peaminister viga ei saanud.

Tundub, et noormees alustas isiklikku ristisõda islamiusu vastu. Norra on vähemalt väliselt väga kristlik maa, sealne luterlus on riigiusk, kiriku esindaja istub valitsuses.

Heaoluühiskonnas on läinud kuumaks

2011-07-22T20:53:00.000+03:00

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Külm sõda on läbi saanud

2011-07-17T07:19:00.001+03:00

Väljavõte Delfi veebist.

Hans Luik meenutab mõningaid kampsikute jamasid, eriti neid, kus ta ise ärimehena kõrvetada sai, aga jätab mainimata need, kus talle endale miskit sülle kukkus, näiteks Tartu pangamaja rentimine haridusministeeriumile. Ei mäleta, et seal oleks mingit konkurssi toimunud. Tol ajal need asjad valdavalt nii käisidki: kesikud said ilma konkursita Tallinna politseimaja, refid Tartu oma.

Samas käitub ta nagu väike poisike, kes lööb maaslamajat. Muidugimõista Luik mitte ainult ei paista ka ise paras kampsik, vaid ta ongi seda. Kui Laar veel suur mees oli, kõlbas küll end tema valguses soojendada ja saadud teenete eest kümmekond aastat perset lakkuda. Nüüd, kui kampsikud on troonilt minema löödud, järgneb parastav saapahoop selga. Miks? Luik on ärimees, nüüd tuleb meeldida uutele otsutajatele, et need sama heldelt füüri laseksid.

Aga mis IRLi, eriti selle nn kampsikute poolt laiemas plaanis puutub, siis tundub, et külm sõda on läbi saanud. Nii kampsikud kui kesikud on ootamatult pankrotis. Raske uskuda, et rehkendustega nii järsku nii kõvasti mööda pandi. Pigem on alusta arvata, et Luige kirjeldatud skeemidega toetati üht osapoolt ühelt poolt ning kõiksugu Lasnamäe stiilis kirikuehitustega teist osapoolt teiselt poolt. Rahalaevad on jäänud juba tükk aega tulemata. Aga ausalt, jumala õnn, et see jama ükskord läbi sai, muidu oleks võinud Gruusia sündmused kanduda ka Eestisse ja eesti rahval poleks olnud suurt võimalust kaasa rääkida, nii nagu ka 1939. aastal.

Ühe eestlase hind: 1,4 miljonit eurot

2011-07-15T22:32:00.000+03:00

Väljavõte naharnet.com veebist.

Nagu kirjutab Liibanoni uudisteportaal naharnet.com, viitega aruannetele, maksis Eesti valitsus ratturite vabastamise eest 10 miljonit eurot.

Küllat tõenäoline, aga ametlikult valitsus seda loomulikult kinnitada ei saa. Igal juhul on eestlasel nüüd korralik hinnalipik küljes.

Eesti Energia plaanid tekitavad elevust USAs

2011-07-15T19:47:00.001+03:00

Väljavõte Salt Lake Tribune veebist.

Nagu kirjutab Salt Lake Tribune, tekitab Eesti Energia plaan USAsse Utah' osariiki põlevkivitöötlemisjaama investeerida suurt elevust. Nii näiteks käisid jänkide omavalitsuste esindajad 24. juunist kuni 2. juulini Eestis kohapeal asja uurimas. Eesti Energia plaanib investeerida USAsse 300-500 miljonit dollarit (200-350 mln eur).

USAs kannab Eesti Energia tütarettevõte nime Enefit American Oil ja plaan on viie aasta pärast rajada Uintah' maakonda põlevkivitöötlustehas, mis looks kohapeal 1000-2000 töökohta. Küll tekitab aga kohapeal muret keskkonnakaitse-alane tegevus, kus keskkonnakaitsjad hoiatavad põlevkivi töötlemise eest, kuna see saastab loodust. On märgitud, et Eesti on loobumas põlevkivi põletamisest seoses karmide keskkonnanõuetega Euroopas, kus Euroopa Liit kaalub isegi põlevkivist toodetud õli kasutamise keelustamist, kuna see saastab liialt keskkonda. Esiteks reostab keskkonda põlevkivi kaevandamine, kuna mürgid jõuavad põhjavette. Teiseks nõuab põlevkivi töötlemine ise vett, mida Utah' osariigis napib, nagu ka Jordaanias, kus on samuti suured põlevkivivarud. Skeptikud märgivad, et USAs on soovitud põlevkivi kasutada juba sadakond aastat, ent seni pole ühel või teisel põhjusel plaanidest kaugemale jõutud. Nagu Eesti Energia juht Sandor Liive on USAs rääkinud, nõuab 1 barreli põlevkiviõli tootmine 1-3 barrelit vett.

Ajaleht märgib, et Eesti Energia ei vastanud ajalehe intervjuu-soovidele.

Ajaleht on avaldanud ka ühe skeptilise lugejakirja, kus on märgitud, et Eesti on kasvuhoonegaaside koha pealt maailma üks nõgisematest riikidest ning kuivõrd Euroopas sunnitakse Eestit loobuma põlevkivi töötlemisest, üritab ettevõte tegevust arendada mujal.

Eesti suudab küll kodanike eest seista, kui tahab

2011-07-15T13:36:00.002+03:00

Mida pantvangidraama näitas, et Eesti suudab küll oma kodanike eest seista, kui tahab. Välisministeerium, kapo jms ametkonnad tegid kahtlemata tublit tööd. Oleks, et seda tahtmist nüüd alati niisama palju jaguks. Selleks, et loorberitele puhkama ei jäädaks ja seda va tahtmist oleks, on vaja ka kõige demokraatlikumas riigis vaba arvamuste tribüüni, kaasa arvatud ajakirjandust.

Liibanoni juriidiline allikas: pööre pantvangide vabastamisel saabus pärast Eesti keeldumist sanktsioonidest Süüriale

2011-07-15T09:35:00.001+03:00

Pööre pantvangide vabastamiseks saabus pärast Eesti keeldumist sanktsioonide kehtestamiseks Süüriale, vahendab uudisteportaal Lebanon Files ühe juriidilise allika väidet.

Allikas kinnitab, et Liibanoni võimud polnud seotud läbirääkimiste ega vabastamisega.

Julgeolekuallikad: läbirääkimised eestlaste vabastamiseks kestsid üle kahe kuu

2011-07-15T09:28:00.000+03:00

Läbirääkimistel osalesid eestlased ja prantslased ning läbirääkimised vangistatud eestlaste vabastamiseks kestsid üle kahe kuu, vahendab uudisteportaal Lebanon Files julgeolekuallikate sõnu.

Läbirääkimised algasid otse röövijate taga seisvate jõududega pärast seda, kui Liibanoni enda julgeolekujõud olid võimetud pantvangi võetuid leidma ja vabastama. Julgeolekuallikate väitel hoiti eestlasi Süürias, mis on välja tulnud ka vangistatute antud seletustest. Allikate väitel oli Damaskuse ligidalt saadetud ka video, milles eestlased pöördusid palvega eri maade liidrite poole. Veidi enne seda oli Süüria välisminister Walid Muallem andnud teada, et Süüria on valmis osutama abi eestlaste juhtumi puhul. Eestlased toodi Liibanoni neljapäeva varahommikul tõenäoliselt Süüriast, misjärel nad vastavalt varem kokkulepitule vabaks lasti.

Eesti ületas taas uudiskünnise

2011-07-15T08:45:00.000+03:00

Väljavõte New York Times'i veebist.

Mida ka prognoositi: eestlased pandi uuesti maha seal, kust nad kinni nabiti

2011-07-15T07:22:00.000+03:00

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Nii nagu ütlesid tagasijõudnud poisid, lasti nad vabadusse keset mägesid ja tühermaad, ehk sealsamas, kust nad olid ka varem kinni nabitud, Liibanonis Bekaa orus.

Nagu on varem kirjeldanud Stratfori analüütikud, võeti eestlased vahi alla ja vabastati selleks, et näidata, et Süüria ega Liibanoni võimud pole seotud terroristidega, vaid vastupidi, aitavad inimesi terroristlike rühmituste käest päästa.

Stratfori allikas on varem kinnitanud, et eestlased viidi ülekuulamiseks Süüriasse, kust nad hiljem Liibanoni tagasi tuuakse ja seal lahti lastakse.

Eestlased anti prantslastele üle Bastille vallutamise aastapäeval

2011-07-14T17:10:00.003+03:00

Täna on Prantsuse rahvuspüha, kunagise Bastille kindlus-vangla vallutamise ja sealsete vangide vabastamise aastapäev, mis tähistab Prantsuse revolutsiooni algust ja moodsa Prantsuse vabariigi sündi. Seda päeva mainis täna ka Liibanini siseminister Marwan Charbel pärast eestlaste vabastamist ja nende üleandmist Prantsuse saatkonnale Beirutis.

Ühtlasi ütles Charbel, et eestlasi tuleb vastu võtma Eesti välisminister isiklikult.

Charbel märkis, et eestlaste vabastamisel mängis peamist rolli Liibanoni siseministeeriumi info-osakond, mis tegi koostööd Prantsuse saatkonnaga, kellega omakorda vahetasid infot Eesti politseijõud. Charbeli sõnul on röövijate puhul tegemist "peaaegu organiseeritud jõuguga", mille liikmetega ta soovib ise vestelda.